sven vabar

kloon

2012-01-27T19:43:00.000-08:00

ehk

Lilled Dollyle

Väärtuslik, hästivalmistatud ese, näiteks täispuidust söögilaud vananeb aeglaselt ja väärikalt. Ta võib olla kohutavalt vana ja kulunud, aga tema kulumises on originaalsust, stiili ja iseloomu. Isegi võib öelda, et sellise laua tõeline iseloom tulebki välja alles vananedes. Muidugi teatava piirini; miski pole igavene. Seevastu odav saepuruplaadist vuhvel näeb kui varem või hiljem välja nagu vastik asotsiaalne nott. Vana saepuruplaadist mööbliesemega pole mitte kui midagi peale hakata. Seda ei taha isegi mingitele heategevusorganisatsioonidele annetada, isegi kui need võibolla seda soovima peaksid. Tahaks selle noti lihtsalt minema visata.

Sellistest esemetest koosneb suur osa meid (vähemalt mind) tänapäeval ümbritsevatest asjadest. Tihti olen pidanud tõdema: mu ketsid, jope või arvuti vananevad kiiresti nagu kloonid. Nagu lammas Dolly, esimene kloonitud imetaja. Ja mitte ainult tema. Kõik kloonid kipuvad kiiresti vananema. Selle põhjused on keerulised, ka bioloogid on ses küsimuses eriarvamusel; ma ei tunne kloonimise bioloogilisi mehhanisme kuigivõrd ega hakka sel teemal pikemalt peatuma. Ma lihtsalt olen harjunud niimoodi võrdlema – see särk või raamat demoraliseerub füüsiliselt kiiresti nagu kloon. Küllap on selle võrdluse põhjuseks ohter Philip K. Dicki romaanide lugemine noorespõlves.

Sest mõnikord vananeb kiiresti ja haletsusväärselt ka näiteks mõni kohvik või kauplus. Maja, terve kvartal (Ülenurme põllupealsed). Linn (mingid USA uuslinnad). Miks mitte siis ka terve maailm, või vähemalt tsivilisatsioon.

Vilets vuhvel, mis kiiresti vananeb, näeb alguses hirmus kena, värviline ja läikiv välja. Jah, pakend, bränd on tähtis. Aga vuhvel ei ole lihtsalt „täiuslik simulaakrum“. Simulaakrum küll, aga mitte täiuslik. Asi on lisaks kõigele siiski ka asi, kuigi vilets vuhvel. Asi, mis teenib lihtsalt asjana, ühesõnaga ei millenagi muuna kui nimetu iseendana. Kuigi mitte eriti kaua. Ta on kloon. Mingi abstraktse etaloni, teatava märgijärjestuse (vrld DNAga) kloon.

Täna tabasin end mõttelt: olen väsinud nagu kloon. Ma ei olnud eriti palju tööd teinud. Ei olnud teinud seda kuigi entusiastlikult. Pigem ennast sundides. Miski oli mind sundinud, aga ma väga ei viitsinud. Natuke tegin ja kohevarsti olingi suht väsinud. Nii on see elus tihti.

Kloon ei ole nagu robot. Selle võib kuitahes võimsa ehitada, enda vajadusi mööda programmeerida ja siis robot murrab sinu jaoks tööd teha nagu tuhat meest. Kloon ei ole ka golem. Tollele sa lükkad paberirulli suhu ja see tormab võika innuga paberirullile kirjutatud salakäsku täitma. Täidab käsu ära ja viskab siis kuskile sirakile. Kui sa oma golemit korralikult paberirullide abil ei karjata, siis ta, tõsi küll, võib peast segi minna. Aga tal ei ole endal mitte mingisugust identiteeti. On põhimõtteliselt välistatud, et golem kisendaks: „Ma ei taha olla golem!“

Kloon ei ole ka ori. Aare Pilv kommenteeris Facebookis targasti praegu töös olevat kõrgharidusreformi: „Ikka enam pean ma õnne tänama, et käisin ülikoolis üheksakümnendail, mil seal polnud enam nõukogudeaegseid totrusi ega olnud veel kapitalistlikku rentaabluse-diktaati. Elias Canetti kirjutab teoses „Massid ja võim“: „niipea kui inimene määratakse üheleainsale tööle ja nõutakse lisaks võimalikult palju tulemusi võimalikult lühikese ajaga, niisiis produktiivsust, saab ta selleks, keda tuleb defineerida orjana.“

Jah, aga ori on selline olend, kellele öeldakse täie täitevvõimu toega: tee minu heaks tööd või sa sured. Kaldun pigem arvama, et need olendid, kes sünnivad kõnealuse kõrgharidusreformi või laiemalt üleüldse globaalse kapitalistliku rentaablusaparaadi töö tulemusena on nimelt kloonid. Kloon on ambivalentse, vastuolulise identiteediga. Kloon tunneb, et ta on küll justkui „tema ise“, aga samas ju ei ole ka, sest fundamentaalsed jupid, millest ta koosneb, on pärit kuskilt mujalt. Kelleltki teiselt; mingist abstraktsest etalonist (vrld meetri etalon, kilo etalon), lühidalt öeldes teatavast välisest märgijärjestusest. Ta justkui arvab asjade kohta midagi ise, aga samas mõtleb (või siis ei mõtle): kas see on ikka tema ise, kes nii arvab? Ta ei ole simulaakrum; ta on „päriselt olemas“ nimetu iseendana, ta tunneb ise ka, et ei viitsi nagu...; et ta kulub kiiresti, väsib kiiresti. „Põleb läbi“. Aga kloonina ei oska ta teisiti kui püüab oma probleemi lahendada sellesama eelprodutseeritud etaloni põhjal, millest ta koosneb. Ja nii ta ei jõuagi palju. Aga töölt ära ka ei lähe, kuigi – erinevalt orjast – saaks. Või õpib drakoonilise õppekava järgi juurat ja töötab öösiti baaris ettekandjana.

Valdur Mikita kirjutab oma „Metsikus lingvistikas“, peatükis „Maagiline sõna“ (nüüd tuleb üks mihkelkunnusliku kvantiteediga tsitaadilitter): tänapäeva inimesel „puudub keel, milles iseendaga rääkida. (...) Me kõik suudame tõenäoliselt meenutada elu jooksul juhtunud seiku, kus inimeses avaldub ühtäkki erakordne psüühiline jõud. Enamasti on selleks vaja ekstreemset situatsiooni, et jõud, millest meil polnud varem aimugi, muutuks korraga reaalsuseks. Tekib lihtne küsimus, miks see nii on. Miks inimese nõrkus ei ole absoluutne? Miks üks, olles enesele öelnud: Tänasest pööran elus uue lehekülje!, teebki seda, teine aga vajutab veel ühe inetu ja rasvase näpujälje juba loetud poognasse. Miks mõnes olukorras enesele öeldud sõna jõuab palju sügavamale? Miks on ühe inimese autokommunikatsioon teise omast efektiivsem? Vastused neile küsimustele ei pruugi asuda mitte psühholoogias, vaid kultuuris.

Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. (...) Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega (kloonid – S.V.). Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat. Selle üle tasub järele mõelda.“ (lk 41-42)

Jah, maagilise sõna valdajat ei saa kontrollida, sest ainult tema ise teab, mis ta teeb. Aga ta teeb seda kloonidega võrreldes määratu jõuga. Ainult originaal suudab öelda endale maagilise sõna, kloon eikunagi.

Originaal on määramatu, ennustamatu. Tema omaga identset DNA-järjestust ei ole ealeski varem maailmas olnud ja keegi kurat ei tea, mis sealt tulla võib.

topofon 4: lint ja sõna. hauntoloogiline

2012-01-23T07:55:00.000-08:00

Kolmapäeval, 25. jaanuaril Tartus, Y-galeriis Küütri 2 (Ülikooli peahoone vastas) kell 19

- Lauri Pilter loeb Samuel Becketti näidendit "Krappi viimane lint"
- Hasso Krull kannab ette oma kevadel ilmuva müstilis-sümbolistliku luuleraamatu "veel ju vist" tekstid. Saateks Y-helid
- Martiini anti-lindistab
- üllatusesineja
- (plakati autor: Kaja Pae)

fennesz - on invisible pause

2012-01-15T06:55:00.000-08:00

Fennesz on teinud muusika ühele tantsuetendusele ja see on Touchi-labeli kodulehelt jumala tasuta allalaetav: http://www.touchmusic.org.uk/news/touch_radio_73_fennesz.html
Ma olen Fenneszi fänn, aga ma kahtlustan hetkel, et see on tema kõige parem asi üldse, isegi albumitega "Venice" ja "Endless Summer" võrreldes.

tree of life

2011-12-19T14:24:00.000-08:00

Filmijutu-Joonas (filmijutt.blogspot.com) kirjutas oma blokki ja ka Ekspressi artikli Terrence Malicki uuest filmist "Tree of Life". Artikkel oli hea, aga mina nii positiivselt selle filmi suhtes meelestatud ei ole, ja nii ma siis kommenteerisin seda Ekspressi kommentaariumis. Aga nende kommentaariumidega on nõnda, et kui artiklis on paar kordagi kasutatud sõnu "Jumal" ja "religioon", siis tulistab väga kirju seltskond kommentaariumi kohe paksult teksti täis. Mis ei ole üldse halb, ma toetan inimeste vaimseid otsinguid ja arutelusid; aga ma ei tea, kes mu väikest kommentaari seal ikka loeb, ja nii ma siis puhtalt edevusest riputan oma kommi siia ka.

Muide, sissejuhatuseks filmi kohta üldse on Joonase artikkel suurepärane, nii et lugege kõigepealt enne seda, kui te filmi näind ei ole. Aga nüüd siis mu komm:

Mind valdasid selle filmi äravaatamise järel segased tunded. Artiklis viidatud kriitikud kurtnuvat, et film ei paku selgeid vastuseid. Mulle tundus, et see film ei pakkunud isegi mitte küsimusi - vähemasti selliseid, mis poleks triviaalsed, elementaarsed. Ja vastustega oli nagu sama lugu - triviaalsed, elementaarsed. Jah, nõus, tingimata kristlikult ei pea seda filmi võtma, seda ta ei sunni, aga õigupoolest tundus, et see film ei räägi mitte kui millestki. Kiidetakse, et "võta ükstaskõik milline kaader sellest filmist, prindi hea kvaliteediga välja ja riputa seinale" (AO Scott NYTimesis?), aga ma kahtlustan, et kogu aur läkski visuaalse, kinematograafilise blingi peale. Sisu ei ole. No ja see Joonase kiidetud animatsioon Universumi ja elu tekkest... Pean ütlema, et stseen, kus lihasööjal saurusel tekib justkui mingi altruistlik tunne haavatud rohusööja vastu... no kuulge...

Roger Ebert kiitis, et ükski film alates "Kosmoseodüsseiast" pole inimest, olemist ja inimolemist nii võimsalt kokku võtnud (ega seda isegi mitte üritanud). "Odüsseia" on kahtlemata vägev. Aga "Odüsseia" ei ole triviaalne. "Odüsseias" on saladus (või mitu).

Mul on ausalt öeldes seoses "Tree of Life`iga" natuke hirm, et seda nii kangesti kiidetakse ja kõiksuguseid palmi- ja muid oksasid antakse. Tänapäeval, jah, ei tehta enam selliseid mastaapseid, haardekaid, ühesõnaga Suuri Filme. Ja kui hr Malick üritab, tunnistatakse tulemus tingimusteta geniaalseks, Suureks. Aga võibolla inimesed, isegi kriitikud ei oska enam suuri filme vaadata ja ära tunda? Ja siis, pagan võtaks, saab neile ju igasugust propagandistlikku, salakavalat, leniriefenstahllikku, leninlikku rämpsu sisse sööta, eht-totalitaristlikus vaimus? Filmikeele totaalsus on salakavalaks propagandaks suurepärane vahend. Ei, "Tree of Life`is" pole midagi nii otseses mõttes salakavalat, aga...

Aga kogu see jutt on natuke oletamisi-jutt, sest nagu öeldud, on mu tunded vaatamise järel segased. Ühest küljest võiks nagu veel vaadata, aga ausalt, igav oli, elementaarne, Watson. Ja teisest küljest enam ei julgegi üle vaadata Malicki "Thin Red Line`i", mis mulle kunagi nii sügava elamuse pakkus. See oli üle kümne aasta tagasi, olin noor ja loll, ja kui ma nüüd uuesti vaataks, siis võibolla selguks, et selle filmiga on sama jama, mis "Tree of Life"`igagi - et puhta bling-retoorikaga petab ära.

meta-koomiks?

2011-12-16T17:31:00.000-08:00

Silver kunagi aastate eest saatis lingi ühele päris kentsakale koomiksile. Aeg-ajalt tuleb see mulle miskipärast meelde. Viimane kord, taas miskipärast, Bergi esinemise ajal viimasel Topofonil Y-galeriis (mis oli mu lemmik-Topofon seni, kuigi teised ka muidugi meeldisid).

Vabandused selle koomiksi äärmiselt räige sisu pärast, aga mind võlub eeskätt selle vorm. Klikkige sellele peenikesele ribale, mis avaneb; siis tuleb suurem pilt.

disneyland after dark

2011-12-13T12:32:00.000-08:00

Mahajäetud, poolelijäänud hiigel-Disneylandist Pekingi lähistel:

http://blogs.reuters.com/photographers-blog/2011/12/12/chinas-deserted-fake-disneyland/

topofon 3

2011-12-13T10:03:00.000-08:00

müürileht 18

2011-12-12T12:24:00.000-08:00

Open publication - Free publishing - More kirjandus

uus Müürileht on väljas nii netis kui ka vist juba paberil. Ma arvustan seal kahte plaati, mis on selle aasta omadest mu täielikud lemmikud ja üleüldse erakordselt head albumid - Lawrence Englishi "The Peregrine" ja Chris Watsoni "El Tren Fantasma". Ja siis on Müürilehes veel Lauri Eesmaa tõlkeid ungari luuletaja Janos Terey loomingust, Luuluri poeese, Carolina Pihelga uue hea luulekogu retsensioon, koomikseid ja muud kraami.

raamatud

2011-12-05T08:17:00.000-08:00

Kui mu vanaisa ja peagi vanaema ära surid, jäi neist järele kõiksuguseid asju, muuhulgas palju raamatuid. Kui ema teise, tunduvalt väiksemasse korterisse kolis, andis ta peaaegu kõik oma raamatud mulle. Nüüd, kui isa ära suri, jäi temastki järele tohutu kogus raamatuid. Olen Tallinnast Tartusse tassinud mõned kotitäied raamatuid, mis mind justkui huvitasid, kuid põhiosaga raamatutest on meil venna-õega endiselt probleem, et mida nendega teha, kuhu paigutada.

Mul on kodus õudne hulk raamatuid. 95 protsenti nendest ei plaani ma lugeda. Mind huvitavaid raamatuid ma laenan peamiselt raamatukogust. Meie korter on konstantselt, aastate kaupa täis "ajutisi" raamatuhunnikuid, mida ma kohast A kohta B paigutada tahan, kuid iga raamat on ju püha, "iga olendi tekst on ainulaadne", nagu Kiwa ütles, iga raamatu puhul peab ju kaaluma, mida sellega teha.

Nägin hiljaaegu unes, et sõidan mööda Tallinnat trammi ja bussiga ringi, kummagi käe otsas umbes neljakümnekilone suur kohver täis tuubitud raamatuid. Mingil hetkel pahvatas üks kohver lahti ja kõik raamatud lendasid trammiteele, õlisesse porri. Peatuses seisid mingid ossid, vedeles prügi, poolikuid burgereid, mida kajakad ja tuvid sõid, tühje pudeleid, katkiseid kilekotte. Tassisin nimelt unes nagu Sisyphos isa raamatuid ema vanasse Lasnamäe-korterisse, ema raamatuid vanaema-vanaisa Elva-korterisse, Elva-raamatuid oma Tartu-korterisse, Tartu-raamatuid isa korterisse jne jne jne, täiesti mõttetult ja ebaloogiliselt.

Ma tahaks, et mul oleks kodus sada, äärmisel juhul kakssada raamatut, mis on mulle armsad, mida ikka tahaks aegajalt kohati üle lugeda. Bradbury, Ballard, "Muumitroll", Kaplinski luuletused, natuke Murakamit, Dicki, Walt Whitman, Heinsaar, Pilv, Daodejing, Zhuangzi, Ryokan, Rilke, Viivi Luik, Kafka, Auster, Brautigan, Ginsberg, Beckett, Gaiman... On veel terve hulk häid ja olulisi raamatuid, mida vahel vaja läheb, aga neid ma saan ju raamatukogust, mul pole neid kodus vaja. Ma ei pea nende järele keset pimedat ööd haarama. Olen kastide viisi raamatuid ära annud, viinud neid Lutsu raamatukogu fuajeesse inimestele võtmiseks. Natuke üritasin neid antikvariaati viia, aga seal kauplemisest jäi paha maitse. Olen paarkümmend raamatut täikal maha müünud, aga nii väikesed kogused mu probleemi ei lahenda. Ikka on meil kodus kõik kohad raamatuid täis.

Inimesel ei ole vaja palju raamatuid, ega üldse palju asju. Väga vähe on vaja. Nii ma arvan, kuigi ei saa täpselt aru, miks. Mõnikord on mind haaranud hävitusmaaniad. Lõhkusin mitu kilekotitäit poisipõlveaegseid kassette-plaate tükkideks ja viskasin prügikasti. Põletasin ära terve hunniku lapsepõlveaegseid kirju, fotosid ja lapsikuid artikleid, mida ma ajalehte "Meie Meel" kirjutasin. Mõnest üksikust asjast on kahju ka, aga üldiselt ma "ei kahetse midagi", nagu natsiansambel Loits laulab. Ma muutun aastatega selles küsimuses aina radikaalsemaks.

Ainult need Elva-raamatud. Kõik need vanaisa Anatole France`id ja Tuglased. Ma ei loe neid, need ei huvita mind, aga esemetena, ennekõike selgadena raamaturiiulis on nad mu "kategoorilised imperatiivid", asjad kõivulikust "mängukohast", kus maailm avab end kogu oma "olemisõuduses". Asjad, mida fundamentaalselt ei saa osta, müüa, vahetada, Lutsu fuajeesse jätta või põletada. Ma ei tea, mida ma nende raamatutega tegema peaksin. Praktilist kasu neist ei ole. Praegu on nad suures osas lihtsalt kastides meie voodi all. Voodis ma öösiti (või päeviti) magan ja aina näen unenägusid "mängukohast". Muuhulgas neist raamatutest.

luuk saab lihaks

2011-12-05T07:32:00.000-08:00

Eile istusin Y-galeriis, kus vahel valvurina töötan. Lugesin Murakami uut romaani "1Q84", aga mingil hetkel hakkas uni kangesti peale tulema, sest üleeile oli Gennis Second Hand Disco, kust kojutulemise järel lugesin kodus veel öösel paar tundi raamatut (sedasama Murakamit). Suigatasingi. Nägin unes, et galeriisse siseneb hull naine. Umbes nii viiekümnene-kuuekümnene, aga riietatud oli ta väga kütkestavalt - erepunased sukad, sall ja kindad, jalas tibukollased kummikud, seljas sama värvi nahkjakk. Ta hakkas galeriis lärmama, pöördudes lisaks minule ka veel kümnekonna inimese poole, keda seal tegelikult polnud. Vahel pöördus ta endast tunduvalt madalamale, ilmselt viibisid galeriis tema kujutluses ka lapsed. Ta räuskas inimestele näkku: "Kuidas te aru ei saa, et kohe saabub maailmalõpp! Juba homme! Või siis ülehomme, aga mitte hiljem!".

Selles kohas ärkasin üles, sest galeriisse sisenesid külastajad - Maria Rõhu ja Anna Hints. Nad olid väga rahul sellega, et olin äsja unes näinud, et galeriisse siseneb hull naine, kuigi nende eneste riietuses polnud kübetki ei erepunast ega -kollast. Nad vaatasid näitust (Alan Proosa fotod; Anna pidi neist kuskile kirjutama), kuid hakkasid siis hoopis Erkki Luugi luuletusi ja proosat lugema. Luugi "Valitud luuletused" (2008) ning lühiromaan "Ornitoloogi pealehakkamine" (2002) nimelt on galeriis müügil. Maria ning Anna lugesid ja deklameerisid väga entusiastlikult (see oli hetketi loomulikult väga naljakas) ning lõpuks ostsid mõlemad "Valitud luuletuste" komplekti.

Hakkasin siis mõtlema kõige huvitavama momendi peale oma unenäos - hullu naise riietus. Miks just nõnda kenad erepunane ja -kollane? Äkki taipasin - täpselt samade värvidega on Asko Künnap kujundanud Luugi "Ornitoloogi pealehakkamise" kaaned. Ilusad tibukollased kaaned, ning all keskel mingi protodigitaalne punane asjandus. Mulle on "Ornitoloogi" kujundus alati väga meeldinud. Ühesõnaga: apokalüptiliselt meelestatud, galeriis olematute inimeste (sh minu?) peale räuskav hull naine oli tegelikult Luugi "Ornitoloogi pealehakkamine".

jääkarud

2011-11-26T16:07:00.000-08:00

Vahelduseks postitan ühe oma vanema, viis aastat tagasi kirjutatud loo. See ilmus teise pealkirja all ajakirjas Vihik ja tegelikult ripub ka mu vanal kodulehel, aga uue, parema pealkirja tähistuseks postitan ta nüüd ka siia blokki. Niisiis:

jääkarud

Maailma rahvaarv oli kasvanud üle igasuguse piiri. Kogu vähegi haritav maa oli kasutusele võetud põldude, istanduste või karjamaadena, mis ümbritsesid tohutuid suurlinnu ja prügimägesid, tuumaelektrijaamu ja transpordirajatisi, tööstuspiirkondi, kaevandusi, maardlaid ning mitmesugustel erinevatel viisidel lootusetult rikutud maa-alasid, mida inimene enam kasutada ei saanud. Inimtegevusest ja reostusest olid jäänud teataval määral puutumata vaid mõned inimese jaoks kõledad paigad – kõrgmäestikud, tundrad ja kõrbed. Looma- ja taimeliike oli massiliselt hävitatud, keskkond oli põhjalikult reostatud, kliima sassi aetud, kogu biosfäär täiesti tasakaalust väljas. Loomulikult kannatas selle kõige pärast ka inimkond – haigused, epideemiad, vaesus, nälg, sõjad. Olukord oli muutumas lootusetuks. Inimkond oli lämbumas iseendasse ja kogu sellesse vägivalda ning saasta, mille ta oli endaga kaasa toonud.

Lõpuks olid inimesed jõudnud punkti, kus enam ei valetatud endale, enam ei otsitud juute, neegreid, kommuniste, terroriste, homosid, fašiste, kapitaliste, uskmatuid, usklikke, naisi, illuminaate või naabreid, kes kogu maailma halvas süüdi on. Inimestel oli neist primitivismidest lõpuks halb olla, need kõik olid ammu kõigile teada ning otsatul hulgal kõikvõimalikes variatsioonides ja kombinatsioonides läbi elatud. Ka inimeste fantaasial polnud enam hingamisruumi – uut vaenlasekuju lihtsalt ei osatud enam kuskilt otsida. Tülgastus kogu selle hävitus- ja lagastustöö pärast, mida inimliik oli maailma kallal korda saatnud, oli globaalne, ületades mistahes piire, mida inimkond erinevatel aegadel ja kohtades enda sisse või vahele oli tõmmanud. Pea kõik inimesed vihkasid ja jälestasid inimest kui sellist. Inimesed olid väsinud enese elus hoidmiseks söömast teisi elusolendeid, hävitamast teiste olendite elupaiku omaenese eesmärkide nimel, võitlemast üksteisega piiratud ressursside pärast. Iga elus inimese liigutus – isegi hingamine – tähendas massimõrva.

Mistahes uus usk või ideoloogia tähendanuks uute piiride tõmbamist maailma inimeste vahele, kes olid oma tülgastustundes äkki saavutanud võika, murdmatu ühtsuse. Sellises vaimses keskkonnas sai tekkida vaid üks Suur Mõte.

Nii sündiski väga lihtne fundamentalistlik ideoloogia, mis leidis, et kuna biosfäärile tekitatud halvas on süüdi inimene, siis on ta tõestanud oma olemuslikku kurjust, kõlbmatust elamiseks Maal koos teiste elusolenditega, ja peab surema. Inimkond peab end tapma – ainult nii on ta võimeline takistama end edasi kurja tegemast.

See kes teab kust alguse saanud ideoloogia osutuski lahenduseks meeleheitlikus olukorras, saavutades kiiresti äärmise populaarsuse ning levides üle kogu maailma. See haaras inimesi lastest raukadeni kõigist rahvusgruppidest, riikidest ja sotsiaalsetest kihtidest. Inimkonda tabas rõõmujoovastus, kõik tundsid üle teab kui pika aja kergendust, algasid ohjeldamatud enesetaputalgud. Üksikud teisitimõtlejad tapeti – teiste poolt. End tappes hoidusid inimesed kasutamast massihävitusrelvi, mis oleksid teinud kahju ka keskkonnale, ning üritasid end tappa maksimaalselt säästlikult. Külmrelvad olid eelistatud tulirelvadele, sest viimaste tööpõhimõte eeldas tule kasutamist, mis tähendanuks täiendavat süsihappegaaside paiskamist atmosfääri. Ka ükskõik mil moel mürgitamine oli põlu all, kuna valitseva vankumatu veendumuse kohaselt ei olnud välistatud ühegi mürkaine edasine keskkonnaohtlikkus pärast mürki tarvitanu hukkumist. Mõnel inimesel kulus omadega ühele poole saamiseks vähem aega, mõnel rohkem. Kuigi uue mõtteviisi kohaselt oli soovitav, et inimene end ise tapab, polnud paljud selleks suutelised – sellisel juhul palusid nad abi sellisteks puhkudeks end üles andnud vabatahtlikelt.

Sedamööda, kuidas inimesed end tapsid, tekkis aga uus probleem – laibad. End tappev inimkond ei tahtnud ennast lihtsalt vedelema jätta, sest lagunevate surnukehade lademed levitasid haigusi, kahjustades nii drastiliselt ka ülejäänud elusloodust. Laipade põletamine nagu igasugune tule tekitamine oli vastuolus uue ideoloogia põhiseisukohtadega. Nii näis, et ainsaks võimaluseks on matmine. Muidugi oli ka see vastuolus maailma puhastamise põhimõtetega, sest inimliha oli juba oma olemuselt räpane – ka üksainus laip tegi maapõues mädanedes enda ümber ainult kahju ning rikkus ökoloogilise tasakaalu oma lähiümbruses. Kuid üldise uskumuse kohaselt oli matmine siiski parem lahendus kui laipade laokile jätmine.

Kui inimesed oleksid end tapnud mõõduka kiirusega, oleks matmine osutunud tõepoolest lahenduseks, mida avalik arvamus oleks aktsepteerinud. Aga uude usku pööratud inimesed polnud nõus enda tapmisega ootama ning tahtsid võimalikult kähku maailma enda kuritegelikust isikust vabastada. Laipu lisandus liiga kiiresti liiga palju.

Algul matsid üksikud pühendunud, kes olid nõus keskkonna säästmise nimel enda tapmisega viivitama, surnuid põldudele ja karjamaadele, mis uue usu süvenedes kiirelt sööti jäid. Peagi olid suured põllumaad lagunevat liha täis – sedasama liha, mis põldude najal alles hiljaaegu maakeral vähkkasvajana vohama oli pääsenud. Kuid pealemurdvat laibavoogu ei suudetud matta piisavalt sügavale, nii et varsti olid hiiglaslikud maa-alad kaetud maa seest välja kaevatud lagunevate laipade ning skelettidega, mis olid jäänud järele raipesööjatest loomadest ja lindudest. Ja kui kogu nakatunud liha maa seest ka välja ei kraabitud ja nahka ei pandud, lagunes see pinnases liiga suures koguses, et maapõu laibamürke neutraliseerida oleks suutnud. Pahatihti levisid laibastikus vohavad bakterid veekogude kaudu tohutuid surnuaedu ümbritsevatesse ökosüsteemidesse. Need laibaväljad levitasid tõepoolest haigusi, sellist olukorda ei saanud keskkonnasõbralikuks pidada isegi üksikud veel ellu jäänud dissidendid, kes globaalse enesetapu plaani heaks ei kiitnud.

Nähes laibaväljade tekitatavat kahju, ei olnud maailma inimesest puhastamise idee pooldajad enam nõus sellega leppima. Kuid nende meelekindlus ei löönud vankuma, vaid sai sellest tülgastavast olukorrast hoopis uut hoogu juurde. Tuli leida laipadest vabanemiseks uusi lahendusi. Enesetaputempo drastiline pidurdamine kahtlemata ei kuulunud lahenduste hulka, see oleks seadnud kahtluse alla uue mõtteviisi põhialused.

Et haigusi levitavaid laipu keskkonnast eemale saada, hakati neid vedama karmide elutingimustega paikadesse, kus nii liigirikkus tervikuna kui üksikisendite arvukus olid väga madalad ning laipade lagunemisest tekkiv kahju paistis olevat seega minimaalne – kõrbetesse, mägedesse ja tundratesse. Algul näis, et see on lahendus. Kuid loomulikult tekitasid tohutud surnukehamassiivid ka taolistes keskkondades märkimisväärseid muutusi. Roiskuvat liha toiduks tarvitajad elukad olid võimelised karmides tingimustes õige pikki vahemaid ületama, et ootamatutest külluseväljadest osa saada. Toidu lõppedes pöördusid nad aga oma tavapärastesse elupaikadesse tagasi, võttes enestega kaasa ka surnukehadest pärinevad bakterid ja viirused. Mägedes ja tundrates kandusid haigused edasi ka ilma raipesööjate abita, sattudes sademete tõttu veeringesse.

Kogu sellest ülemaailmsest surnukehade lagunemisest poleks iseenesest suurt midagi hullu olnud. Ka kõigi maailma inimeste – nii elusate kui surnute – mass polnud ka tol ülerahvastatuse perioodil nii suur, et keskkonnas lagunedes tekitada murdosagi sellest kahjust, mida inimkond varem oli tekitanud fossiilseid kütuseid põletades, tuumajäätmeid merre heites või metsi hävitades. Lõpuks on ju laiba lagunemine eluslooduse loomulik osa. Kuid sedamööda, kuidas maailma inimestest puhastamise ideoloogia levis, muutusid inimesed aina kompromissitumaks ning äärmuslikumaks. Igasugune keskkonnamuutus, mille põhjustajaks on inimene – olgu elus või surnud – oli nende jaoks kurjast. Nad polnud nõus enam leppima mitte mingisuguse, kuitahes tühise inimesepoolse keskkonna mõjutamisega. Inimene kui selline oli rüve kõigis oma avaldumisvormides, tema igasugune mõju keskkonnale letaalne. Mida kõvemini kinnitas maailmas kanda uus ideoloogia, seda mürgisemaks muutus inimeste silmis inimliha – kõigi teiste keskkonnakahjude allikas. Õige ruttu oli inimliha muutunud hullemaks olluseks kui radioaktiivsed jäätmed ja kõige mürgisemad kemikaalid kokku.

Inimesed otsisid meeleheitlikult võimalust oma laipadest vabanemiseks ilma keskkonda kahjustamata. Näiteks aeti laipu sügavatesse maa-alustesse koobastesse ning kaevandusešahtidesse, aga teadlaste arvates reostasid surnukehad niimoodi põhjavett, rääkimata paljude mikroorganismide ainevahetuse mõjutamisest, kes suutsid elada maapõue kõige ekstreemsemates tingimustes.

Mõnda aega kaaluti võimalust hakata ajama laipu naftatankeritesse ning teistesse suuremõõtmelistesse tööstuslikesse mahutitesse, mida oleks võimalik hermeetiliselt sulgeda, tekitades nõnda gigantseid inimlaibakonserve. Taoliseid mahuteid võinuks vajaduse kasvades ka juurde toota. Kuid sellised mahutid pole igavesed, kõigest mõne sajandi jooksul hakanuksid nood korrosiooni mõjul ning muudegi asjaolude tõttu lekkima ja laibamürgid pääsenuksid ikkagi keskkonda.

Kaaluti veel ka võimalust, mis olnuks kaunilt sümboolne – paigutada laibad looduslikesse õhukindlatesse tühimikesse maakoores, mis olid jäänud tühjaks nafta ammutamisel. Paraku polnud võimalik nii kiiresti luua ning valmistada vajalikku tehnoloogiat kõigepealt suurte laibakoguste tühimikesse paigutamiseks ning seejärel tühimike kestvalt õhukindlaks sulgemiseks. Nii jäi teostamata rituaalne lunastus- või lepitusakt, mis ehk oleks mingil hetkel – näiteks kui kõik tühimikud jälle täis saanuksid – inimeste enesehävituskirge leevendanud, tekitanud tunde, et nüüd on küllalt, nüüd on tasakaal jälle saavutatud, ning nõnda toonud kaasa võibolla isegi pöörde mõtteviisis ja seega tapatalgute lõpu – vähemalt selleks korraks.

Samuti puudusid inimkonnal tehnilised vahendid ilmselt veelgi tõhusama plaani elluviimiseks, milleks olnuks kõigi laipade avakosmosesse läkitamine. Pealegi kartsid paljud, et kosmoses saavad laibad kahjustada võimalikke maaväliseid eluvorme. See veel puuduks, et inimene kosmost reostama hakkab! Pigem siis piirdugu inimese hävitustöö ühe planeediga ja selle elusolenditega.

Enesetapu-religioonis tekkis lõpuks usulahk, mille ideede kohaselt tuli hoida laipu nõnda, et nende lagunemine mõjutaks ainult inimesi. Selle usulahu pooldajad sulgesid end koos laipadega kinnistesse ruumidesse, kus õgisid mürgist laibaliha kuni surid, mille järel hakkasid nende usuvennad omakorda neid söögiks tarvitama. Kuigi selline protseduur võis pakkuda sektantidele emotsionaalset ja moraalset rahuldust, olid ka sellel teoorial ilmsed kitsaskohad. Mõistagi ei suutnud see usulahk oma tegevusega vältida teiste olendite kokkupuuteid inimlaipade laguproduktidega. Lukustatud uksed võisid mõnda aega hoida eemal suuri loomi ja linde, kuid mitte hiiri ja rotte, putukatest ja mikroorganismidest rääkimata.

Nõnda oli inimkonna viimases globaalses ettevõtmises tekkinud teoreetiline ummik – inimestel polnud enam võimalik end tappa, rikkumata kõige pühamat keeldu mitte kahjustada keskkonda. Näis, et ükskõik mida laipadega ka ette ei võetud, ikkagi tegi inimene ka surres loodusele kurja. Inimene tunnetas end tõelise needusena. Kuigi veel ei kaheldud selles, et surnud inimene, ükskõik kui rüve ja mürgine, on igal juhul parem kui elus, lähenes laibalademete keskkonnaohtlikkus inimeste teadvuses kõige laastavamatele traditsioonilise reostuse vormidele. Lagunev liha osutus ikkagi nii ahneks ja pahatahtlikuks, nii pagana elusaks.

See ummik jahutas teataval määral inimkonna suitsiidi-indu, enesetapp ei levinud enam sedavõrd jõulise ekstaatilise lainena. Kuigi tegelikkuses oli ennast tappa jõudnud veel vaid väike protsent inimkonnast, ähvardas inimkonna viimast suurt õilsat ideed – kogu liiki hõlmavat enesetappu – lämmatada üleilmne painaja: kõikjale kuhjuv mürgine inimliha, mis veel elusate inimeste hullunud teadvuses tungis maailmale peale ületamatult kõrge seinana justkui mandrijää. Elusloodust kattev mädaneva liha kiht aina laienes, haarates enese alla mägesid ja orgusid, põlde, järvi ja jõgesid. Inimesed kartsid, et kõikjaletungiv laibaollus tapab ja väärastab ülejäänud eluvorme tõhusamalt kui mistahes varasem inimtegevuse ilming. Kuid siiski ei unustatud, et inimene mõjutab drastiliselt biosfääri ka juhul, kui enesetapud katkevad ning homo sapiens jätkab paljunemist, reostamist ja saastamist.

Kunagi varem polnud inimesed nii palju vihanud, ja see aina jõuetumaks, kuid seda tugevamaks muutuv vihkamine oli tervenisti, üksmeelselt pöördunud kogu inimkonna vastu. Inimesed tundsid, et ei saa elada ega surra. Nad tahtnuks end oma vihkamise jõuga muuta virtuaalseiks olendeiks, pahadeks vaimudeks või ilmutusteks, kes lõpuks, koidikul, olemise needusest vabanevad ning puhtalt ja diskreetselt olematusse pihustuvad, nii et ka virtuaalsed valguskehad kaovad ning kõik tänavad ja majad kindlalt tühjaks jäävad. Inimesed tahtnuks oma ränga vihakoorma survel kollabeeruda imetillukesteks mateeriatompudeks, mis kellelegi silma ei hakka ega kedagi sega ning mida kellelgi vaja pole. Nad tahtnuks aovalgel tarduda kiviks nagu sortsid või maa-alused, et siis aastamiljonite jooksul kahjutute, lõplike, rahulikena ühe koha peal seistes vihmade, tuulte, jää ja lume mõjul aeglaselt ning vaikselt liivaks pudeneda. Kui ilus see olnuks: kõik inimesed üle maailma oma linnades ja külades teolt tabatud, pöördumatult ära neetud ja kiviks tarretatud – ei kellegi muu kui iseenda poolt!

Ja lõpuks saabuski lahendus ka selles lootusetuna tundunud olukorras. Kellelgi tuli mõte hakata transportima end tapnud inimeste laipu Antarktisesse, täpsemalt neisse piirkondadesse, kus on nii külm, et seal ei esine praktiliselt mingisugust elutegevust. Üksikud bakterid on teatud tingimustel eluvõimelised ka lõunapoolust katva mandri ekstreemsetes oludes, kuid selle väikse keskkonnamõju võimalusega olid inimesed valdavalt nõus veel leppima. Laipade võime Antarktikas keskkonda mõjutada oli siiski palju väiksem kui kõrbetes või mägedes. Sündinud plaani kohaselt tuli laibad transportida Antarktise mandri teatud paikadesse, kus aastane sademete hulk iseäranis väike püsib ning mis ei ole seotud lõunamandri hiiglaslike liustike vooluringidega. Nõnda loodeti paigutada laibad kogu elusloodusest piisavalt kaugele.

Muidugi polnud ka selle plaani puhul kõik laibad kindlalt ja igaveseks külmutatud. Ka kuitahes hoolikalt valitud asukohas puhkavatest laipadest võisid mõned sattuda liustikesse ning merre triivida. Samuti võisid üksikud surnukehad langeda ebatavaliselt hulljulgete sisemaale lennanud lindude saagiks. Siiski leidsid teadlased, et kui laibad on õigesti paigutatud, võib vaid väike hulk surnud inimollust lindude või liustike abil jääväljadelt pääseda.

Märksa suuremat ohtu uuele lunastavale plaanile kujutas endast kliima ettearvamatu käitumine lähitulevikus. Teadlased olid üldiselt seisukohal, et pikemas perspektiivis on maakera ootamas uus jääaeg, aga hetkel, kui leidis aset globaalne enesetapp, toimus ju kliima soojenemine. Aina muutuv kliima oli inimkonna jaoks niivõrd keeruline ja ennustamatu fenomen, et ükski klimatoloog, kes inimkonna suure ürituse eduka planeerimise ja täideviimise nimel enese veel ellu oli jätnud, ei osanud piisava tõenäosusega prognoosida, mil määral kliima veel soojeneb, enne kui taas külmenema hakkab, ning – mis oli põhiline – mil määral jõuavad sulada polaarmütsid ja kuidas paiknevad kliima muutumise tagajärjel ümber Antarktise liustikud ja sademed. Stsenaarium, mille kohaselt laibastunud ja külmutatud inimkond suudab üle elada jätkuva soojenemise, sellele järgneva jääaja ning ka edasiste sadade tuhandete aastate jooksul saabuvad jääajad ja nendevahelised üürikesed soojaperioodid, oli seda ebatõenäolisem, mida kaugem tulevik arutuse all oli.

Pealegi võivad kliima stabiilse muutumisprotsessi segi paisata kosmilist või ka maist päritolu kataklüsmid, nagu Maa kokkupõrge asteroidiga või hiidvulkaani purse. Taolise sündmuse tagajärjel aset leidvad protsessid muudavad kogu klimaatilise üldpildi veelgi määramatumaks. Esiotsa keskmine temperatuur taolise katastroofi tagajärjel langeks, aga võimatu on ennustada, kuidas paiknevad ümber mandrid, muutuvad hoovused jne, ning kuidas nende protsesside tagajärjel muutub temperatuur Antarktikas.

Ja isegi kui Antarktise laibaväljadel õnnestub – väga ebatõenäolisel moel – jääaegade vaheldudes pääseda liustikega merre kandumisest või koos igijääga kohapeal üles sulamisest, saabub mõne miljoni aasta pärast tõenäoliselt siiski tunduvalt soojem ajastu ning jääajad lakkavad sootuks. Samuti nihutaksid maakooriku all toimuvad tektoonilised arengud Antarktise mandrilava kunagi aastamiljonite pärast ikkagi ekvaatorile lähemale ning sulataksid jää ühes kõige sellega, mida jää sees parajasti leidub.

Seega ei olnud pikemas perspektiivis ilmselt võimalik vältida surnukehade tagasi eluringlusse sattumist ning biosfääri mõjutamist tulevikus. Varem või hiljem, õige tasapisi – või siis hoopis järsku nagu varas öösel – käivitub kindlapeale mingi mehhanism, kuskilt saabub kutse, ning kogu inimkond tõuseb oma jäisest hauast ja läheb... See oli kohutav, painav teadmine.

Kuid inimkond siiski lootis, et protsessid, mis laipade sulamist ja ringlusse sattumist põhjustaksid, toimuvad kaugemas tulevikus ja piisavalt aeglaselt selleks, et biosfääril oleks võimalik rüveda inimlihaga päris tasakesi ja laias laastus märkamatult hakkama saada. Vaatamata kõigile ohtudele ja kitsaskohtadele oli Antarktika-plaan ju lõppude lõpuks tõesti viimaseks võimaluseks laipadest vabaneda. Ka kõige äärmuslikumad enesetapu-usklikud pidid sellega leppima, sest neil polnud midagi paremat välja pakkuda.

Nii mobiliseeriski uut indu saanud inimkond oma jõu- ja ettevõtlikkuseriismed, et alustada koordineeritud tööd inimliigi ajaloo esimese ja viimase tõeliselt üksmeelse ning ühise eesmärgi nimel. Enesetappude arv suurenes taas plahvatuslikult, vaid üksikud pühendunud otsustasid enda tapmist edasi lükata, et tegelda laipade säilitamise ning transportimisega Antarktikasse. Et laibad nii pikal teekonnal ei laguneks ega keskkonda kahjustaks, valmistati tohututes kogustes juurde külmutusseadmeid. Kõigis maailma maades veeti väiksematest asulatest kaubaautodega raudteejaamadesse laipu kokku, kus need laaditi ümber külmutusvagunitesse, ning peagi kihutasid laipu täis rongid läbi linnade, külade, põldude, kõrbete ja tundrate, mis olid täis ebaõnnestunud surnuaedu – suuri maa-alasid täis konte ja roiskuva liha lehka. Üle nendesamade hingematvate laibaväljade lendasid ka lennukid – Airbusid, Boeingud ja TU-d – pilgeni surnukehi täis tuubitud. Lõpuks viisid kõigi autode, rongide ja lennukite teed sadamatesse, kus laibad laaditi uueks otstarbeks ümber ehitatud ja külmutusseadmetega varustatud suurtele kruiisi-, kauba- ja kalalaevadele ning naftatankeritele. Inimkonna teekond Antarktisesse toimus meritsi. Selleks grandioosseks ettevõtmiseks mobiliseeriti kõik töökorras ning piisavalt suured laevad.

Mõistagi ei kulgenud kogu ettevõtmine viperusteta, eriti alguses. Külmutusseadmed ei olnud töökindlad ning miljonite viisi laipu jäi ikkagi lagunema. Kuna aktsiooni keskkonna inimesest vabastamise nimel viisid valdavalt läbi vabatahtlikud asjaarmastajatest fanaatikud ning kogu planeet vappus üleüldises hullunud ekstaasis, toimus hulgaliselt õnnetusi transpordivahenditega. Autode, rongide ning lennukite vrakid olid peagi tavapärane vaatepilt. Suured tankerid sõitsid karile, hakkasid lekkima ning muidugi põhjustasid ulatuslikke reostusi – terved ruutkilomeetrid merepinda olid kaetud laipadega, mis ummistasid vahel ka jõesuudmeid ning lahesoppe. Teised surnukehi vedavad laevad pidid endale nende laibaparvede vahel alatasa teed rajama. Reostuste likvideerimiseks polnud tööjõudu võtta kuskilt. Lõpuks kuhjusid merel ulpivad surnukehad randadesse, kus kiiresti lagunema hakkasid ning kõrgeid skeletivalle moodustasid.

Üle maailma merede seilas Lõunapooluse suunas tuhandeid suuri reisi- ja kaubalaevu ning tankereid; neist paljude külmutusseadmed ütlesid kohati mitmekümnepäevaste reiside vältel üles. Siiski hoiduti laipu sihilikult merre viskamast ning ka kõige lagunenumad surnukehad toimetati sihtpunkti. Antarktise rannikul vabastati alused oma laadungist ning nad pöördusid taas tagasi uue lasti järele.

Antarktises töötavad vabatahtlikud tegelesid laipade vedamisega sisemaa sobilikesse piirkondadesse. Transpordi korraldamine Antarktika tingimustes oli äärmiselt keeruline. Sellest, et laipade sisemaale viimine nõudis palju inimelusid, polnud midagi, kuid probleemiks oli vähegi sobilike sõidukite puudus. Laipu veeti tavaliselt suurte lohistitega, mis roomikautodele ja traktoritele sappa haagiti. Teisest küljest aga polnud tööga Antarktikas kuigi kiire ning seda sai teha korralikult, sest laibad säilisid lõunamandril hästi – neid polnud enam tarvis kunstlikult külmutada.

Probleeme oli ka üksikute teisitimõtlejatega, kes ei pooldanud inimkonna kollektiivset enesetappu. Neid polnud küll palju, kuid nad olid küllalt hästi organiseerunud ning vaatamata kogu ülejäänud inimkonna pingutustele nende tabamise ja hukkamise nimel suutsid nad end edukalt varjata.

Kõige raskemaks osutus uut indu saanud inimkonna ohjeldamine enda tapmisel. Enesetaputalgud olid muutunud sedavõrd massiliseks, et laipu ei jõutud piisavalt kiiresti transportida, vältimaks nende lagunemist. Meenutagem, et kõige rohkem inimesi elas ekvaatori ümbruses. Inimeste innukusest enda tapmisel tekkis kõige rohkem keskkonnakahju. Liiga agarate enesetapjate süül tekkinud laibaväljad lõpuks isegi ületasid pindalalt neid ebaõnnestunud surnuaedu, mis olid rajatud enne päästva Antarktika-idee levikut.

Kuid inimkonna suur ühisprojekt pidi jätkuma, teist teed ei olnud. Nõnda õnnestus inimestel lõpuks oma ekstaatiline jõud kanaliseerida efektiivsel moel ning kampaania korras enesetapud kontrolli alla võtta. Suitsiidide reguleerimise edukus distsiplineeris inimkonna suurt ühisüritust ka kõigil teistel tasanditel. Nõnda tekkis ajapikku, vaatamata kõigile raskustele rütm ja rutiin ka surnukehade veol Antarktikasse ning õnnetusi juhtus tunduvalt vähem. Edusammud sisendasid inimestesse tublisti lootust, nende usk muutus veelgi kindlamaks. Suitsiidide arvukust kontrollivate ametnike valvsa pilgu all inimesed üle ilma aina pussitasid ennast ja teisi, lõikasid veene läbi, sooritasid seppuku-sid ja teisi traditsioonilisi ning rituaalseid enesetappe, lõid kaaslastele nuiaga pähe, hüppasid kusagilt alla, poosid ennast üles või toimisid muul viisil vastavalt oma päritolule, traditsioonidele ja meelelaadile – peaasi oli, et elu lõpetamine toimuks keskkonda kõige vähem mõjutaval moel. Autod, rongid, lennukid ja laevad muudkui sõitsid edasi-tagasi, Antarktise kuivad, sademetevaesed, lumised väljad täitusid jõudsalt surnud inimkonnaga.

Märgatavalt tõhusamaks muutusid ka kampaaniad redusolevate teisitimõtlejate tabamiseks. Kogu maailm kammiti läbi, ühtki džunglit, kõrbeoaasi või ligipääsmatut mäestikuorgu ei jäetud kahe silma vahele.

Nii kulus lõpuks pea kümme aastat, kuid inimkonna suur ühisettevõtmine jõudiski edukalt lõpule! Kogu inimkond oli end mõrvanud, Antarktika jäisel-lumisel pinnal puhkasid miljardid ja miljardid tapetud inimesed.

Asjad olid korraldatud nõnda, et viimastena jäid maailma endised sõjaväe eriüksuslased, kes pühendusid kõige visamate dissidentide tabamisele. Eriüksuslastes olid vastupidavus, osavus ja fanaatiline pühendumine moodustanud enneolematult intensiivse kombinatsiooni ning nende operatsioone saatis edu. Lõpuks hävitati kõige viimasemadki teadaolevad teisitimõtlejad. Sõdurid otsustasid, et nende missioon on täidetud, ning üliväike risk, et kuskil redutab veel mõni käputäis reetureid, ei põhjenda kuidagi sõdurite edasist ökosüsteemi reostamist oma eksistentsiga. Maailm jäi õige vaikseks paigaks – vähemalt inimkärast.

Kogu inimkond puhkas nüüd rahus Antarktisel, kus jää ja lume alla mattuvad kehad lootuste kohaselt miljonite või vähemasti sadade tuhandete aastate vältel keskkonnale ohutult ning vaikselt igavikku ootama olid määratud. Seda ju taheti, nõnda oli mõeldud. Enne viimsele unele suikumist unistas inimkond, kuidas kirkad, päikeselised, üürikesed polaarpäevad vahelduvad kuudepikkuste, tähesäraga täidetud polaaröödega, kuidas ajastud mööduvad, kuidas ülejäänud maailma elukad elavad ja asjad arenevad segamatult oma äranägemist mööda, seeaeg kui inimesed on päris kuss.

Paraku ei olnud sel unistusel inimkonna tulevikust määratud täituda.

Kui viimane dissidente jahtinud eriüksuslaste rühm oli Antarktisesse sõitnud, endale seal sobiliku viimse puhkepaiga leidnud ning end tapnud, viivitas veel enda tapmisega tolle rühma komandör. Ei saanud küll välistada võimalust, et kuskil on veel dissidente – nad võivad olla elus tänase päevani – kuid suure tõenäosusega oli tegu maailma viimase inimesega, kes tajus oma olukorra veidrat, pea peale pööratud kõikvõimsust. Tolle enda tapmisega lubamatult kaua viivitava komandöri peas oli tekkinud üks plaan. Miks tal selline plaan tekkis, mida ta tahtis sellega saavutada, mis veidrad seosed tekkisid tema ajus, jääb igavesti saladuseks.

Igal juhul viis ta oma plaani ellu.

Ta läks tagasi oma rühma väiksesse ja kiiresse laeva, lahkus Antarktikast ning põrutas otsejoones mööda Atlandi ookeani üles, kuni jõudis põhjapolaarjoone taha Arktikasse. Seal asus ta otsima väheseid allesjäänud jääkarusid, kel oli seni õnnestunud vältida väljasuremist inimtegevuse tagajärjel. Komandör leidiski mõned parajasti poegi kasvatavad emakarud. Pojad olid juba täitsa suured ning said omadega peaaegu hakkama. Komandöril õnnestus kuus poega kinni püüda. Ta viis noored karud oma laeva ning sõitis tuldud teed mööda tagasi maakera alumisse otsa – Antarktikasse. Seal lasi komandör pojad lahti ning tappis ennast.

Jääkarud on harjunud sööma ka külmunud ja roiskunud liha. Neil oli süüa terve mandritäis. Nad sõid, kasvasid suureks ja said palju poegi. Antarktikasse värskelt introdutseeritud jääkarude populatsioon hakkas plahvatuslikult kasvama. Kogu lumivalge manner määrdus inimverest punaseks, kõik kohad olid täis laialitassitud konte ja kehaosi ning veres püherdamisest punaseks värvunud jääkarusid.

Kuid olgugi, et inimeste surnukehi oli Antarktikas miljardeid, ei suutnud need lõpuks ikkagi pakkuda toitu nii kiiresti sedavõrd suureks paisunud karudepopulatsioonile. Laipade arv oli ju lõplik, karude toidulauale polnud lisa tulemas mitte kuskilt. Peagi jõudis kätte hetk, kui karud olid hävitanud ka kõik pingviinid, hülged, merielevandid, kotikud ja teised karudele hamba alla sobivad Antarktika elukad, nad olid tunginud kõige külmematele aladele mandri siseossa ning välja kaevanud ja nahka pannud peaaegu iga inimlaiba. Neil polnud enam midagi süüa. Kogu Antarktika oli täis inimeste skelette ning hullunud, näljaseid jääkarusid.

Siis võttis karude hulgas maad üleüldine kannibalism. Inimeste, pingviinide, hüljeste ja teiste lõunamandri elukate kontidele lisandus massiliselt jääkarude luukeresid. Karude populatsioon kahanes sama kiiresti, kui oli kasvanud, ning varsti olid ka nemad Antarktikas peaaegu täiesti välja surnud.

Lõpuks oli kogu manner täis lumme mattuvaid ja jäässe tarduvaid inimeste ning karude veriseid konte. Vaid üksikute karude luukõhnad surnukehad jäid liigikaaslastest puutumata. Koos mõnede juhuslikult terveks jäänud inimlaipadega vaatavad nad päranisilmi veriseid, kontidega täidetud jää- ja lumevälju ning ootavad aastatuhandete möödumist jäisel mandril.

kuidas jääda reaalseks

2011-11-16T17:29:00.001-08:00

Elus on nii, et asjad kas on päriselt olemas või ei ole.

Viimasel juhul on kõik olendid ja objektid su ümber – sealhulgas ka sa ise – nagu udukogu, nagu tähtedevahelises ruumis hõljuv gaasipilv: mõttetu ja läbipaistmatu, aina voolav ja teisenev keskkond. Jah, seda teisenemist näivad valitsevat seosed ja reeglid, aga kogu süsteem on sellest hoolimata ebareaalne, simulatsiooniline nagu 3D tapmise ja tagaajamise arvutimäng, või philipkdickilik, matrixlik, painajalik virtuaalreaalsus. Selles häguses süsteemis puuduvad tõelised ruum ja aeg. Asjade vahel pole õigeid kaugusi; on vaid abstraktsed mõõtühikud. Ja minevik kaob kiiresti ära, mälu ei viitsi seda eriti kinni hoida. Süsteemid – sealhulgas sina ise – muutuvad ja lähevad üksteiseks üle enne, kui sa nendega midagi mõistlikku peale suudad hakata. Ning lõppude lõpuks me võime kõik pseudosüsteemid ja -reeglid lihtsalt ära unustada, sest nad pole muud kui ilmutused, fatamorgaanad, ja tolles näilikus virrvarris hajuvad nad kõik – sealhulgas sa ise – kokku üheks hirmus suureks gaasipilveks. Me võime tavalisi rünkpilvi vaadates näha neis kõiksuguseid fantastilisi olevusi, võime Rorschachi tindiplärakas tunda ära mistahes koletisi, kuid lõpuks jääb pilv vaid pilveks, plärakas plärakaks. Kes meist poleks seda tundnud.

Aga teinekord on asjad päriselt olemas. Esmalt tavaliselt lapsepõlves. Kasutades Bernard Kangro „mängukoha“-kujundit, on selle kohta kirjutanud Madis Kõiv:

„„Mängukoha“ juures ei ole niivõrd oluline, et seal mängitaks, kui see, et see on paik, kus koht oma asjade kategoorilised imperatiivid asetab – see on initsiatsioonipaik. Siin toimub pühendusrituaal ja asjade käsud antakse teada. Sellega on asjad igavesed oma kategoorilisuses ja ei või olla teistsugused ja teisiti, kui nad on. Nad on ja valitsevad kohas ja ajas. Nad ei ole aegade ja inimeste meelevaldsed kombinatsioonid suvalisteks manipulatsioonideks.

Ainult sellele, kes „mängukohas“ on olnud, on selle koha asjad äärmuseni tõsised ja absoluutsed. Asjad on vanemad kui laps. Mäng toimub absoluutse mängutaguse, kohutavalt tõelise, hirmutava tõelisuse taustal. Mängitakse olemisõuduse varjus.

Juhuslikule tulijale on asjad imperatiivitud, maja – objekt, mida võib osta, müüa, pantida, rentida, ehitada, lammutada, lõhkuda, põletada, ilustada, suurendada, vähendada, vahetada jne, jne, jne. Ta on mänguobjekt selle sõna sõna-sõnalises tähenduses, ta on „mängukoha“ varjust välja astunud ja nüüd mahamängitav. Seal, „mängukoha“ lähemas ümbruses, ei leidu ainsatki mängu-asja.“ (Madis Kõiv, essee „Genius loci“, „Luhtatulek“ lk 355)

Juhusliku tulija imperatiivitud asjad, mida saab osta, müüa, pantida jne – see on simulatsiooniline udumaailm. Ja pärismaailm on kategooriliste imperatiivide keskkond. Pärismaailmas on päris ruum ja aeg, on kaugused ja sügavused, on minevik ja mälu, tulevik ja ennekõike olevik. Aga selline ei pruugi olla vaid lapsepõlve mängukoht. Mängukoht on lihtsalt esimene, kuigi seega fundamentaalselt oluline päris koht. Kuid kategooriline, raske, tegelik võib maailm olla ka mõnikord hiljem, täiskasvanuna, kui antakse uued käsud. See juhtub suures armastuses, sügavates religioossetes kogemustes, loomingulises põlemises, aga ka näiteks ekstreemsetes situatsioonides – elu ja surma piiril, sõjas, koonduslaagrites, vangistuses (kuigi ma ise pole vangis olnud, oletan, et mitte tänapäeva eurovanglates, vaid tõelistes vanglates, näiteks Patareis). Ja mõnikord lihtsalt niisama, kuskil, äkki, miskipärast. Kohalolu hetked, rahuliku mõistmise, hoolimise ja rahu hetked. „Väikesed olulised asjad“. On selliseid.

Igaüks taolistest kogemustest on terve omaette maailm, aga neid ühendab see lihtne olu, et asjad ümberringi on päriselt olemas. Asjad muidugi kõige laiemas tähenduses. Asjad, see tähendab materiaalsed elutud objektid, nähtused, meeleolud, loomulikult ka elusolendid. Inimene hõljub mõttetus galaktikatevahelises gaasipilves, ja äkki, kuidagi – päris asjad, väikesed ja väga suured, rasked asjad, planeedid, põlevad päikesed, galaktikad. See võib toimuda nii gaasi tihenemise teel omaenese raskusjõu mõjul kui ka gaasipilvest välja, päris asjade juurde jõudmise teel.

Aga kuidas saavad päris asjad olemas olla? Aga sellepärast, et nende keskel on absoluutne tühjus, kuristik, must auk. Gaasipilves pole mingit musta auku. Aga päris asjad elus – nagu ka planeedid, tähed, galaktikad – keerlevad alati ja eranditult ümber musta augu, mis kõik lõpuks väikesteks tükkideks rebib ja endasse imeb, nii et järgi ei jää – vähemalt inimese jaoks hoomatavates piirides – mitte kui midagi. Peale ehk vaid tibatillukese osa tohutust mustast august, mis selle osakese võrra tugevama jõuga järgmisi ohvreid enesesse imeb. Ja lõppude lõpuks sai kogu universum alguse eimillestki, tühjusest, kuristikust; pimedast lõputuraskest nullist. See ongi see Kõivu absoluutne mängutagune, kohutavalt tõeline, hirmutav tõelisus. Olemisõudus.

Kõik olulised asjad elus keerlevad ümber tühjuse, ümber musta augu. Eks laias laastus sellest kirjutas juba näiteks Kant või keegi hilisem tema vaimus, täpselt ei mäleta, aga konks on selles, et must auk on hukutav. Me kõik tahaksime ju olla päriselt olemas, olla päris maailmas, aga me ei taha lasta end mustal augul tükkideks rebida. Mõned meist aina püüdlevad päris asjade poole – eriti need, kes kunagi on päris maailma kogenud, kuid sellest ilma jäänud – aga lihtsalt ei leia seda enam, nad on musta augu tõmbeväljast lootusetult kaugele jäänud. Kui nad sellega leppida suudavad, siis jäävad nad vähemasti ellu, kuigi udujate virtuaalolenditena. Paljud ei suuda. Mõned meist püüdlevad ja leiavad päris asju, kuid kohkuvad musta augu tõmbest ning pagevad tagasi gaasipilve. Ja kes julgeks öelda, et nad teevad valesti. Mõned sööstavad pea ees otse pärismaailma keskpunkti poole, elavad mõnda aega väga päris elu ning pihustuvad siis supernoovana mustas augus. Ja mõned suudavad jääda päris pikaks ajaks laperdama väga kaootilisel orbiidil, mis kulgeb kord hägumaailma, kord musta augu poole. Kuidas vähemalt sellist orbiiti saavutada, ongi elus põhiküsimus.

Võibolla ei suuda seda keegi üksinda, ehk peab selleks tõepoolest olema väikene omaette maailm, rohkem kui ühest üksusest koosnev süsteem.

Ülivähestel omandab see orbiit teatava stabiilsuse. Huvitav, kas leidub kedagi, kelle orbiit kulgeb perfektse ringjoonena muutumatu kiirusega just õigel kaugusel mustast august; nii lähedal kui võimalik, st kuivõrd jõud lubab, aga nii kaugel kui vajalik?

kuidas saada selleks, kes ollakse

2011-09-20T16:20:00.000-07:00

Nii, täna me siis esitlesime härra Pauli uustrükki ja "Luhtatulekut". Ma hakkasin eile öösel mõtlema, et mida siis esitlusel "Luhtatuleku" tutvustuseks rääkida; ega mul enda arust midagi uut või tarka öelda ei olnud peale selle põgusa raamatututvustuse, mida ma reklaamiks juba siia ja sinna saatnud olin. Ja et midagi uut öelda, lasin lihtsalt klahvidel käia, et äkki tärgatab veel midagi. Ja sellest lakoonilisest tutvustusest kalduski mu mõte kuidagi kogemata, sujuvalt kuskile hoopis mujale. Sellesse, miks Mehis Heinsaar on ennekõike poliitiline kirjanik. Ja siis mulle pigem see tunduski oluline asi tema juures, kuigi "Luhtatulekusse" see eriti ei puutunud. Alljärgnevalt ma seega avaldan need teemast mööda mõttekatked. Palun arvestada, et tegu on suuliseks ettekandeks valminud tekstida. Niisiis:

(...)

Muide, väikese vahemärkusena tekkis mul seoses selle Mehise kui kirjaniku sünnilooga üks mõte. Nimelt pidas Mehis paar aastat tagasi Pärmivabrikus Tartu-lugude raames ühe loengu, kus ta rääkis oma elust ja kirjanikukssaamisest 90ndate Tartus. See loeng on siin nende kaante vahel ka. Ja Mehis rääkis, kuidas ta umbes kaheksa aastat ülikoolis bakalaureusekraadi omandas; sel ajal, kui olid – tema enda sõnu kasutades – õndsad rektor Peeter Tulviste ajad, ja kui sai „kummi venitada“. Ja kuidas ta sai rahulikult käia igasugustes huvitavates, näiteks filosoofialoengutes, mis tema põhierialaga või mingisuguste „moodulitega“ üldse ei haakunud. Ja kuidas just need kõrvalloengud teda väga palju mõjutasid. Ja ma hakkasin mõtlema, et kas praegustel karmidel aegadel saaks Tartu Ülikooli rüpes küpseda selline kirjanik nagu Mehis Heinsaar. Ma kardan, et ei saaks. Praegustes oludes oleks Mehis ülikoolist lihtsalt välja visatud. Praeguses Tartu Ülikoolis ei ole loomult intelligentsel, aga vabal, otsival, intuitiivsel, looval noorel inimesel, kes ei nõustu haridust omandama mitte nööri mööda mooduleid, vaid kollaažlikult inspi järgides, kuigi kerge targaks saada. Kes teab, kui paljud potentsiaalselt andekad loovad vaimud on viimase kümne aasta jooksul eemale tõrjutud mitte ainult kõrgharidusest, vaid kes teab, millest veel. Näiteks kirjandusest.

Aga asi ei ole muidugi lihtsalt Tartu Ülikoolis või kõrghariduspoliitikas, vaid poliitikas üldiselt; kogu selles kaasaegses maailmakorralduses, mis praegu, nagu me uudistest loeme, vankuma kipub ja mida iseloomustab sõltlaslik ühesuunaline ahnus ja nautlemine, ole sa siis vaene või rikas, „harimatu“ või „haritud“. Siin mõned eesti kriitikud arvavad – ka nende kaante vahel ma mainin oma sissejuhatuses näiteks Jaanus Adamsoni –, et Mehis on niiöelda tegelikust elust irdunud ja selles mõttes kuidagi hästi turvaline kirjanik, aga minu meelest on Mehis küll teravalt poliitiline kirjanik. Ta ongi ju ennekõike võimalikkuste ja vabaduse kirjanik, ja see Jamesi sõnadega öeldud „võimalikkuste vabamäng olemise äärealadel“, mida Mehis harrastab, potentsiaalselt õõnestab seda korda, milles suurem osa Eestist ja läänemaailmast elama on sunnitud.

(...)

Näiteks Mart Velsker kirjutas siin raamatus, et Mehis olevat kirjandustudengite konkurentsitu lemmik, aga kui ma selle raamatu lõpus oleva Mehise valikbibliograafiaga tegelesin, siis ma olin natuke hämmastunud, et Mehise kohta ei ole kuigivõrd palju põhjalikumaid koolitöid tehtud. Nii et ma julgeks seda ka veel loota, et ehk osutub „Luhtatuleku“-raamat huvitavaks ja inspireerivaks kirjandusse kalduvatele tudengitele ja gümnasistidele. Ning ehk õpetab see raamat praegusi noori inimesi, kuidas nüüdse sõltlasliku sotsiaalmajandusliku keskkonna kiuste ja ka praegusaegse kõrghariduspoliitika kiuste siiski targaks saada. Kuidas saada vabaks, kuidas saada selleks, kes ollakse, kui kõnelda mitte Nietzsche, vaid härra Pauli sõnadega. Ning kuidas nüüdset kõrgharidus- ja maailmakorda selle korra enese vastu pöörata. Ühesõnaga kuidas praegusest Tartu Ülikoolist tõmmata pagemisjooni Teadmatuse Akadeemiasse.

(...)

luhtatuleku ja pauli esitlus

2011-09-17T07:29:00.000-07:00

Teisipäeval, 20. septembril kell 6 Tartu Kirjanike Majas esitleb kirjastus Menu Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikate" uustrükki ning Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm esitleb artiklikogumikku Mehis Heinsaare loomingust pealkirjaga "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes". Kogumik on kolmas raamat sarjas "Etüüde nüüdiskultuurist".
- Kirjandusteadlane Mart Velsker kõneleb Härra Pauli fenomenist.
- Sven Vabar räägib natuke tema koostatud "Luhtatulekust" ja Heinsaare-kriitikast üldse.
- Berk Vaher vestleb Heinsaarega.
- Arvo Kolmnurk esitab teose "Monument".
- Pääseb luhale.

2001. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud "Härra Pauli kroonikad" on uuema aja legendaarsemaid raamatuid eesti kirjanduses. Meenutagem kriitik Aivar Kulli kümne aasta taguseid sõnu Pauli kohta: "Eesti kirjandus on päästetud. Vähemalt selleks korraks". Pauli ilmumisele järgnenud aastatel kirjutatud väga entusiastlik ja poolehoidev kriitika üldiselt toetas Aivar Kulli suuri sõnu, ning tõi pöörase härra Pauli puhul välja selle, mis vähemasti tol ajal tundus põhiline - et Paul pole mitte niivõrd inimene, subjekt, kui funktsioon, kes/mis kehastab - Alvar "James" Loogi sõnadega - kõigi mõeldavate ja mittemõeldavate võimalikkuste vabamängu olemise äärealadel. Kuid nüüd on ühenduses Pauli taastrükiga aeg mõelda sellele, mida Paulis veel põhilist on. Kirjastuse Menu poolt välja antud taastrükis leidub lisaks veel mõningaid uusi Pauli-lugusid. Raamatu kujundajaks ja illustraatoriks on Juka Käärmann.

"Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" sisaldab kriitilisi artikleid Heinsaare loomingu kohta. Mõned neist põhinevad 2009. aasta maikuus Tartus Heinsaare loomingust peetud konverentsi "Uste avamise päev" ettekannetel, suurem osa on ilmunud kümne aasta jooksul ajakirjanduses, ning mõned on kirjutatud spetsiaalselt selle kogumiku jaoks. Kaante vahel saab sõna ka Heinsaar, sest eks ta ju ole ise omaenda parimate kriitikute hulgas.

Kuivõrd Heinsaar on endiselt võrdlemisi noor kirjanik, kelle parimad asjad on võibolla veel kirjutamata, ja kuivõrd artiklikogumik ilmub nüüdiskultuuri tutvustavas sarjas, ei taotle "Luhtatulek" pakkuda terviklikku ülevaadet Heinsaare loomingust või tema kuhugi kindlasse kohta kinnistamist eesti kirjanduses. Otse vastupidi, koostamisel eelistati pigem uudseid, potentsiaalselt intrigeerivaid ning kohati ka Heinsaare suhtes kriitilisi vaatepunkte, mis loodetavasti elavdavad arutelu kirjaniku ümber, kes on seda väärt.

"Luhtatuleku" toimetas Mari Laaniste ning kujundas Piia Ruber. Keeletoimetas Tiina Hallik. Artiklite autoriteks on Aivar Kull, Mehis Heinsaar, Lauri Sommer, Janek Kraavi, Hasso Krull, Andres Ehin, Alvar "James" Loog, Andrus Org, Jaak Tomberg, Laura Kalle, Sven Vabar, Epp Annus, Kiwa, Valle-Sten Maiste, Berk Vaher, Epp Ollino, Mart Velsker, Maarja Vaino, Piret Viires, Johanna Ross, Paavo Matsin, Valdur Mikita ja Tõnu Õnnepalu. Fotosid Heinsaarest on teinud Lauri Kulpsoo, Juka Käärmann, Martiini Teekann ja Piia Ruber. Raamat sisaldab jaburaid joonistusi Mehis Heinsaarelt.

sild

2011-09-02T11:31:00.001-07:00

Suur rippsild mere kohal, ehitatud pealtnäha autosillaks. Väga lai ja nii jahmatavalt pikk, et selle mõlemad otsad kaovad õrna, silmapiiril virvendavasse uduribasse, ilma et mingit maad kummalgi pool näha oleks. Silladekk asub mõnekümne meetri kõrgusel merepinnast. Umbes iga paari kilomeetri järel seisavad sillal kõrged ja massiivsed tugipostid, mille küljest laskuvad alla silladekki üleval hoidvad jämedad kaablid. Ilm silla ümber on peamiselt jahe, niiske ja tuuline. Alalõpmata on sild mattunud uttu ning vaid harva on näha seda täies pikkuses ja selguses kuskile lõputusse kadumas. Kuid samas on kliima pehmepoolne. Suvel esineb ka mõnusaid, 20-kraadiseid päevi, talvel langeb sillale pigem kiirelt sulavat lörtsi kui püsilund ning meri silla all jäätub väga üksikutel talvedel.

Laiuse järgi otsustades on sild vähemalt kuuerealine, kuid mingeid ridade eraldusjooni sillal ei ole juba ammu ja kes teab, kas üldse kunagi on olnudki. Sest autosid sillal ei sõida. Mitte kunagi. Ja tegelikult on silla kohta mingis mõttes ennatlik öelda „väga pikk“, sest õigupoolest puuduvad vähimadki andmed selle kohta, kas sillal üldse on algus ja lõpp, kas ta algab ühelt kaldalt ja jõuab välja teisele. „Väga pikk“ justkui eeldaks, et sillal on lõplik pikkus, aga just seda ei pruugi sillal olla. Ta võib tõepoolest olla lõputu. Või midagi sellist.

Kogu sild ‒ nii küljed kui asfalt ‒ on tihedalt kaetud kirjade ja piltidega. Kohati võib öelda, et tegu on grafitiga, mille hulgas on igasuguse tasemega töid alates obstsöönsetest ja kunstiliselt küündimatutest sodinatest ning lõpetades tõeliste tänavakunsti meistriteostega. Kuid valdav enamik maalinguist ei ole sugugi seotud postindustriaalse urbaniseerunud ühiskonnaga, nagu grafitist kui sellisest oodata võiks. Sillal kujutatu hõlmab kogu kunstiajalugu ‒ koopajooniseid, antiikkunsti, hiina, jaapani ning egiptuse motiive, mida iganes... Õieti mitte lihtsalt kunstiajalugu, vaid üldse kogu ajalugu. Inimesed, loomad ja pagan teab mis olendid söömas, joomas, seksimas, sõdimas, rändamas, suhtlemas, vaikimas, tapmas, suremas. Linnad, külad, maad ja mäed, mered, jõed ja sillad, tuumaseened, kosmos, tähed, planeedid ja galaktikad. Kirjad sillal on kõikvõimalikes tuntud ja ka täiesti tundmatutes, õige kummalistes kirjasüsteemides. Ning suur osa piltidest jätaksid hätta ka kõige erudeerituma tänapäeva (kunsti)ajaloolase, sest ei näi kuuluvat õieti mitte kuskile, mitte ühessegi ajastusse. Paljudel piltidel on kujutatud hämmastava kujuga kosmoselaevu maandumas võõrastele planeetidele, ning sõgeda väljanägemisega aparaate ja riistapuid, mille otstarve jääb täiesti hämaraks. Võibolla on neil piltidel tulevik, millest teie või mina ei saa kunagi midagi teadma. Või kes teab.

Kogu selle kunsti- ja sodikülluse juures on hämmastav, et kõik kujutatu alates koopajoonistest ja lõpetades uute planeetide asustamist kujutavate koomiksisarnaste ribadega on sillal läbisegi. Ma ei tuvasta selles kõiges mitte mingit süsteemi. Maailmaajalugu oleks justkui üle elanud aegu ja ruume ületava tuumaplahvatuse, mis oma lööklaine jõuga on paari miljoni kraadises kuumuses kogu inimeste loo segi paisanud, silla seintele ning asfaldile kahemõõtmeliseks pihustanud ning nõnda igavesti kestvasse argihetkesse tarretanud.

Samuti on sild täis midagi, mida võib nimetada prügiks, kuid mitte ainult selle sõna tavalises, vaid ka laiemas, arheoloogilises mõttes: kokkukäkerdatud paberid, tühjad joogipurgid, autokummid, katkised tööriistad, potikillud, poolikud savitahvlid, vanad rebenenud ajalehed, kaantetud, vihma käes nätskunud raamatud, pooleksmurtud CD-plaadid... Kohati vedeleb sillal ka enamvähem korrapärastesse hunnikutesse asetatud lindude, kalade ja muude mereelukate skelette. Kuid sild ise paistab üsna terve olevat ‒ olulisi pragusid teekattes või silla kandekonstruktsioonides näha ei ole. Kui sillal vedelev prügi kokku lükata, saaksid autod sellel vabalt sõita, kuigi seda kunagi ei juhtu.

Silla keskele, kahte sõidusuunda eraldavale ribale on rajatud kitsas, lõputu põld, kus kasvab mitut masti tera-, aed- ja juurvilja. Põlluribade ja peenarde sees võib mõnes kohas näha kasvamas isegi väikseid, kõverikke ja kiduraid puukesi. Kahel pool „põldu“, silla asfaltkattel lugematute kunstiteoste vahel ja peal on siin-seal tihedate külakestena koos püstkodade või telkide sarnased inimeste elupaigad, mis on oskuslikult köite abil silla külge kinnitatud.

Sel sillal elavad inimesed, kes toimetavad ja liiguvad väikeste kogukondade või suguharudena. Lisaks silla keskel asuvaile põldudele, mis ongi muidugi sillaelanike endi rajatud, annab neile toitu ja praktiliselt kõike muud eluks vajalikku meri. Nad on hülgenahast ja kanepikiududest valmistanud vastupidavaid köisi ja redeleid, mille abil nad sillalt alla laskuvad ning oma kajakkidega kalal või suuremaid mereelukaid jahtimas käivad. Koduloomadeks on sillaelanikel koerad.

Mõned silla kõrged tugipostid on lihtsalt tugipostid, kuid teised on jällegi piirid ja ühtlasi väravad. Need väravad jaotavad silla osadeks ning tähistavad territooriume, mis igale suguharule määratud on. Ühel sillalõigul võib elada ka mitu suguharu, kui nad omavahel läbi saavad, kuid väravatest, mis nende lõiku kahest otsast piiravad, nad üldiselt läbi ei pääse. Selle eest hoolitsevad valvurid, kes väravaid hetkekski valveta ei jäta. Miks põliselanikud sinna teisele poole väravat mõnikord üldse kipuvad, sellest ma aru ei saa, sest eks näe nad ju isegi, et seal teisel pool väravat pole muud kui enamvähem samasugune tükk silda nagu see, kus nad praegugi elavad? Aga küllap neil siis omad hämarad põhjused on. Ammu aega tagasi olevat mõni suguharu läbitungi proovinud ‒ kas siis püüdes valvureist avaliku tormijooksuga jagu saada või siis salaja, paatidega võõra territooriumi alla ujudes ning köitega end ööhämaruses üles vinnates ‒ kuid alati on neid tabanud vääramatu tagasitõrjumine, nagu räägitakse. Nende valvurite vastu ei saa. Aga valvurid pole iseenesest sugugi kurjad. Suguharud, kes peavad kinni kindlaksmääratud piiridest ja järgivad muid tähtsaid tabusid ja kombeid, saavad valvuritelt kõiksugust eluks vajalikku hüva nõu. Valvurid on tavalised inimesed nagu sillaelanikudki. Või kes teab. Igal juhul elavad nemadki väravate läheduses väikeste salkadena, harivad põldu, püüavad kala ja ehitavad telke. Kuid nemad ei joonista ega kirjuta midagi. Nemad valvavad. Ning nende valduses on jõud, mis harilikest sillaelanikest kõrgelt üle on.

Kõneldakse, et osadel inimestel ja suguharudel on valvurid lubanud väravast läbi, uuele territooriumile siseneda, kuid seda on juhtunud harva. Näiteks siis, kui uuel territooriumil varem elanud suguharu on mingil põhjusel ‒ näiteks haiguste või nälja läbi ‒ nõrgaks jäänud või sootuks otsa saanud. Enamasti aga on valvurid ja nende tegutsemismotiivid tavalistele sillaelanikele nähtavasti täiesti mõistetamatud. Ja ega viimased enamasti väravatest läbi ei tükigi. Üldiselt pole sillaelanike lihtsal elul ju viga, nad saavad hakkama küll ‒ sedamööda, kuidas sillal vahelduvad päev ja öö, päike, vihm ja lumi, suvi ja talv. Kui peaks juhtuma, et talvel meri tõesti kinni külmab, siis ehitavad mehed endale lihtsad, üsna lohistite sarnased saanid, rakendavad neile koerad ette ja sõidavad sedamoodi jahile.

Kui sillaelanikud just jahil, kalal või põllul ei ole, toitu ei valmista, oma riideid, jalanõusid või telke ei paranda või millegi muu otseselt olmelisega ei tegele, siis räägivad nad lõkete ääres lugusid ja laulavad laule, nikerdavad puust kujukesi või korraldavad esivanemate ning jumalate auks riitustseremooniaid. Kuid nende põhitegevuseks on sillale joonistamine ja kirjutamine. Jah, nemad ongi kogu selle kunsti autorid. Niiske ilma mõjul kulub grafiti sillalt ajapikku ära, siis on tarvis seda parandada ja uuendada, kuid sillaelanikud ei joonista kunagi täpselt nii, nagu enne oli, vaid täiendavad ja muudavad alati midagi. Mõnikord nad kustutavad sootuks pika lõigu silda katvatest maalingutest ning joonistavad asemele midagi päris uut. Samuti poetavad sillaelanikud siia-sinna oma grafitikujutiste juurde „prügi“ ehk täiskirjutatud ja -joonistatud paberitükikesi ja muud rämpsu. Me näeme näiteks sillal vedelemas üsna lömastunud karbikest, millel ilutseb suur McDonaldsi M-täht. Aga see pole karbile trükitud, tähe on sinna hoolikalt joonistanud keegi silla põlisasukate hulgast, üks neist paljudest igavikulistest Andy Warholidest. Ning lisaks M-ile on karbile veel midagi joonistatud. Naljakad väiksed inimesed ja robotid ja mänguasjad. Tuul ja vihm pühivad tükikesed peatselt minema, kuid sellest pole midagi, nii see peabki olema. Ja sildadele ilmuvad aina uued ja uued märkidega kaetud prügitükid.

Aga lisaks kunstnikest küttidele-korilastele, kes on ühtlasi algelised põllupidajad, ning valvuritele liigub sillal veel kolmandat sorti inimesi. Neid eristab sillaelanikest ja valvuritest veidi erinev välimus. Nad ei kanna ainult mereelukate nahkadest ja lihtsast linasest riidest käsitsi kokku õmmeldud kehakatteid, vaid jopesid, mantleid, mütse ja saapaid, mis on ilmselt toodetud vabrikutes. Tõsi küll, ilmselt väga ammu, sest enamasti on riided päris kulunud ja kõvasti parandatud-paigatud. Need inimesed on sillal ainukesed, kel on kõigist väravatest vaba läbipääs. Ja nad aina rändavad mööda silda edasi ja tagasi. Kust nad tulevad, pole teada. Kas kuskilt kaugetelt kallastelt, mida sild ühendab, kuskilt teistest reaalsustest müstilisel viisil, või rändavadki nad lihtsalt kodutuina lõputult piki silda ringi. Neil on kaasas suured, vanad, kulunud kotid, mis on täis suvalist prügi ja träna maailma erinevatest maadest ja aegadest. Ühesõnaga näevad nad välja nagu hulgused, asotsiaalid, kuigi alkoholi tarvitavad nad väga vähe ja sedagi vaid külma peletuseks.

Kotitäied prügi on mõeldud sillaelanikele. Rändurid jaotavad need igaviku pudemed elanike vahel laiali. Nood siis uurivad saadud prügi hoolega, kuigi ma ei usu, et nad näiteks savitahvlikilde või sadades eri keeltes kirjutatud raamaturäbalaid lugeda oskaksid. Aga midagi nad sealt ometi välja loevad, mida nad siis oma sillale kantavais kunstiteostes kasutavad. Võibolla on visuaalsed kujutised neile arusaadavamad. Või kes teab, ehk ammutavad nad mingeid teadmisi magades ja und nähes või lovesse langedes. Kuigi nad on eluviisilt väga paiksed, ei või teada, mis maailmades, aegades ja tarkuse varasalvede juures nad oma vaimurännakutel ära käivad. Küllap aitab neid ka põllul kasvavate psühhotroopsete seente ja teatavat liiki kalade söömine, mis tekitab hallutsinatsioone. Ka kirjutamiseks ja joonistamiseks vajalikke värve, nagu ka enamvähem puhast, kuigi üsna päevinäinud pappi ja paberit saavad sillaelanikud rändureilt. Põlisasukad kirjutavad, joonistavad, voldivad, ning jätavad tehtud töö siis sinnapaika, et uue kallale asuda. Rändurid uurivad kõike sillaasukate tehtut hoolega, teevad selle kohta märkmeid, vestlevad sellest kunstnikega ja omavahel ning vahel võtavad mõne üksiku paberitüki või täisjoonistatud eseme kaasa. Esemetest, mis rändureile huvi ei paku, valmistavad põliselanikud lõpuks endale igapäevaselt vajalikke jubinaid – telgikinnitusaasu, õngekonkse, lauanõusid jne – või kui nad esemeile mingit otstarvet enam ei leia, viskavad need lihtsalt merre. Nad ei hoia millestki kinni, ei taha ühtki oma tööd ei betoonil ega paberil eriliselt säilitada või väärtustada. Kõik lendab varsti tuulde nagu tiibeti munkade liivamandala.

Rändurid kõnnivad piki silda maha kümneid, võibolla sadu kilomeetreid. Võibolla rohkem. Kiiret neil ei ole, ajaga pole sillal probleeme. Nad tulevad kuskilt ja lähevad kuskile, kuid samuti võib öelda, et eikuskilt eikuskile. Silla väravatega eraldatud territooriumide, neil elavate suguharude ning sillakunsti põhjal ei oska ma tuletada mitte mingit gradatsiooni, ei mingit suunda ega loogikat, mis silla mõistatuslikku haldusjaotust kuidagi struktureeriks. Kuid midagi need rändurid teavad ja uurivad; sihipärane, pealtnäha vägagi mõistlik tegevus toimub. Nad peatuvad oma rännakuil suguharude juures pikalt. Neid võetakse hästi vastu, sest vahel toovad rändurid sillaelanikele ravimeid või üksikuid kasulikke jubinaid, mida saab igapäevases elus ära kasutada. Ja sillaasukad ei jää rändureile võlgu. Nad kostitavad rändureid ning pakuvad neile puhkust ja peavarju, kuid eeskätt tasuvad nad rändajatele oma sillakunstiga. Vahel suhtlevad rändurid pikemalt ka valvuritega. Nood jälgivad ju tavalisi sillaasukaid pidevalt ja suhtlevad nendega. Võibolla ongi nad rändurite paigalisteks silmadeks-kõrvadeks sillal.

Ja mõnikord tulevad rändurid ka mitmekesi, vedades kärudel kaasa ehitusmaterjale ning suuremat sorti tööriistakolakaid. Sild tahab ju vahel parandamist. Aega ja vaeva võtab see kõvasti, aga kuidagimoodi, aegunud, hädapäraste vahendite, mingi ajaülese alkeemia ning unenägude aegades elavate silla põliselanike ja nende köite ning paatide kaasabil see parandustöö rändureil ka õnnestub.

Jah, ega ma ei tea tegelikult täie kindlusega öelda, kas silla põliselanikud, valvurid ja rändurid on päris tavalises mõttes inimesed, kuigi nad väga sedamoodi välja näevad. Aga igal juhul paistavad nad olevat natukene rohkem inimesed kui veel ühed olendid, kes sillaga kokku puutuvad. Kuigi tegelikult ei puutu. Nimelt libisevad silla alt vahel harva läbi igavesti suured kruiisilaevad. Võimsate mootorite efektiivse undamise saatel laevad muudkui kulgevad mööda, nad on täies tuledesäras ning neilt kostub mürtsu ja pidu. On näha tillukesi, uhkeid inimesi ülikondades ja kleitides. Sillaasukad vaatavad neid möödalibisevaid superlaevu hämmastunult. On need tondid või inimesed? Põliselanikud pigem pelgavad laevu ja hoiavad neist eemale, kuigi ka laevaolendid ei peatu silla lähistel kunagi ega ole sillakunstnikega mingit kontakti otsinud, kui alatine lapseliklõbus, naljakalt kohustuslik lehvitamistseremoonia välja arvata. Sillal kõneldakse, et kunagi väga ammu olevat mõne õnnetu, nälja ja tõbede küüsi langenud hõimu meeleheitel liikmed köitega laevale laskunud. Hiljem polevat neist enam eales midagi kuulda olnud. Ka rändurid ja valvurid vaatavad möödasõitvaid kruiisilaevu huviga. Nende huvis pole hämmastust ja on teadmist. Laevad kulgevad alati ainult ühes suunas – õhtu poole, kus loojub päike.

*

See on kõik, mida ma sillast teadsin. Või arvasin end teadvat. Mitte just palju, kas pole? Praegu tean ma veel vähem, sest ma olen ise sellel sillal. Kõnnin mööda silda. Mul on korralik jope seljas – veel korralikum, kui olin näinud rändureil ‒, aga mul on jahe. Aastaaeg on külm, kuid päeva ja ööd eristada pole selles igaveses hämaras hägus võimalik. Sild nagu sild ikka, ajastute tuumaplahvatuse-grafiti teeääri ja asfalti katmas. Aga on täiesti vaikne. Ühtki põliselanikku ega rändurit ei ole ma kohanud juba sellest ajast peale, kui silda mööda kõndima hakkasin, ja see oli juba päris kaua aega tagasi. Tontlikke kruiisilaevasid ka ei ole. Vahel siiski justkui libiseksid minust hääletult mööda mingid trobikonnad varjusid, kes on pimedusest ja udust enamvähem eristamatud. Ainult valvurid on päris. Või kes teab. Igal juhul kohtan neid ikka, kui taas järgmiste väravateni jõuan. Alati ma kardan, et nad ei lase mind läbi või teevad minuga miskit veel koledamat. Aga seisma jääda oleks veel koledam. Ma jõuan valvuriteni, kes tavaliselt ütlevad mulle midagi sellise näoga, nagu oleks see midagi tarka, aga ma ei saa sellest kunagi midagi aru. Ma vastan valvureile ma ei tea mis näoga, ja ma ei saa ka enda jutust midagi aru. Mõnikord valvurid vaikivad ja lihtsalt vaatavad mind sellise näoga, nagu mõtleksid nad midagi tarka. Kuid mind takistada pole neist keegi püüdnud. Pärast kohtumist valvuritega kõnnin oma teed edasi. Jalutan aeglaselt eikuskilt eikuskile, miskipärast.

mees joonistab ainult unes

2011-08-29T15:19:00.000-07:00

http://www.bbc.co.uk/news/entertainment-arts-14706864

Müürileht nr 16

2011-08-28T17:51:00.000-07:00

Open publication - Free publishing - More arvaus

Uus Müürileht on väljas, homsest, st esmaspäevast Tallinnas kättesaadav, teisipäevast või nii Tartus. Ülaloleval lehel oskuslikult navigeerides võite igati kena online-versiooni juba praegu lugeda. Mul ilmub seal pikem arvustus Fenneszi kolmest plaadist (Endless Summer, Venice ning äsjane EP Seven Stars). Ja Aare Pilvel on väga head luuletused (vms). Ja Martin Luigal tabav käsitlus aja vaimsest situatsioonist. Ja Veiko Tammjärvel katkend suurepärasest koomiksist Paradise Club, mis on minu andmetel täielikult ilmunud koomiksikogumikus "Narratiivsus piltides 2". Rohkem pole jõudnud veel (uut Müürilehte) lugeda. Aga eks ole ilus kujundus Madis Katsil.

Kuristik-linn

2011-08-27T11:43:00.001-07:00

On platoo, piiritu nagu meri, kõrge ja tühi nagu taevas. Platool on üks kindel paik, kust õhtu suunas vaadates paistab silmapiiril lumiste tippudega mäeahelik, ning hommiku pool, mis praegu, loojangul on pimedusse mattunud, jätkub platoo kuni silmapiirini ja edasi, kuni seal kuskil kaugel muutub maastik madalamaks ja algab rohtla. Platool ei kasva selles paigas midagi peale üksikute väikeste, kidurate rohutuustakate. Siin-seal on näha üksikuid rasketest kividest kokkuveeretatud kuhjatisi, mis paistavad olevat inimeste töö. Keset platood avaneb kuristik, mis on platoo äärel mitusada meetrit lai ja otsatupikk, aga ka järsk ja sügav. Õieti on tegu gigantse lõhega. Selle kohutava kuristiku püstloodsed seinad kaovad pimedusse.

Hommiku poolt, pimedusest tulevad platoole kaks meest, üks vanem, teine noorem. Neil on seljas tavalised, kaasaegsed, väheütlevalt värvilised ja kvaliteetsed matkariided ja seljakotid, jalas Salomoni matkasaapad. Kuid näojoonte poolest pole nad eurooplased, vaid pigem mongoliidid; raske õhtuhämaruses öeldagi, kas Siberi põhjarahvaste hulgast, tiibetlased, mongolid, isegi indiaanlased või kedagi muud. Ühel on käes püss. Nad peatuvad kuristikuäärest nii viiekümne meetri kaugusel ning pikast jalgsirännakust väsinuna heidavad seljakotid seljast ning selili liivale puhkama. Veidi puhanud, panevad nad üles telgi. Seejärel teevad lõkke ning valmistavad tulel rammusat putru. Kinnitanud keha, teevad nad teed, vanem otsib välja väikse viskiplasku. Mõnda aega istutakse vaikides. Siis hakkab vanem mees inglise keeles jutustama:

"Kord lendasin unes ringi. Lendasin väga kaugele ja sattusin ühte kuristikku. Ma ei tea, kuidas ma just sinna välja jõudsin. Kas see kuristik asub meie maailmas või mõnes teises, seda ma ka ei tea. Või kas ta üldse üheski maailmas asub. Kuristikust oli näha vaid ühte seina, ja sedagi vaid läbi sudu. Kuristiku ülemine äär oli soe ja valgusküllane, aga mida allapoole, seda pimedamaks ja külmemaks kuristik muutus. Kuristikusein oli tihedalt ja kaootiliselt täis koopaid. Neid oli tuhandeid. Nende otsa ega äärt polnud näha ei vasakul, paremal ega pimedas sügavuses. Kogu sein nägi välja nagu absurdselt suurte termiitide või pääsukeste rajatud hiiglaslik pesakobar. Koobastiku ette oli ehitatud sõgedalt keerukas labürindistik käiguteid, mis igas mõeldavas suunas koopaid omavahel ühendasid. Mingit pikemat horisontaal- või vertikaalteed ega korrapärast võrgustikku need ühendused ei moodustanud, tegu oli määratu hulga mõnemeetriste risoomsete juppidega. Koobastehämaruses võis tuhandete kaupa näha kõiksuguseid tontlikke helendusi - päevavalgus- ja hõõglampe, tõrvikuid ja lõkkeid ning mingit veidrat rohelist kuma. Tulede ümber liikusid varjud. Koopad olid täidetud inimestega, kes kaugelt vaadates paistsid tillukeste, tumedate tompudena.

Ja hääled. Aegajalt oli kuulda valjusid hõikeid. Need kogusid jõudu koobaste kivistelt seintelt, said hoogu juurde udust ja paksust vängest suitsust, mis kuristikku oma embuses hoidsid, ning põrkusid siis mööda kuristikuseina edasi ja tagasi. Aga kui terasemalt kuulatasin, kostus ka kõiksugu muid hääli. Naeru ja nuttu, ning närvilisi, kentsakaid sosinaid. Hääled olid selles kuristikus alati ning kõikjal, nii üleval kui all, vasakul kui paremal, öösel kui päeval, suvel kui talvel: kolistamine, toksimine, mootorimürin, kriuksumine, nühkimine, sahin, klirin, sisin, undamine. Ja aina lõputu kõnelemine. Inimesed neis koobastes ei teadnud, mis on vaikus. Kuna kõike oli kogu aeg nii hästi kuulda, pidid nad salajuttu ajama väga ettevaatlikult. Ja mida allapoole, külma pimedusse, seda väiksemaks ja lihtsamaks muutusid koopad ning kostus hüsteerilisi kriiskeid, vihast sõnelemist ja nutuhala. Päris all, sügavas pimeduses oli kuulda päris väärakaid ja ilgeid kähinaid. Ja veel allpool - alles seal oli tõepoolest pime, külm vaikus. Kuid ka see polnud veel kuristiku põhi. Ja kuristiku põhja ma välja ei jõudnud, kuigi püüdsin.

See koopaid ning inimesi täis kuristikusein oli linn, üks väga vana linn. Kuristikulinn. Kuid võib öelda ka näiteks Koobaslinn. Ma veetsin selles huvitavas ja kurvas linnas väga kaua aega. Kuristikulinna elanikud mind ei näinud ega kuulnud, sest olin oma unenäokehas. Võisin kuristikus üles ja alla lennata nagu ise tahtsin, jälgida ja kuulata. Linlaste juttu kuulates õppisin tasapisi tundma linna lugu ja saatust, mis minu lahkudes jätkuma jäid ja küllap jätkuvad praegugi - kuskil, ühes ajas ja ruumis.

Kuulsin, et osalt on linna koopad tekkinud looduslikult ja kulgevad uskumatult kaugele seina sisse, moodustades keerukaid labürinte, osalt aga on inimesed ise sajandite jooksul koopaid kivisse juurde uuristanud. Need külluslikud koopad pakuvad linlastele kõike eluks vajalikku - varju, soojust, toitu, energiat, maavarasid. Näiteks leidub koobastes ohtralt kivisütt ja naftat. Neist on linlased õppinud energiat tootma, mida kasutavad soojuse ja valguse saamiseks. Ohtralt valgust läheb neil vaja eeskätt oma isevärki põllumajanduse käigushoidmiseks. Suur hulk koopaid on muudetud koopapimeduses painajalikult helendavaiks kasvuhooneteks ja tehis-"põldudeks", kus kasvavad kõikvõimalikud puu-, juur-, aed- ning teraviljad. Neist põllumajandusurgudest ning ka inimeste elupaikadest võrdlemisi ohutus kauguses asuvad koobastes kivisöe-, rauamaagi, hõbeda- jms kaevandused, naftamaardlad, elektrijaamad ja mitmesugused väiksed tehased ning töökojad. Pikkade-pikkade korstende kaudu juhitakse heitgaasid välja kuristikku - mitte küll otse inimeste nina alla, kuid piisavalt eemale ometi mitte, nii et Kuristikulinn on kõike muud kui tervislik koht.

Jõukamate majapidamiste koobastikud ulatuvad sügavale kivisse. Nende valdajad - või nende esivanemad - on olnud õnnelikud, kes on avastanud uusi koopaid ühes rikkalike maavaradega. Või on nad need jõhkralt ja alatult teistelt klannidelt röövinud. Või karmi tööga ise uuristanud. Või enamasti kõik kolm kokku.

Kuid nagu öeldud, ei asu koobastes vaid põllud, kaevandused, vabrikud ja elektrijaamad. Seal on ka loomalaudad ning inimeste korterid. Kui kari edeneb või perre tuleb juurde uusi liikmeid, pole ruumipuuduse lahendamiseks lihtsamat võimalust kui neile uued eluruumid uuristada. Aga ka poed, riigiametid ja teenindusasutused asuvad koobastikus. Ja koolid, vanglad, haiglad, kõrtsid... - kõik, mida linnas tarvis. Selles mõttes on see tavaline linn.

Kuid teises mõttes muidugi mitte. Sest ta pole mitte tasapinnaline, vaid sisuliselt täiesti püstloodne. Kuristikulinn on vertikaalne linn. Kõige ihaldatum elamispiirkond on mõistagi kõige üleval, kuristikuseina ääre ligidal - seal, kuhu veel ulatub päevavalgusenatuke. Seal on elamukoopad suuremad, kõrgemad ja uhkesti kaunistatud. Nende ette kuristiku kohale on ehitatud keeruka konstruktsiooniga paljutasandilisi rippaedu täis rikkalikku rohelust ja iluaiandust. Ülemistelt koobastelt on sagedasti kuulda naerupahvakuid ja lõbusat, julget jutuvada. Ülemiste päralt on kuristikulinna kõige võimsam valuuta, mille kõrval ka nafta ja teemantid tuhkagi ei maksa - päevavalgus. Sest juba mõnikümmend meetrit kuristikuäärest allpool näevad elanikud päikest vaid tunnikese või paar, ja sedagi vaid suvel - läbi paksu sudu, mis aga seal üleval, ääre all, tuulte poolt vähesel määral laiali puhutakse. Muidugi on kõige ülemised need, kes valitsevad Kuristikulinna ja selle rikkusi, milleks on lisaks ohtratele maavaradele ka odav tööjõud selle kõige kaevandamiseks ja töötlemiseks.

Tänu linna vertikaalsele iseloomule ei ole seda just keeruline valitseda. Ka enamvähem samal tasapinnal mööda kitsaid, kuristiku kohal rippuvaid käiguteid liikumine pole juba füüsiliselt üldse lihtne, sest enamasti ei tähenda see mitte kõndimist, vaid üles-alla ronimist ja tülikat trügimist inimeste ning nende olmekraami vahel. Õieti on koobaste ette ehitatud käiguteed nende koobas-korterite pikendused, kus valmistatakse süüa, kaubeldakse, istutakse koos ja räägitakse juttu, magatakse. Ja isegi kui sa oleksid nõus vaevaliselt läbi oma naabrite elamiste trügima, ei ole see juba mõne majapidamise järel võimalik seetõttu, et sinu käest hakatakse nõudma kõrget läbipääsutasu. Kaugele sa niimoodi ei jõua, sest sul saab raha otsa. Allapoole ei taha niikuinii peaaegu keegi minna, kuid üles igatsevad kõik. Kuid see on veel palju raskem kui horisontaaltasandil liikumine. Lühikeseks ajaks paar korrust üles minna ei ole veel probleem, sest neile korrustele pääsemiseks jaksab veel maksta tollimaksu, või kui ka mitte, siis elavad seal võibolla mõned sugulased ja tuttavad. Kuid mitu korrust ülespoole alumisi tavaliselt ei lasta. Alumised loomulikult tahaksid lugematute treppide, köite, redelite ja luukite kaudu, mis tasandeid omavahel ühendavad, üles minna - selleks, et kordki elus näha natuke rohkem päevavalgust. Aga nad aetakse alla tagasi või tõugatakse kuristikku, kui neil just pole mingi ime läbi tollimaksudeks väga suurt rahasummat kaasas. Igal tasandil on alati keegi vastas, kes sinu käest maksu nõuab. Läbipääsud tasandite vahel on mõeldud eeskätt kaupade, mitte inimeste transpordiks. Ülemised kardavad alttulijaid, kardavad kaotada oma positsiooni päiksele ja tuultele lähemal. Ja tõsi ta on, et alumised tegelikult himustavad ülemisi korruseid vallutada. Miks ei peaks neil selleks õigus olema. Kuid nad teavad, et see neil ei õnnestu. Ülemistel on oma elupaiku alumiste eest väga lihtne kaitsta. Neil on rohkem rikkust ja seega märkimisväärne sõjalise jõu ülekaal, kuid ennekõike muidugi strateegiline eelis - neil on hõlbus kupatada alumistele kaela mida tahes.

Linna kummalski servas elavatel inimestel ei ole ka võimalust köitega mööda veel asustamata kaljuseina köite abil üles ronida. Neist kõrgemal elavad inimesed märkaksid seda kohe, lõikaksid köie läbi, püüaksid ronija kinni ning heidaksid kuristikku. Kellelgi pole õigust "ebaausate" vahenditega tõusta kõrgemale sealt, kus ta koht on. Nii et kuristikulinlased on äärmiselt paikne rahvas.

Ülemistel ei ole mingit põhjust külastada alumisi, pimedamaid linna tasandeid, ning nõnda pole neil erilist ettekujutust sellest, kuidas seal all elatakse; samuti ei tea ka alumised ülemistest suurt midagi peale selle, et neil seal on raha ja päikest. Teadmised kaugematest tasanditest on paljukordselt vahendatud ja tundmatuseni moonutatud kuulujutud. Kellelgi pole täit ülevaadet, mis linnas tervikuna toimub, kellelgi pole linna kaarti. Muuseas - kui oleks, oleks see päris kummaline kaart! Kahemõõtmelisest kaardist oleks abi vähevõitu; Kuristikulinna plaan peaks hõlmama ka koopalabürinte ning olema seega kuidagiviisi kolmemõõtmeline, millisena oleks seda väga raske koostada ja modelleerida. Aga kui ülemised vähegi vaevuksid, näeksid nad mõistagi, et mida allapoole, seda vaesemaks, pimedamaks, külmemaks ja rõskemaks elu läheb. Inimesed seal all on pimedusega kohanenud ja sajandite vältel isegi kohastunud, kuid nende elu ja tervis on siiski palju viletsamad kui ülemistel. Mida sügavamal nad elavad, seda rohkem vahendavaid ja protsentenõudvaid tasandeid eraldavad neid rikastest ülemkihtidest, seda väiksemat tasu saavad nad oma töö eest, seda kallimad on nende jaoks eluks vajalikud kaubad ning seda rumalamad nad on. Nad toituvad kehvemini. Mida allapoole, seda enam peavad nad tegelema korilusega ning sööma ka koobastes leiduvaid nahkhiiri, satikaid, limukaid ja sitaseeni. Ning seal päris-päris all, räägitakse, pidavat elutsema jälgid elukad, kes ei tooda, osta ega müü enam mitte kui midagi; neid on puudus ja pimedus nii põhjalikult muteerinud, et neist on saanud midagi inimeste, putukate, limaste ürgkalade ja vaimude vahepealset. Kurat seda teab, mida nood seal söövad, kui üldse midagi.

Sügaval all elavad linlased näevad päikest vaid paar sekundit päevas ja sedagi vaid suvel, kui päike natuke kõrgemalt üle maa käib ja korraks lõhesse paistab. Kuid ka need õndsalikud sekundid lähevad suures osas luhta udu ja kivisöe põlemisel tekkiva suitsu tõttu, mis päikesevalguse tuhmistab. Selle hetke nimel, kui päike üle lõhe libiseb, poevad kõik inimesed oma koobastest võimalikult kaugele välja, et lasta päikesekullal ennast kasvõi korrakski üle kasta, ja kui see ei õnnestu - mis juhtub peaaegu alati -, siis vähemalt täituda pühaliku teadmisega, et jah, päike tõesti on just praegu seal üleval ja tahab mulle peale paista, kuigi sudu röövib kõik tema kiired. Aga kõige alumiste tasanditeni ei ulatu loomulikku päevavalgust mitte piisakestki, selleks on kuristik lihtsalt liiga sügav ja sudune. Need olendid seal all ei tea, mis on päike.

Kuid ma ei ole veel kirjutanudki kõige põhilisemast Kuristikulinna juures - kuristikust. Selles linnas eksitakse vaid üks kord. Tehes kõiki oma igapäevatoimetusi kuristiku kohal turnides võid sa igal hetkel alla kukkuda. Kui tekib tüli, pole midagi lihtsamat kui vihahoos teist natuke tõugata. Kui oled sooritanud kuriteo, lükatakse sindki kuristikku. Kui tunned, et enam ei suuda ja ei jaksa, võid ise hüpata. Kui sa sured haiguse või vanaduse tagajärjel, visatakse sind sügavasse pimedusse, nagu sa oleksid amortiseerunud turbiin. Isegi kui sa juhtud surema kuskil kaugetes koopasügavustes ja su säilmed alles aastaid hiljem leitakse, visatakse need esimesel võimalusel ilma mingi tseremooniata kuristikku. Seal sa siis aina kukud ja kukud, ja kukkumisepõntsu, -kolinat või -sulpsatust ei kuule keegi. Ja see sinu esimene ja viimne põhjatu kukkumine ei toimu kunagi privaatselt ja rahulikult. Kogu kolistav, kahisev, sosistav ja tossav linn näeb, kuidas sa kukud, olgu vaikselt või karjudes, olgu veel enamvähem terve kehana või luukerena.

Selles linnas ei ole surnuaedu - nagu ei ole ka prügilaid. Mingis mõttes ei ole ka surma. Ei ole midagi, mis oleks vana ja kasutu. On ainult põhjatu, pime kuristik - täiuslikult haaramatu mitteolemine, ühtaegu diskreetne ja hingematvalt kohutav. Surm mõnikord ainult vilksatab korraks, kuid see pühitakse kohe silme alt ja mälust, nii et sellest ei jää maha ühtki märki. Kuigi Kuristikulinna elu on tugevalt kihistunud, on selle surm ehk kuristik üdini demokraatlik või lausa kommunistlik, võttes vastu nii ülemised kui alumised. Kuna keegi ei tea, kui sügav on kuristik, on ta praktiliselt või tunnetuslikult võttes lõputult sügav; alumised nälkjasarnased tondid pole kuristikupõhjale lähemal kui ülemised valitsejad. Tõsi, kuigi kuristikku kukutakse kõikjal linnas tihti, juhtub seda allpool tunduvalt sagedamini kui ülal.

Kuristikkukukkunuid linnas ei mäletata, see on tabu. Kogu linna minevik on tabu, keegi ei tea sellest kõige vähematki ning peaaegu ükski linlane pole nõus sellest kõnelema või isegi mõtlema. Vaid üksikud mässumeelsed hinged räägivad mineviku kohta häguseid, väga kummalisi, moonutatud, rumalaid lugusid. Minevik - see on kuristik. Kuristikust ei räägita, seda ei mainita. Ometi tuntakse loomulikult igal hetkel kuristiku ligiolu. Linnaelanikud elavad ja sünnitavad, vahel isegi armastavad ja unistavad, aga kuristikku ei ole neil kuidagimoodi võimalik unustada, ole sa nii loll kui tahes. Kogu linn pole ju õieti muud kui terake juhuslikku põrmu ja prügi kuristiku hiigelseinas. Sest kui sa kõnnid mööda kaljuseina külge ehitatud käigurada, siis tunned, et sind ei tõmba enda poole mitte kuskil all olev maa, vaid põhjatu kuristik. Ja igal hetkel võib käigurada lakata sind kanda jaksamast, kaljuseina küljest lahti murduda ning pimedasse tühjusse langeda, viies endaga kaasa veel paar rida alumisi teid ja seal juhtumisi kõndinuid.

Kuristikulinna kõrvalt vaadeldes tekib meiesugustel inimestel lihtne küsimus: miks nad elavad selles hirmsas linnas? Miks nad ära ei lähe? Miks nad ei roni üle kuristikuääre ja ei hakka elama, töötama, maad ja ennast harima, sünnitama, armastama, unistama ja surema tasasel maal, päike pea kohal aina paistmas? Põhiline vastus on: nad ei taha. Kuristik hoiab neid kinni, nad on kuristikust sõltuvuses. Kuristik on neist läbi kasvanud. Nad ei oska tasast, ilma kuristikuta elupaika enestele ettegi kujutada. Või kui alateadlikult, aimamisi oskavadki, siis see ei huvita neid. Alumised ei igatse muud kui pääseda üles ja elada nagu nood seal rikkuse, luksuse, võimu ja päikese paistel. Ülemised aga vaevavad end vaid sellega, kuidas kogu Kuristikulinna valitseda, kuidas oma positsiooni hoida. Nad kardavad, et kui nad hetkekski lahkuvad, tungivad alumised kohe pimedusest ülespurskuva tulise laavana neile peale, täidavad kõik mõeldavad võimu-urkad ning tõukavad nemad, endised võimusnikud kuristikku. Ja ega ülemised üksteistki kuigivõrd usalda. Võimuvõitlus ja paleepöörded on sagedased. Vaid vahel väga harva juhtub, et mõni päris ülemiste hulka kuuluv mässumeelne noorusenõder või siis juba võimu juurest kõrvale puksitud vanadusest väeti riskivad ronida mööda püstlloodset, tühja kaljuseina kõige ülemistestki koobastest veel kõrgemale ning piiluda üle kuristikuserva.

Mida nad seal näevad? Kuigi võisin oma unenäokehas nautida liikumisvabadust, mis linlastele igaveseks kättesaamatuks jääb, ei õnnestunud mõistatuslikul kombel minulgi ulatuda üle kuristikuääre vaatama. Nõnda tean ääretagusest rääkida vaid väga üksikute linlaste poolihääli räägitud salajuttude põhjal. Nad kõnelesid, et üle ääre vaadates pidada nägema tühjust. Kivist ja liivast lõputut lagendikku, kus ei kasva peaaegu mitte midagi. Võimatu on eluaeg vertikaalses kuristikulinnas elanul ette kujutada, kuidas sellel lagendikul saaks elada, põldu harida, armastada, unistada ja surra. Kas on üldse võimalik surra, kui kuristiku kohal ei ela? küsivad need üksikud hulljulged kuristiku lapsed. Käivad jutud, et mõnikord on sel lagendikul nähtud inimesi. Osad linlased peavad neid küll mingiteks inimestest kõrgemateks olenditeks, kelle tähistamiseks neil ei ole sõna. Lagendikuolevused olevat karvased, riietatud loomanahkadesse, neil olevat käes vibud, odad ja kaikad - nagu meie esivanematel. Üksinda või paari-kolmekesi nad vahel öösiti tulevad sinna lagendikule, läidavad lõkke, istuvad ning justkui toimetavad ja kõnelevad midagi - nagu meie siin praegu. Mõnikord on neil kaasas silmnähtavalt elutud kehad, kes on linlaste arvates määratud kuristikule, kuid sinna lagendiku-olendid kehi ei heida. Selle asemel nad kaevavad lagendikule madala augu, asetavad keha koos mõnede esemetega sinna sisse, kuhjavad peale väikse liivakünka ning lõpuks veeretavad künkale veel hulga raskeid kive otsa. Neid künkaid olevat liivalagendikul mitmeid. Pärast seda võivat loomanahkades olendid istuda lagendikul terve öö, et siis koidikul lahkuda - kaduda kuskile kaugele silmapiiri taha. Nagu meiegi siit homme hommikul lahkume.

Kuid vaid üksikud segased ja vastukäivad kuulujutud kõnelevad neist ääretagustest olenditest. Igal juhul on nad linlaste jaoks hirmutavad. Kogu see lagendik on hirmutav. Enamik neist ülivägavähestest, kes üle kuristikuääre vaadata söandavad, ei julge lagendikule minna. Nad küll teavad kõnelda, et kuulu järgi teinekord harva mõni üksik on julgenud. On läinud ega ole eales tagasi pöördunud, et kõnelda, mida ta koges. Keegi ei tea midagi nende edasisest saatusest.

Vahel on sellised kuulujutud Kuristikulinnas ka ülemkihtidest allapoole levinud, kus mõned hullukesed aegajalt usuvad, et sinna üles, tuulisele lagedale pääseb ka mõnd salajast koobast mööda kuskilt alt. Ja üksikud pöörased, õnnetud hinged on seda koobast ka otsima läinud. Neist, kes on läinud, tulevad osad kuude või isegi aastate pärast tagasi ja tunnistavad, et pole leidnud midagi ega kedagi peale mingite ilgete elukate, kes koobastes elavad ja inimesi varitsevad. Mõned neist peletistest olevat linnast minema aetud, koobastes ära eksinud või lihtsalt peast segi läinud inimesed. Aga teine osa otsijaid jääb koobastiku lõputuis labürintides kadunuks. Kes teab, kas on nad koobastes hukka saanud, omakorda jälkideks, vihkamisse uppunud koopakollideks muundunud või ehk tõesti kuskile üles välja jõudnud ja seal oma Teise Maailma leidnud.

Kuid neid lagendikujutte üldiselt ei usuta. Teadaolevalt pole mitte keegi noist salapärastest olenditest mitte kunagi sealt ülevalt, kiviselt lagedalt kontakti loomise eesmärgil Kuristikulinna tulnud, ja linlastel on selle üle ainult hea meel. Võibolla nood mingil põhjusel üldse ei saagi märgata linna ja selle elanikke; ehk nad kuuluvadki kuidagiviisi hoopis teise aega ja ruumi, olleski seega linlaste jaoks puhtakujulised pettekujutelmad. Igal juhul on kuristikulinn täiesti eneseküllane süsteem. Mõned arvavad, et too tühi liiva- ja kivilagendik ulatub silmapiirini, kus aga lõppeb teise tühja, põhjatu kuristikuga, mis on veelgi tühjem ja hirmsam kui siinne, sest seal ei ela mitte kedagi. Kuid ka nõnda arvajaid on kogu Kuristikulinna elanikkonna hulgas vaid tilluke käputäis. Ülejäänud lihtsalt ei mõtle sellele, mis on kuristiku serva taga. Nad ei mõtle servagi peale. Äärmisel juhul on nad nõus tunnistama, et seal serva taga "ei ole midagi", et seal on vaid "tühjus". Ühesõnaga kuristik. Põhimõtteliselt eelistavad nad arvata, et maailmas ei ole midagi peale kuristiku. Ja kui tahta nendega kuristiku serva teemat üldse arutamise alla võtta, rääkimata kivist lagendikku või seal aegajalt lõkke ääres istuvaid ning jutlevaid karvaseid olevusi puudutavate kõlakate mainimisest, saavad normaalsed Kuristikulinna elanikud vihaseks, võtavad seda isikliku solvanguna. Ja võibolla nad teevad õigesti. Võibolla ei ole seal üleval tõepoolest mitte midagi. Sellisel juhul ma ka mõistan, miks mul ei õnnestunud üle ääre pääseda. Ja kui seal ongi midagi, ei oleks lõhelinlased võimelised seal hakkama saama. Nad sureksid seal kohe, ühesõnaga kukuksid kuristikku.

Kuna kuristikulinlased keelduvad mäletamast oma lahkunuid ja neil ei ole minevikku, ning kuna nad reeglina ei suuda ka uskuda, et väljaspool kuristikku üldse midagi on, ei ole neil ka vähimatki aimu, miks ja kuidas nad üldse sellisesse kohta elama on sattunud. Nad lihtsalt on sattunud, või elama mõistetud, aga mispärast või kelle poolt, ei ole teada. Nad on Kuristikulinnas elanud tegelikult juba hirmus kaua, aga see ei lähe neile vähimatki korda. Kuristikulinlased üldiselt ei usu kedagi ega midagi peale selle, mida nad parasjagu kestvas hetkes näha, kuulda või puudutada saavad. Nad ei ole religioossed inimesed. Lihtne oleks ju arvata, et nende olulisimaks jumalaks on päikesejumal, aga nad ei kummarda päikest, väljaarvatud üksikud erandid, keda normaalsed inimesed tõsiselt ei võta. Linlased igatsevad ja hindavad päikest, aga võtavad selle kasinat sattumist kuristikku kui paratamatust, mida ei ole vähimatki mõtet kummardada. Samuti ei ole neil ka mingit muud religiooni. Nõnda nagu leidub üksikuid päikesekummardajaid, nii eksisteerib ka väike kuristikukummardajate sekt. Nood ei tea midagi kuristikust, kuid ometi leiavad totral kombel, et seda on tarvis kummardada. Fundamentalistlikuimad neist sektantidest propageerivad kuristikkusööstmist nüüd ja kohe. Kuigi enamik kuristikukummardajaist on sarnaselt ülejäänud linlastega veendunud, et kuristik on põhjatu, on üksikud kuristikufanaatikud meisterdanud endale algelised langevarjud ning tühjusse hüpanud, lootes, et võibolla on kuristikul siiski põhi. Keegi pole neist hiljem enam midagi kuulnud. Aegade jooksul on paar korda juhtunud, et üksikud ülemisemad rikkurid-võimurid on kogunud väikse sõjasalga, et lüüa tagasi alumiste võimalikke kallaletunge, ning võtnud ette läbi linna lõputuid tasandeid aina allapoole suunduva ekspeditsiooni uurimaks kuristikku ning selgitamaks välja, kas sellel siiski põhja pole. Kuid ka neist, kes tagasi tulid, ei saanud keegi targemaks. Nad olid sunnitud möönma, et tõenäoliselt on kuristik tõepoolest lõpmata sügav. Aga ka mistahes tüüpi kuristikukummardajate jutu peale küsib valdav enamik kuristikulinlasi: mida selles kuristikus kummardada on? Me ei tea kuristikust kõige vähematki, ja kui teaksimegi, ei muudaks see midagi. Kuristik lihtsalt on kogu aeg meie kõrval ja sikutab meid igal ajahetkel enda poole. Ja ühel hetkel me enam ei jaksa talle vastu panna ja kukume. Ja kogu lugu. Kuristikulinlased on väga pragmaatiline rahvas. Kuristik lihtsalt välistab igasuguse religiooni; igasuguse teadmise ja teadatahtmise, kogemuse, usu ja lootuse.

Siiski - on üks asi, mis hoiab Kuristikulinna täielikult enesesse sulgumast. Seda ei saa küll kuidagi nimetada religiooniks, aga siiski on see midagi, mis näib vihjavat tõelise usu, lootuse ja väljapääsu võimalusele. Nimelt näib, et kuristikul on ka vastassein. Läbi alatise lämmatava suitsu ja udu ei ole seda kuigi hästi näha. Ka mina miskipärast ei pääsenud sinna. Aga mõnikord, kui kuristiku kohal puhuvad kõvemad tuuled, on linna ülemistes kihtides päikeselistel päevadel vastasasuvat kaljuseina paista küll. Ja öösiti ning madalamatel tasanditel paistab vastasseinalt mõnikord nõrku tulesid ning kostub ka kummalisi ülimadalaid helisid. Mõned kinnitavad end kuulnud olevat ka justnagu inimeste hõikeid ja läbi pimedusehägu näinud paistmas treppe, redeleid, käiguteid, köisi ja seintes avanevaid ning sulguvaid koopasuudmeid... Paljud Kuristikulinna maruskeptilisest elanikkonnast peavad isegi vastasseina mingitsorti hallutsinatsiooniks või fatamorgaanaks. Kuid midagi seal olema peab, sest kuidas siis teisiti päikest nõnda vähe näha on. Miski peab päikse ära varjama, kui see õhtusse veerema hakkab. Ning et sealt kuskilt kaugelt aegajalt tuled paistavad ja undamist kostub - olgu need siis ilmutused või tegelikkus -, selles ei kahtle keegi. Igaüks on tulesid näinud ja hääli kuulnud. Need vähesed kaugusest Kuristikulinna ulatuvad nähtused ja kuuldused on kõik, mis vastasseinast kindlalt teada on. Vahel väga harva on mõned meeleheitlikud või aru kaotanud linlased tõepoolest üritanud vastasseinale jõuda hädiste, algeliste deltaplaanisarnaste hõljukitega, et mõne sekundi pärast igaveseks kuristikku täitvasse suttu kaduda. Kuigi nad on head ronijad, ei õnnestu linlastel miskipärast kuidagimoodi ennast vastasseina külge kinnitada.

Absoluutselt mitte keegi ei julge öelda, et teab, mis on vastassein. Igaüks saab aru, et kui ta seda teeks, peetaks teda valetajaks ja tühitargutajaks. Isegi üksikud sõgedikest koosnevad religioossed sektid on selle koha pealt vait. Keegi isegi ei spekuleeri sel teemal, sest seda Kuristikulinnas ei sallita. Ainult selle võimaluse peale juletakse mõelda, et vastasseinas on lihtsalt üks teine kuristikulinn. Ehk isegi siinse (kõver)peegeldus, mingitsorti antimaailm, millest vaid üksikud juhuslikud märgid siia maailma jõuavad. Sest kui keegi arvaks, et vastasseinas elavad inimestest kõrgemad, surematud olendid, või ka surnud ehk siis kuristikkukukkunud, kuuluks ju ka vastassein tegelikult siia, Kuristikulinna. Oleks siinsega lahutamatult seotud. Aga just sellepärast, et vastassein, millest keegi midagi ei tea, on siinsamas üle kuristiku, tihtipeale isegi füüsiliselt paistmas, ja võibolla isegi veidike sarnane sellele linnale siin, ning et selles ehk elavad olendid, kes on sarnased kuristikulinlastele - just seetõttu ei kuulu vastassein siia, vaid kuskile mujale."

Vanem mees lõpetas oma jutu. Sügav öö oli käes, valgust aga andis lopergune kuu. Noorem mees ei öelnud midagi, taas vaikiti. Siis tõusis noorem püsti ning kõndis kuristiku äärele. Vanem järgnes talle aeglaselt. Nad vaatasid koos pimedasse sügavusse. Seal ei paistnud mitte midagi. Udu või suitsu sealt ei tõusnud, valitses haudvaikus. Tõsi, mingid väiksed tulukesed seal kuskil allpool vaevumärgatavalt nagu paistsid... Kuid need olid ilmselt mõned helendavad kõrbeputukad. Mehed vaatasid mõnda aega sügavusse ning pöördusid siis tagasi oma telgi ja veel vaid vaevu hõõguva lõkkeaseme juurde. Nad sättisid magama. Järgmisel päeval ootas neid pikk tagasitee.

Tänavakunstnikud

2011-07-24T09:31:00.001-07:00

Te olete linna peal tõenäoliselt märganud vähemasti mõnda neist arvukatest kummastavatest grafititest, mis näevad enamasti välja justkui mustvalged koomiksipildid, aga mille tähendusest on üpris võimatu aru saada. Kujutised on seintele kantud mitmesugustes tehnikates - lihtsalt maalitud, läbi stencilite pihustatud või wheatpaste`iga kleebitud - kuid üldiselt on nende käekiri alati äratuntavalt sama. Õieti võib selgesti eristada kaht erinevat käekirja, kuid siiski on need vastastikku paljudes aspektides sarnased. Inimesed paistavad mõlemat tüüpi grafiteil ebatavaliselt kontrastsed, justkui tegutseksid nad Kuu peal, kus nende ümber ei ole atmosfääri. Need pildid on nauditavad ning tehtud väljapaistva meisterlikkusega, kuid päriselt ei ole kunagi aru saada, mida nad peaksid kujutama või sümboliseerima. Mõnikord on neil tekst juures, isegi eestikeelne, kuid see muudab asja veel segasemaks, sest ka kirjutatud sõnade tähendus või isegi omavaheline seos jääb täielikuks saladuseks. Vahel jälle ei paista rittalaotud tähed üldse üheski keeles olevat. Ja vahel me näeme midagi hieroglüüfide sarnast, mingeid arusaamatuid piktogramme. Need näevad veidi välja nagu oleksid tehtud laste poolt, kes üritavad mängimisi välja mõelda "oma kirja", piktogrammide või hieroglüüfide süsteemi. Vähemasti mulle meeldis lapsena aegajalt selliseid eksperimente teha.

Ja tegelikult on antud juhul võibolla sama olukord - keegi, kes neid pilte, sõnu ja märke seintele nii ilusti joonistab, üritab mu meelest samuti välja mõelda oma uut keelt, uut kommunikatsioonisüsteemi. Või üritas. Ma ei ole kindel, kas see inimene nimega Kaido Pikne on enam meie hulgas. Samas - võibolla ei olegi neid inimesi mitte üks, vaid kaks. Ja võibolla veelgi rohkem! Kuid igal juhul on fakt, et pildid ja kirjad ilmuvad seintele edasi.

Kaido Pikne oli ühe mu sõbra parim sõber. Tema lugu, mille ma teile järgnevalt jutustan, pärinebki mu sõbralt ja ma olen üritanud seda edasi andes olla nii faktitruu kui võimalik, kuid ei maksa unustada, et kõik siin välja pakutud tõlgendused ja motiivid pärinevad pigem minult. Mingit objektiivset katet neil ei ole. Selles loos on nii palju hämarat, et võimalikke tõlgendusi võib olla mitmeid, minu omadest ka väga erinevaid.

Kaido Pikse lugu on niisugune: tal oli tüdruk, kellega nad olid juba aastaid koos olnud. Algul Pikne ise grafitiga ei tegelenudki, kuid ta tüdruk, kelle nimi oli Sirle ja kes õppis kõrgemas kunstikoolis, tundis selle kunsti vastu väga suurt huvi ja ka ise joonistas palju. Sirle oli oma ala tõeline fänn ja proff. Tegelikult tõmbas teda grafiti poole märksa rohkem kui nahkehistöö poole, mida ta keskpärasel tasemel kunstikoolis õppis. Grafiti näis tõepoolest olevat Sirle elu kutsumus. Ta harjutas seda ohtralt, luges ja otsis selle kohta materjale raamatutest ja internetist ning muidugi ennekõike praktiseeris grafitit linna erinevates paikades. Võibolla on see suuresti tema teene, et Tartusse viimastel aastatel esmaklassilist grafitit tekkima hakkas ja Tartust on hakatud rääkima kui "Eesti grafitipealinnast". Kahtlemata nautisid kõik grafitihuvilised tema stiili ja meisterlikkust, kuid ei saa vähimalgi määral öelda, et temast mingi Banksy-sarnane staar oleks saanud. Tema grafitites ei olnud tänapäeva kunstis implitsiitset poliitilisuse või sotsiaalsuse nõuet. Justnagu Pikne hiljem, tegi ka Sirle üsna obskuurset graffitit, millel ei olnud selget sõnumit. Märgata võis vaid viiteid kirjanduslikele või muinasjututegelastele. Võibolla see obskuursus ja "selge sõnumi" puudumine veidi pärssis Sirle kuulsust, mida ta aga tegelikult suurt taga ei ajanudki. Sirle ei teinud mingit banksylikku keerukat saladust oma "tõelisest identiteedist" ja sellest, et tema oma tööde autor on, kuid ta hoidus oma kunstist kõnelemast või seda seletamast. Grafitiringkondades, nagu tänapäeva kunstiilmas üldiselt oli selline suhtumine mõnevõrra erandlik ja nõnda Sirle teiste grafititegijatega suurt ei lävinudki ega teinud nendega mingit koostööd.

Muide on huvitav ka see, et Sirle ei kippunud grafitit tegema väga silmapaistvatesse kohtadesse. Pigem ta lausa kaldus hoopis teise äärmusse ning tegi oma kunsti pigemini päris varjatud paikades - mahajäetud majades, keldrites, parkimishoonetes, võsastunud endistes, mahajäetud tööstuspiirkondades, kus ei käi kedagi peale asotsiaalide... Nii et Sirle kunsti austajatel tuli päris palju vaeva näha, et tema teoseid üldse üles leida. Võimalik, et mitmeid tema grafiteid ei olnud näinud keegi peale tema enda - ja Pikse, kes üldiselt temaga kasvõi juba turvalisuskaalutlustel igal pool kaasas käis. Kuid ega Sirle nii hirmus produktiivne kunstnik ei olnud. Kui tal polnud parajasti vaimu peal, armastas ta tihti niisama linna kõige veidramates kohtades ringi kolada. Seda tegi ta tõesti väga palju, ja Pikne käis temaga võimalustmööda alati kaasas. See meeldis Piksele, tal polnud selle vastu midagi, kuid kahtlemata oli nende kolamisretkede initsiaatoriks Sirle. Pikne ise oleks hea meelega ilmselt natuke rohkem kodus või sõprade seas istunud. Sirle hoidis Pikset, aga eriline koduinimene ta ei olnud. Kodus tegeles ta põhiliselt oma grafitivärgiga ja tegi plaane, kuhu saaks minna kolama ja joonistama. Sirle tõeliseks koduks oli linn.

Tihti käisid nad Piksega kahekesi öösel linna peal, tüdruk joonistas, maalis, liimis või spreitas oma grafitit, Pikne aga valvas kaugemal, et ei tuleks politseid või mingeid kaebupunni olemisega linnakodanikke. Sirle stiil sarnaneb hilisematele Pikse piltidele; kahtlemata õppis Pikne, kes oli algselt üsna keskpärane ja ilma mingi erihariduseta joonistaja, oma käekirja kõigepealt Sirlelt. Kuid seda alles pärast Sirle kadumajäämist.

See juhtus täiesti mõistusevastasel viisil. Pikne ja Sirle olid umbes kolm aastat tagasi ühel suveööl, kuskil kella kolme ajal jõe ääres. Sirle joonistas selles nõndanimetatud "Laia tänava silla galeriis", mis tolle uue suure silla all asub, Pikne aga valvas üleval sillal. Ja ühel hetkel, kui Pikne märkas kaugemalt politseiautot lähenemas ja silla alla Sirle juurde ruttas, oli tüdruk lihtsalt kadunud. Teda ei olnud mitte kuskil. Pikne jooksis silla all edasi-tagasi, kuid ei näinud hingelistki, ka mitte ühtki võõrast inimest. Kas Sirle võis kukkuda Emajõe roostestesse, mudastesse, läbipaistmatutesse voogudesse? Sillal oli olnud täiesti vaikne, ükski auto ei sõitnud, kaugemalt oli kostunud küll mõne kala sulpsutamist ja paari pardi pladinat, aga ühtki suuremat plumpsu, mis viidanuks inimese jõkkekukkumisele, polnud Pikne kuulnud. Samuti mitte mingit hädakisa või appihüüdmist. Pikne jooksis ringi mõlemal kaldal, eksles pimedas pargis ja aina hüüdis Sirlet, kuid kümne-viieteistkümne minuti pärast pidas targemaks kutsuda politsei. Üks patrull jõudis kohale ja kutsus veel teisegi abiks, kuid kedagi ei leitud.

Juba järgmisel päeval sukeldusid silla alla kaks tuukrit. Ka hiljem kammiti silla ümbruses ja kaugemalgi jõepõhja päris mitmeid kordi. Ajalehtedesse ja kõikjale üle linna - huvitaval kombel ka Sirle enda joonistatud grafitite peale ja kõrvale - pandi otsimiskuulutused. Korraldati üleriigilisi otsimisaktsioone, millest võtsid osa korrakaitsjad, Sirle sõbrad ja täiesti võõrad vabatahtlikud. Oli ju nüüd kogu vabariigile teada Sirle komme kolada kahtlastes paikades. Kuid Sirle jäi kadunuks ja on seda tänase päevani.

Kuna Sirle kadumine oli sedavõrd müstiline, ei olnud erilist kohta spekulatsioonidele, kas ehk Sirle võis endalt ise elu võtta, kuid mingil määral sel teemal siiski arutati, et katsuda anda täiesti absurdsele sündmusele mingigi põhjuslik tugi. Paraku ei jõutud targutamisega mitte kuskile, sest mingit enesetapumotiivi ei paistnud Sirlel küll olevat. Sirle, tegelikult ikkagi 26-aastane täiskasvanud noor naine ei olnud põrmugi vaimselt ebastabiilne või labiilne, tema eraelus oli kõik enamvähem korras, nende suhe Piksega oli pigem õnnelik. Nad olid mõlemad rahuliku loomuga inimesed, mitte heitlik ja tülitsev paar. Kuigi loomulikult ei näe teise inimese sisse kunagi, liiatigi kui ta on mõistatuslikult kaduma jäänud.

Mis politseisse puutub, siis muidugi kahtlustas see tegelikult kõige rohkem Pikset ennast, sest puhtobjektiivselt, asjale eemalseisva, külma politseipilguga vaadates tundus ju kõige loogilisem, et Pikne ise tappis Sirle. Kuid ükski ristküsitlus ega Pikse vaimse seisukorra hindamine ei pakkunud sellele süüdistusele toetuspunkti. Piksel polnud seni olnud korrakaitsejõududega vähimaidki tõsiseid kokkupuuteid. Tal oli magistrikraad kunstiajaloos ning ta töötas kunstimuuseumis teadurina. Muuseas oli tema magistritöö teemaks Tartu linnaruumi kujutamine maalikunstis baltisakslastest peale. Ta oli, nagu öeldud, väga rahulik ja tasakaalukas inimene, vägivald oli talle võõras, ta ei tarvitanud mingeid mõnuaineid, ei suitsetanud üldse ega joonud ülemäära palju. Kõigile inimestele, kes Pikset vähegi tundsid, kõlas versioon, nagu tapnuks tema Sirle, täiesti totralt.

Heake küll, Sirlet ei leitud ja teema lähedased olid sunnitud oma eludega edasi minema. Piksel läks see üsna valusalt ja vaevaliselt. Esimesed kaks kuud oli ta täielikus šokis ja depressioonis ega suutnud teha sisuliselt mitte midagi. Õnneks ei võtnud politsei teda kui kuriteos kahtlustatavat vahi alla, kuigi seda algul kaaluti, ning piirduti ülekuulamistega tema ema kodus, kus ta pärast Sirle kadumist elas. Kuid ka turvalises ümbrused läbi viidud ülekuulamised muidugi ei teinud tema seisukorda paremaks. Ta ei käinud toast väljas, sõi ülivähe ja jäi kähku väga kõhnaks. Ema siiski hoidis tal silma peal; samuti katsusid tema tuju tõsta külas käivad sõbrad.

Ja tasapisi näis ta lõpuks siiski ellu ärkavat. Ta hakkas jälle õues käima. Mu sõber käis temaga tihti kaasas. Nagu ta mulle rääkis, ei paistnud, et Pikne olnuks suurest murest meele tasakaalu päris kaotanud, ja nõnda ei kartnud mu sõber, et Pikne võiks katsuda näiteks endale kätt külge panna. Ta oli endiselt mõistliku loomuga. Sõber pakkus Piksele ta väljaskäikudel lihtsalt seltsi ja tröösti. Nad käisid kahekesi väikses korteris, kus Pikne ja Sirle aastaid elanud olid. Pikne vaatas vanu fotosid ja meenutas möödunud aegu. Kuid nagu öeldud, ei olnud Sirle eriline koduinimene. Tema elu kõige tähtsamad hetked olid möödunud ikkagi koos Piksega linna peal kolades ja joonistades. Nõnda pole ime, et märgatavalt rohkem kui oma vanas kodus olla tahtis Pikne jalutada linna peal, kus tema jalad viisid teda nagu iseenesest neisse paikadesse, kus oli veel üleval Sirle joonistatud grafitit. Kogu linn oli täis Piksele erilisi, intiimseid paiku. Ja kui oli üldse võimalik kuidagi "mõista" Sirle kummalisi, krüptilisi, sürrealistlikke grafiteid, siis kõige paremini mõistis neid kahtlemata Pikne.

Ta hakkas tasapisi Sirle pilte üles pildistama ja mõningail juhtudel katsus neid ka oskustmööda restaureerida, sest grafiti eluiga pole enamasti teadagi kuigi pikk. Sirlel olid ju kodus alles kõik õnnestunumad stencilid, millest sai spreivärvide abiga kiirelt ja hõlpsasti uusi pilte teha. Samuti printis Pikne Sirle failidest taas välja paberkujutisi, mida kleepis kohtadesse, kust sama kujutis oli maha rebitud. Ainult nullist joonistada ja värvida ei osanud Pikne kuigi hästi ja ta sai sellest ka aru. Nõnda ei kippunud ta taastama neis traditsioonilisemais tehnikais tehtud Sirle pilte, kusjuures ta silmnähtavalt tundis selle üle kahetsust. Kuid ta tahtis selle vea parandada. Ta hakkas intensiivselt, lausa fanaatiliselt, kompulsiivselt joonistamist harjutama. Sirle grafititega tegelemisest, nende elus hoidmisest sai tema elu mõte ja sisu. Ta luges neidsamu grafitiraamatuid, mis Sirlest maha olid jäänud, ning netist neidsamu materjale, millega ilmsesti Sirlegi oli tutvunud. Ja juba mõne kuu möödudes ta juba joonistaski palju paremini; puhttehniliselt oli temast saanud vähemasti lokaalsel tasemel võrdlemisi korralik grafitikunstnik, ehkki ta ei loonud oma pilte, vaid lihtsalt "restaureeris" Sirle omi ning juba ka "taastas" neid, joonistades uuesti üles Sirle mahapestud või ülejoonistatud pildid. Piksest oli saanud mõningatel juhtudel väga isesugune "kunstivõltsija", kes joonistas pilte, tahtes jätta muljet, nagu oleksid need grafitiilmas nüüdseks juba väheke legendaarse Sirle tehtud. Jutud Pikse püüdlustest mõnevõrra levisid ja mitmed Sirle kunsti austajad panid seda Piksele pahaks. Kuid teised grafitihuvilised kiitsid hoopiski heaks. Sest nojah - kes on õieti grafiti autor? On ju autorlusega selles kunstiliigis lood hoopis keerulisemad; kunstiloovate subjektide identiteedid on olnud algusest peale hägused ja salapärased. Identiteetidega mängimine ja nende varjamine on osa grafitist. Seega taipasid mitmed grafitihuvilised, et Pikse tegevus traagilise saatusega Sirle kunsti kallal lisab tema kunstile hoopis uusi, põnevaid ja liigutavaid lisanüansse. Kogu too inimlikult kurb lugu seoses Sirle piltidega tõi neile kuulsust juurde. Sellest kirjutati isegi paaris USA grafitiblogis.

Pikse sõpradele tegi aga muret kompulsiivsus, millega ta kogu oma vaba aja nüüd Sirle järelejäänud tööde eest hoolitsemisele pühendas. See tundus neile veidi tasakaalutu. Pikne pidanuks ikkagi katsuma oma eluga normaalselt edasi minna, tegema tööd ja näiteks astuma doktorantuuri, nagu tal plaanis oli olnud. Ta polnud oma magistritööd Tartu linnaruumi kujutamisest maalikunstis teinud üldse mitte paberi pärast, see teema oli talle sügavat huvi pakkunud, ta oli teeninud oma töö eest ohtralt kiidusõnu ja oli plaaninud selle teemaga doktoriõppes jätkata. Ühesõnaga pidanuks Pikne hakkama elama oma elu, mitte jäägitult pühenduma Sirle mälestuse jäädvustamisele või isegi Sirle elu simuleerimisele, mis tüdruku kadumisest peale ilmselt igaveseks elamata oli määratud jääma. Pikne ei saanud ju elada kogu oma ülejäänud elu kadunud ja, olgem ausad, kardetavasti siiski surnud inimese varjuna. Kuid teisest küljest oli ta taas tagasi saanud elutahte ja ehk isegi elurõõmu. Ta aina mässas Sirle grafititega, kuid oli seejuures taas entusiastlik, suhtles sõpradega ja tegi nalja.

Nojah. Tahaks öelda, et peagi sai Pikne kadunud Sirle varjuna elamisest üle. Mingis mõttes see ju oli nii. Ta ei tegelenud enam, vähemasti mitte ainult ja jäägitult Sirle tööde "taastamisega". Aga kogu lugu võttis järjest arusaamatumaid pöördeid.

Pikne armastas käia seal Laia tänava silla all, kus Sirle oli kadunuks jäänud. Nagu mu sõber kõneles, ei vaadanud Pikne ahastusega tumedatesse voogudesse ega meenutanud nuttes toda kurba ööd. Ei, ta hoopiski aina vaatas seda Sirle äkki pooleli jäänud tööd, mida muide keegi ei olnud söandanud kadumisele järgnenud kuude jooksul täis sodida või üle joonistada. See pidanuks olema traditsioonilises laadis grafiti, maalitud teatud värvidega, ja selle teostamiseks kulunuks hulk aega, mistõttu Pikne ju oligi silla peal valvanud, et Sirle saaks rahulikult tööle keskenduda. Valmis oli Sirle saanud aga ainult ühe blondi poisikese pea, taustaks üks nurk mingist toast, mida kattis tähistaevast imiteeriv tumesinine tapeet. Samasugune tähistaevas paistis ka aknast poisi seljataga. See oli kõik, poisi keha ja ülejäänud tuba olid jäänud maalimata. Keegi ei saanud teada, mida Sirle pildile veel maalida tahtis. Pikne külastas seda paika peaaegu iga päev. Ta langes Sirle pilti vaadates justkui transsi; ta keskendus sellele pildile nagu budistlikud mediteerijad, kes süvenevad teatud pühadesse mandalatesse. Pikne võis selles meeleseisundis pilti vaadata tund aega jutti, reageerimata sõprade katsetele teda kõnetada. Seejuures muutus ta ka muidu ebasotsiaalsemaks, kuid see polnud enam apaatne depressioon, mis teda oli vallanud pärast Sirle kadumist ja tulutuid otsinguid. See oli fanaatiline, kinnismõtteline keskendumine teatavale tegevusele, mis lihtsalt ei jätnud aega rahulikuks argieluks ja sõpradega lobisemiseks.

Ühel hetkel märkasid Pikse sõbrad, et too Sirle kuulus pooleliolev pilt on lõpuni joonistatud. Valmis ja täies ilus olid pildil näha poiss ja tähistaevase tapeediga tuba. Lähemal vaatlemisel võis näha, et grafiti kohta erakordselt peenel ja detailiküllasel viisil polnud tapeedil kujutatud mitte ainult tähti, vaid ka tillukesi spiraalseid galaktikaid, umbes nagu kuulsal Hubble`i kosmoseteleskoobi tehtud fotol Universumi kaugeimast nähtavast osast, mida inglise keeles nimetatakse Hubble Deep Field. Needsamad galaktikad paistsid ka aknast poisi selja taga. Mujal toas vedelesid põrandal täitsa tavalised mänguasjad - autod, mänguekskavaator, vurrkann ja võibolla kaleidoskoop. Poisile endale aga oli selga joonistatud skafander, mis millegipärast jättis mulje, nagu ei kuuluks see mitte inimesest kosmonaudile, vaid mingile tulnukale. Kiivrit poisil peas ei olnud, see oli tal käe otsas, ning jah, kuigi poiss oli armsa näoga, olid ta silmad natuke imelikult välja veninud ja tumedad; võibolla mitte inimese omad. Minu meelest oli neid silmi nüüd hiljem pilti lõpuni joonistades muudetud; varem olid nad olnud täitsa tavalised inim-poisi silmad. Aga ma võin ka eksida.

Oli ju igati loogiline järeldada, et Pikne oli Sirle kadumise hetkel poolelijäänud pildi lõpuni joonistanud. Pilt oli äratuntavalt Sirle stiilis tehtud, ning keegi ei vallanud seda nüüd paremini kui Pikne, kes Sirlel tema kunsti teha oli aidanud ning hiljem ta pilte taastanud. Aga oli lausa jahmatav, kui hea see pilt oli! Tegu oli tõelise meistriteosega, mis kuulus kahtlemata Sirle parimate tööde hulka või oli lausa üldse tema kõige parem asi, nagu üks Pikse sõber arvas. Ainult et see ju polnud Sirle tehtud! Ikka Pikse poolt, kelle siis veel? Aga Pikse parim sõber rääkis, et oli siis tollelt küsinud, kas ta oli leidnud kuskilt kodust mõne Sirle joonistatud kavandi, sest seni polnud Pikne omast tarkusest ja fantaasiast veel ühtki grafitit teinud, ei "Sirle stiilis" ega mingis muus stiilis. Pikne ei olnud alguses talle midagi vastanud, olnud tumm kui kala. Kuid lõpuks vaadanud sõbrale silma ja kinnitanud, et selle pildi joonistaski Sirle! Rohkem midagi muud Piksest välja ei pigistanud. Kui ta üldse vastas küsimustele, siis ütles vaid: "Ma ei tea, ma ei tea. Praegu veel ei tea."

Mida see pidi tähendama? Kas Pikne tahtis öelda, et ta teab, et Sirle elab - seejuures siinsamas Tartus - ja teeb grafitit edasi? Selle küsimuse peale Pikne vaid naeratas kurvalt ja vangutas pead. Justnagu oleks ta tegelikult erinevalt meist kõigist täiesti kindel, et ei - Sirle ei ole elus. Kuid mida ta siis täpselt tundis või silmas pidas, jäi hämaraks. Asi paistis ikkagi sedamoodi, et Pikse ja ka Sirle lähedased hakkasid mehe vaimse tervise pärast muret tundma. Pikne muidugi hakkas kahetsema, et ta üldse midagi sellist öelnud oli. Ema ja lähedaste rahustamiseks ta siiski käis psühhiaatri juures, kus "ei kinnitanud midagi ega lükanud ümber", ühesõnaga ajas psühhiaatrile mingit demagoogiat. Oma väidet, et kadunud Sirle oma poolelijäänud pildi valmis joonistas, ta aga tagasi ei võtnud. Psühhiaater diagnoosis Piksel posttraumaatilise stressihäire ja sellega oli asi tema poolt korras, sest vaatamata kinnismõtetele, mis tundusid olevat luulud, oli Pikne enamvähem rahulik, vestles argumenteeritult ja suhtles inimestega, kui need tema poole pöördusid. Ta sai oma eluga hakkama, käis kunstimuuseumis tööl ja ei käitunud vähimalgi määral "ühiskonnaohtlikult" või hüsteeriliselt. Nõnda siis lasti Piksel oma elu edasi elada just nii, nagu ta ise tahtis, lootes, et ehk tema võimalikud luulud ajapikku taanduvad.

Kuid ausalt öeldes ei olnud paljud meist, kes me lisaks Piksele ka Sirlest ja ta kunstist lugu pidasime, üldse lõpuni kindlad, et Piksel on luulud. Sest pilt Laia tänava silla all oli niivõrd meisterlik ja niivõrd Sirle stiilis. Kas tõesti suutnuks keskpärase joonistusoskusega Pikne, olgugi ta viimastel kuudel fanaatiliselt harjutanud, midagi nõnda erakordset luua? Olgugi, et tegu oli ainukese mõistuspärase seletusega, oli see ju samas lihtsalt võimatu!

Paraku läks asi aina võimatumaks ja järjest rohkem käest ära. Nimelt hakkasid linnapilti ilmuma täiesti uued grafitid, mis olid stiililt Sirle mis Sirle, ning seejuures mitte lihtsalt sama head, kui kunagised "autentsed Sirled", vaid paljude arvates veelgi paremad! Kui me Pikselt küsisime, kas need on tema tehtud, siis ei vastanud ta halligi või pomises midagi ebamäärast, ilmselt selleks, et teda hulluks ei peetaks, kuid oli selge, et ta tegelikult tahtnuks öelda, et need ongi Sirle tehtud. Veelgi enam - ta hakkas ka ise grafiteid tegema, mille kohta ta avalikult väitis, et need on tema tehtud, ning tõepoolest, need olidki uutest nn "Sirle töödest" erinevad, kuigi stiililine sarnasus oli üsna suur. Seejuures olid need küll tõepoolest täitsa korralikul tasemel grafitid, kuid siiski võrreldes "Sirle omadega" tunduvalt kehvemad! Kas sai olla võimalik, et üks grafitikunstnik teeb töid kahe erineva käekirjaga, ning seejuures ühel viisil tunduvalt paremini kui teisel viisil?

Kõige hämmastavamad olid aga need tööd, mis nägid välja, nagu nad oleksid Pikse ja Sirle koostööprojektid. Pool mõnest sellisest tööst oli justkui Pikse poolt tehtud, teine pool aga Sirle poolt. See kõik tegi Pikse ja Sirle sõbrad ning lähedased päris rahutuks. Kuna meil Pikselt midagi välja pigistada ei õnnestunud, jälitasid mõned sõbrad lihtsalt Pikset salaja, et näha, kas tõesti siiski mitte tema ise nn "Sirle töid" ei tee. Kuid tõepoolest ei leidnud see teooria mingit tõestust. Küll aga nähti teda korduvalt tema enda grafiteid tegemas, mis muide muutusid kiiresti aina paremateks. Või mine tea, kuna ta nõnda kiiresti tehniliselt arenes, teravnesid tal ehk ka muud oskused, mida ühel professionaalsel grafitikunstnikul tarvis on - oskused end varjata, jälitajate segadusseajamiseks jälgi segada ja kui tarvis, kaduda. Igal juhul on raske leida olukorda, mille iseloomustamiseks sobiks sõna "skisofreeniline" paremini kui see, mis arenes ümber Pikse ja ta tegevuse. Ainuke küsimus on, kas skisofreenia valitses Pikse peas või (ka) kõikjal tema ümber linnaruumis, sealhulgas ka meie peades?

Olukord oli ikkagi läinud nii veidraks, et Pikse sõbrad ei olnudki enam kindlad ainukeses mõistuspärases seletuses, mille kohaselt Pikne ise joonistas nn uusi "Sirle grafiteid". Tema parimal sõbral, kellelt ma kogu seda lugu kuulsin, kõneles, et oma täiesti siirast hämmastust ja segadust demonstreerides ning kinnitades, et ta ei ole enam üldse veendunud Pikse vaimsetes häiretes, õnnestus tal Pikse usaldus tagasi võita. Nõnda soostus ka Pikne temaga taas rääkima - sellest, mida ta tegelikult mõtleb, tajub ja tunneb.

Pikne mitte lihtsalt ei arvanud, et Sirle mingil tontlikul viisil endiselt meie ümber siin Tartus on ja oma pilte edasi teeb. Pikne arvas ka, et Sirle suhtleb temaga oma piltide kaudu, ning tema, Pikne Sirlega omakorda enda piltide abil. Õieti ei suhelnud Sirle vaid temaga, vaid teistegi oma lähedastega ning kõigiga, kel on võimet aru saada, kuid paraku lihtsalt ei mõistnud keegi peale Pikse Sirle kunsti, tema ainukest suhtlemiskanalit. Vähemalt nõnda Pikne uskus. Neil kahel oli välja kujunemas oma keel, grafiti-keel, side Pikse ja Sirle vahel, siinse maailma ja teispoolsuse vahel. Ning see keel oli kõrvalseisjatele täiesti arusaamatu idiolekt. Päris arusaadav ei olnud see kaugeltki ka Piksele, kuid ta muudkui õppis ja sai uues keeles üha vilunumaks.

Nende suhtlus muutus ajapikku intensiivsemaks, kuigi seda väljapoole väga näha ei olnud, sest nii Pikne kui "Sirle", kes iganes too siis ka tegelikult oli, tegid oma pilte pigem kõrvalistesse kohtadesse. Pilte kogunes, nad muutusid meisterlikumaiks (eriti Pikse omad; "Sirle pildid" olid fantastiliselt head niikuinii algusest peale) ning arusaamatumaiks. Seejuures pühendus Pikne oma tontlikule suhtlusele niivõrd, et ei saanud enam oma muude kohustustega hakkama ning lasti vaatamata ta lähedaste pingutusele lihtsalt töölt lahti - hoolimata sellest, et ta töö kunstimuuseumis käis üsna lõdva graafiku alusel ja oli kõike muud kui kontimurdev. Veelgi kurvem oli, et Pikne käis nüüd väga harva kodus ja ema juures ning ei suhelnud eriti sõpradega, kui nood teda ennast just kuskilt tühermaalt või pargist üles ei leidnud. Kodus ja tööl ei olnud Piksel Sirlet. Sirle oli kõikjal linnas - sildade all, mahajäetud majades, supermarketite taga, prügimägedel, Hiinalinna garaažide labürindis. Ning Pikne tahtis olla vaid Sirle lähedal, õieti Sirle keskel, Sirle sees. Kogu linn oli Pikse jaoks sirlestunud. Pikse koduks ja intiimseks sfääriks oligi linn, ta tundis end hubaselt avalikes kohtades, mitte-kohtades, eikellegimaadel. Hoopis inimeste kodudes tundis ta, et on võõras ruumis.

Kui asi olnuks päris halb; kui Pikne muutunuks hullumeelseks, inimpelglikuks; kui ta ei kandnuks enda välimuse eest hoolt ja kippunuks asotsiaalistuma, siis olnuks ehk tark mõte ta ikkagi vaimuhaiglasse panna. Kuid keegi ei tahtnud Pikset - haritud, tarka ja loomingulist inimest - loovutada tänapäeva psühhiaatriat valitsevale tuimestavate tablettide koolkonnale. Ja pealegi ta ei asotsiaalistunud sugugi. Ta suhtles endiselt oma ema ja sõpradega meeldival ja sõbralikul viisil, ehkki tegi seda harva. Ning oma välimuse eest hoolitses ta ehk isegi rohkem, kui päris-Sirlega koos elamise aegu. Võibolla tahtis ta kõikjal linnas tema ümber olevale vaimlikule Sirlele meeldida. Ta riietus päris stiilselt ja pani rõhku väikestele nüanssidele. Ta ei olnud siiski mingi ülikonnaga vanaaegne dändi; ta riietus tavalise tänapäeva noore inimese kombel, kuid kandis vahel kaabut, liibuvapoolset velvetpintsakut, kitsaid teksasid jne. Pesemas ja vahel söömas käis ta oma kodus ja ema juures, kes kinnisvaraärinaisena oli võrdlemisi jõukas inimene ning maksis endiselt kinni Pikse korteriüüri ja toetas teda rahaliselt igal muul moel.

Mis Pikse ema ja sõpru eriti rahustas, oli asjaolu, et Pikne muutus tasapisi rahulikumaks ja õnnelikumaks. Ta ju ikkagi tundis, et saab linnas hulkudes ja grafiti teel suheldes Sirlega taas koos olla. Keegi ei söandanud seda täielikult uskuda ning üldiselt normaalsed inimesed muidugi arvasid, et Pikne on ikkagi suurest murest veidi metsa poole ning peab enda ja Sirle eest pildikesi joonistades tegelikult iseendaga dialoogi, kuid Pikse taasleitud meelerahu oli fakt ja tal lasti nõnda olla, sest midagi muud teha ei annud. Ainus asi, mis eriti Pikse emale muret tegi, oli muidugi võimalus, et Pikne ööd ja päevad linnas hulkudes mingite pättide kätte satub. Väga tõenäoline see aga polnud, sest Pikne oli tuntud kui suurepärase suuvärgiga mees, kes oma sõbralikkuse abil oli vahel kõrtsis sattunud jutu peale ja leidnud ühise keele täielike kriminaalidega. Pealegi oli ta üsna suurt kasvu ja oskas enda eest ka füüsiliselt seista.

Ja nõnda siis elaski Pikne vähemasti aasta aega oma moemehest hulkuri elu; stiilse, peenetundelise asotsiaali elu. Tal olid head ilmastikukindlad riided, ta telkis linnaparkides ja linnaäärsetel eikellegimaadel, kasutades tkülmal ajal kvaliteetset talve-magamiskotti ja võimaluse korral tehes endale matkatarvete kauplusest ostetud gaasipriimusel sooja süüa. Ta laveeris targasti suvaliste pättide ja joodikutega suheldes, kes temaga oma tigedas hingeüksinduses kontakti otsisid, ning kemples politseiga, kes muidugi olid sunnitud tema ikkagi legaalselt aktsepteerimatule elustiilile vastu astuma. Samas aga õppisid väikse linna võmmid teda kiiresti tundma ning said aru, et midagi tõsiselt ohtlikku ta kellegi suhtes ette ei võta, ning vaatasid võimaluse korral läbi sõrmede tema lubamatutele ajutistele elupaikadele ning seadusevastasele, kuid kaunile tänavakunstile. Vahel ööbis Pikne ka mahajäetud majades, pargipinkidel või lageda taeva all muruplatsidel. Kuidagimoodi oli tal erakordselt tugev tervis. Võibolla andis talle jõudu teadmine oma armastatu lähedalolekust. Vaid talviti, kui ilm päris põrgulikult külmaks läks, ööbis ta vahel ema või sõprade pool.

Tema ja minu ühine sõber rääkis mulle ka, et ajapikku ei suhelnudki Pikne Sirlega enam ainult grafitite teel. Salapäraseid sõnumeid Sirlelt hakkas Pikne saama ka täiesti juhuslikest detailidest linnas - üritustekuulutustelt, liiklusmärkidelt, vist isegi linnaelanike nägudelt ja riietelt. Kõik see meie jaoks harilik linna argipäev tähendas Piksele hoopis midagi muud, ta luges sellest välja midagi olulist keeles, mis oli teada vaid talle endale ja mine tea, ehk siis ka Sirlele. Kuid grafiti jäi neile oluliseks suhtluskanaliks ka edaspidi; vägagi ilusad, huviväärsed, väärtuslikud ja samas täiesti arusaamatud grafitid muudkui ilmusid üpris ootamatutele ja varjatud pindadele, mis kuulusid sedavõrd kui kõik inimesed neid potentsiaalselt näha võisid, kõigile ja eikellelegi. Pikse kaunis, kummaline, hullumeelne ja seadusevastane lugu (sest eks oli ju tema ja Sirle kunst paljudel juhtudel ebaseaduslik) levis vaikselt selliste inimeste hulgas, kes seda hinnata oskasid. Sellest kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehesse ning see jõudis isegi rahvusvahelisse grafiti-meediasse. Tartusse tuli isegi mingi hispaanlasest grafitispetsialist, -kunstnik ja blogija, kes Pikse üles otsis ja temaga intervjuud teha üritas, kuid Pikset muidugi ei huvitanud grafiti kui selline. Intervjuud ei andnud ta ei Raimule, hispaanlasele ega kellelegi teisele. Tema kunstnikustaatus ja tuntus olid talle pigem takistuseks. Ta ei teinud kunsti. Sirle võibolla oli kunagi "teinud kunsti", kuigi ka selles ei saa enam tagantjärele kindel olla. Pikne suhtles oma armsamaga. Nagu keskaegsed maalikunstnikud ja arhitektid, kes ei loonud mitte inimestele, vaid jumalale, nii elas ja lõi ka Pikne Sirlele, kellel oli teda seal kuskil teisel pool kuidagimoodi väga vaja. Ning kui Pikne sellest kellelegi rääkis, siis vaid paarile lähimale sõbrale ja neilegi väga põgusalt, sest keegi ei saanud sellest asjast õieti midagi aru. Kuid oma üksildasele, pealtnäha ebanormaalsele ja kõledale elule vaatamata oli Pikne alati sõbralik, rahulik ja naljahimuline.

Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi millegipärast olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära. Enam ei olnud teda kuskil. Teda ei nähtud enam linna peal. Taas otsiti teda kõikjalt politseinike, sõprade ja vabarahtlike poolt; väga entusiastliku omaalgatusliku otsimisaktsiooni panid püsti Eesti grafitikunstnikud, kelle jaoks oli Piksest - ja tema kaudu veelgi enam ka Sirlest - saanud legend ja eeskuju. Pikne inspireeris oma tegutsemisega ilmselt päris mitmeid noori inimesi sugugi mitte lihtsalt seinu sodima, vaid täie pühendumuse ja tõsidusega tänavakunstidega tegelema. Paraku teda ei leitud, nagu tema sõbrad olidki aimanud, kuigi polnud muidugi tahtnud seda endale tunnistada.

Aga tema pildid ilmuvad ju seintele edasi! Tänapäevani välja! Ja mitte ainult tema, vaid ka Sirle omad! Mõnikord on need ka "koostööprojektid", millel on äratuntavad mõlema kunstniku stiilid. Ja ikka leidub neid pigem varjatumates kohtades, kus neid käivad otsimas ja oma jahmatuseks ning õnneks ka leidmas mõlema kunstniku lähedased ning austajatest grafitihuvilised.

Pärast ebaõnnestunud otsimiskampaaniaid politsei neilt grafititelt mingeid juhtlõngu leida ei ürita. Nende jaoks on asi selge - igaüks võib teha grafitit. See on eikellegikunst, anonüümne kunst. Ilmselt juba keegi uus inimene või ka mitu inimest jätkavad Sirle ja Pikse alustatud stiile, arvab politsei.

Ja neil võib olla õigus. Võibolla tegi keegi kolmas Sirle stiilis grafiteid enamvähem sellest ajast peale, kui Sirle kadunuks jäi, ajades nõnda segadusse nii Pikse kui tema sõbrad? Võibolla tollest salapärasest võõrast, kes mingil põhjusel pühendus Sirle tänavakunsti jäljendamisele, kogu jama alguse saigi? Ehk on too isegi seotud mõlema kadumisega? Ning tema see siis ongi, kes nii Sirle kui Pikse pilte linnas edasi teeb? Kes see "keegi kolmas" võiks ja saaks olla? Kas inimene? Või hoopis linn ise?

Sest Sirle ja Pikse sõpradel - ja tänu nende kahe väljapaistva inimese kunstile ka paljudel teistelgi linnainimestel, kel neist ja nende loost ehk aimugi ei ole, aga kes nende grafiteid hinnata mõistavad - on nüüd samasugune tunne nagu Piksel pärast Sirle kadumist. Neile näib, et grafitite autorid on kõikjal nende ümber, on linnastunud, linnaga üheks saanud. Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, ta on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Võibolla isegi tunneb linn nende vastu poolehoidu. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena - mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole see ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine - koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.

Mulle meenub Valdur Mikita raamat "Äparduse rõõm", milles autor kirjeldab erinevaid "loodusmänge", mida harrastavad mõned põlisrahvad. Need on õieti keelemängud, milles olemasolevat keelt ei rakendata maailma tõlgendamisel, vaid keel luuakse nende mängude käigus maailmaga suheldes aina uuesti: "Võibolla üks meeldejäävamaid loodusmänge, mida mulle on kirjeldatud, pärineb ühelt vanalt pärlipüüdjalt Mahua saarelt. Liivale tõusuvee teele näoga loojuva päikese poole joonistatakse ring, millesse tõmmatakse sõrmedega mõned kujundid. Iga märk tähistab ühte kindlat häälitsust (silpi) või mõttetut sõna. Tähering on selleks, et hoida oma tähelepanu ühel kindlal asjal. Inimene pöördub mere ja päikese poole ning hakkab proovima mõttetuid lalinaid, leidmaks oma loitsu või palvet. Kui tekib tunne, et laul on leitud, korratakse seda seni, kuni tõusuvesi pühib märgid liivalt. Sellega on inimene puhtaks saanud, vesi tema sõnad vastu võtnud."

"Ma ei teagi, miks see lihtne päevalõpurituaal nii erakordselt kaunis tundub. Selles on mingi tasakaal, mis sageli puudub kunstiteostes, mida olen püüdnud nautida ühe või teise institutsiooni pihtide vahel. Selle kunsti jaoks ei ole tarvis peaaegu mitte midagi, lihtsalt tõusuvee ja algelise keele, ürglooduse ja alles tekkiva kultuuri kokkupuudet." (Valdur Mikita, "Äparduse rõõm". Tartu: 2000. lk 153-154).

Võibolla õnnestub sarnasel viisil ka linnaga suheldes jõuda lähemale linnale, lähemale Sirlele ja Piksele ja nende kadumise saladusele. Mida kõike linnal meile öelda võib olla. Ja mida kõike võib meil olla linnale öelda. Kuid me oleme veel päris alguses. Õieti me oleme alati, igal hetkel päris alguses. Linnaga suhtlemise keelt tuleb alati aina uuesti luua, sest tõusuvesi tuleb vääramatu järjekindlusega. Ja pühib meid ära. Peaasi on seda mitte unustada.

jäääär ja aleph

2011-05-20T07:23:00.001-07:00

Eile oli üks erakordselt ilus õhtu. Toimus luuleüritus Karlovas, Eha tn 31 aias. Esinesid Hasso Krull, Carolina Pihelgas, Maarja Pärtna, Luulur, Contra, Joanna Ellmann, Kristina Viin, Anne Maasik ja mõned, keda ma ei teadnud. Jäin poolteist tundi hiljaks, kuulsin veel ainult üksikuid esinejaid, näiteks Joannat, alati suurepärast Luulurit ja Contrat, kes ühe trubaduuri saatel toredasti jauras. Oli lapsi ja joodikuid. Meeleolu oli hubane ja helge. Pimedus saabus, lõkke ääres aeti mõnusasti juttu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Millalgi tuli kohale ka Jaan Sööt. Äkki hakkas päris kõvasti sadama sooja suvevihma. Vähesed paigalejäänud inimesed kogunesid kattevarju alla, kus seisid tühjad teetünnid, ja millalgi võttis Sööt kitarri välja ja hakkas mängima ja laulma. Mängis hästi ja kaua.

Mulle tuli meelde see aeg juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, kui olime just emaga Tartust Tallinna kolinud. Eks see oli majanduslikult rasketel aegadel paratamatu tegu, aga mulle üldse ei meeldinud Tallinnas. Kuulasin üksinda kodus nukralt death metalit, olin frustreeritud ja masenduses. Aga siis äkki hakkas Jäääär tegutsema, sai suht kuulsaks ja andis välja oma esimese kasseti "Jää-äär". Oli vene aja viimane aasta (1991), kassett maksis 60 rubla, selle kaanel oli halvas trükis mustvalge foto mingist tühjast külateest lagedate tasaste põldude vahel, taamal paistis üksik Moskvitš. Seda kassetti ma siis kuulasin alalõpmata. See avas mu jaoks täitsa uue maailma. Midagi ilusat sigines ellu. Eks ma veel kuulasin Pink Floydi Wish You Were Here`i ja Enya kahte esimest plaati (mida hindan kõrgelt tänini), aga Jäääär oli põhiline. Ilma selle kassetita oleks mu elu tänini võibolla palju troostitum. Tohutu, natuke tontlik vabadus seostus Jäääärega, mingi eraldiolev udune geograafilisi piire ületav reaalsus, mis uduna hõljus Tartu, väikse puust linna ning Lõuna- ja Lääne-Eesti kohal. Õhk, mis kõndis tänaval, kitarriga taas põldude vahel tõeliste tundmuste hetkede püüdmine, Tartu sürrealistlikud karakterid... teate ise. Selle kõigega kaasnes muidugi hirmus igatsus Tartu järele, millest ma pole vabanenud tänase päevani. Peatselt hakkas Jääääre kasseti vilets lint vilistama, mille vastu polnud mul midagi. See hauntoloogiline vilin on minu jaoks Jääääre muusikast lahutamatu, ma ei suuda kujutleda Jääääre muusika parimat osa ilma selleta. Rääkisin sellest eile Söödile ka, tema muidugi leidis, et talle kui muusikule üldse ei meeldi, et tema loomingut kuulatakse vilistava kasseti pealt. Aga minu jaoks on see 60-rutsine vilistav Jääääre kassett mu tagasihoidlikus muusikakollektsioonis kõige väärtuslikum ese. See vilin tegelikult vääriks omaette käsitlust hauntoloogia ja selle asja kontekstis, mida olen nimetanud postromantismiks. Aga jäägu see praegu, ehk millalgi edaspidi.

Jääääre teine kassett, tuntud nime (tegelikult plaadikaanel varakapitalistlikult laiutava reklaami) järgi "Joo Tartu õlut", kolmas - "Jää hääl" ning mõned hilisemadki albumid pole ka üldse halvad, aga mu jaoks jääb ikkagi see esimene kassett nende kõige paremaks. Sellist kättesaamatut, valgete suveööde ja vaese üleminekuperioodi piiritusest kantud kummituslikku meeleolu ei ole nad hiljem enam saavutanud. Eks see oligi noorte andekate loojainimeste muusika, kel pole midagi kaotada.

Vahepeal on möödunud üle kahekümne aasta, millest viimased kuusteist olengi nüüd Tartus elanud, viimased üheksa Karlovas. Ja nüüd siis eile toimus see luuleõhtu. Kõnelesime varasuvises öös austatud loomeinimestega luulest, laulutekstidest, kaugetest maadest ja kirjaniku üksindusest. Ürituse toimumispaigaks olnud aed oli suurepärane. Parimad Karlova hoovid ja aiad tekitavad rohkemal või vähemal määral samasugust "luhalikku" tunnet nagu see luhalapike Anne silla all, millest olen kirjutanud varemalt Urmo Metsa näituse kaastekstis "Tartu kaks lagendikku". Aedades, katustel ja pööningutel on seda luhalikkust üldiselt rohkem kui tänavatel; tänavad on rohkem kinni ajas ja kohas ja asjades. See on tunne, et oled ühenduses maailmaga, natuke nagu see Borgese Aleph-punkt, millest näeb kõiki maailma teisi kohti. Ja muidugi leidub seda luhalikku, alephlikku maailmaga ühenduses oleku tunnet ohtralt Jääääre esimesel kassetil. Ja muidugi oli seda eile öösel, kui Jaan Sööt seal sirmi all vihmaga väga spontaanselt mängis. See oli just see 90ndate alguse Jääääre tunne, mida ma hiljem pole enam nii intensiivselt tundnud. Nüüd, kakskümmend üks aastat hiljem, juba staažika, 34-aastase karloviidina. Varase Jääääre tunne on oluline osa minust. Kui hea, kui vahel juhtub, et seda sinu elu nii intensiivselt tagasi tuuakse. Too spontaanne esinemine tolles aias oli hoopis midagi muud kui tavaline populaarse bändi rahvarohke kontsert kuskil Sadamateatris vms. Olen väga tänulik. Ja mõjus see muidugi ka teistele kuulajatele vähemalt õilistavalt; need on hetked, kui inimesed tunnevad - nagu vahel harva juhtub - end suuremana, inimesemana kui nad igapäevaselt on. Nagu inimene olema peaks, masinglikult väljendudes. Üksteisele öeldi ilusaid asju, väiklased jamad unustati, bonditi. Oldi vaikselt, kuulati ja ei tuntud sotsiaalset survet ajada tühja lora, kui midagi olulist öelda pole. See ongi ju see, mida me ootame suhtlusest teiste inimeste, sõprade ja tuttavatega - seda enesest suuremat olekut, inimesemat olekut. Külas käies, üritustel käies, kõrtsis ja kohvikus. Kahjuks aga juhtub seda liiga harva.

Muu hulgas mängis Sööt härra Leifi palvel kaks korda lugu "Meel unus mägede taha" Jääääre kolmandalt kassetilt "Jää hääl". Seda Kaplinski sõnadele tehtud lugu nägin ma paar nädalat tagasi unes. Ronisime suurema kambaga mööda katkist treppi üles mingisuguse ülivana, määndunud palkidest puukiriku torni. Kirik asus otse merekaldal, rannaliival, selle jalamit uhtsid lained. Meil olid miskipärast käes suured klaasikillulahmakad, millega oli tõsine oht endale ja teistele trepi peal turnides viga teha. Unenäolisel moel oli olukord selline, et kirikutornist pääses randa, mere äärde; õieti oligi ainus viis sinna pääseda tolle torni kaudu. Vist oli see torn nii külili vajunud, et tornitipp lihtsalt ulatuski otsaga rannaliivale, kuigi kuidagi loogiline see muidugi pole. Kiriku valvuriks oli mu klassivend Sookoll, kellel asus seal märkimisväärne mudelrongide kollektsioon. Aga äkki sai mulle tornis selgeks, et äsja on surnud üks mulle oluline eesti kirjanik (tegelikkuses praegu igati elus ja terve). See sündmus vapustas mind ja tema mälestuseks ma otsustasin talle oma blogipostituses (endiselt unes) pühendada tollesama Kaplinski luuletuse, mida Jääääre Jaan Sööt üliilusti laulis - "Meel unus mägede taha / hea uni silmile vajus..."

Kui tollele laulule surma kontekstis mõelda, siis meenub möödapääsmatult Ray Bradbury raamatu "Võilillevein" peatükk, kus Douglas Spauldingu vanavanaema ära sureb. Oma voodis, rahulikult ja õnnelikult. Peatüki lõpp kõlab nii:

"Kaua aega tagasi, mõtles ta, nägin parajasti väga meeldivat und, kui mind üles äratati, ja see oli päev, mil ma sündisin. Ja nüüd? Nüüd, las ma mõtlen... Ta mõte rändas tagasi. Kus ma siis olin? püüdis ta mõistatada. Üheksakümmend aastat... Kuidas selle kadunud unenäo niidiotsa ja mustrit jälle üles leida? Ta sirutas oma väikese käe välja. Seal... jah, seal see on. Ta naeratas. Veelgi sügavamal soojas lumehanges pööras ta padjal pead. Nii oli mõnusam. Nüüd, jah nüüd nägi ta seda rahulikult oma vaimusilmas kuju võtvat, tüünena nagu meri, mis liigub piki lõputut uuenevat kallast. Nüüd laskis ta ammukatkenud unenäol end puudutada ja lumest üles tõsta ning tolle teise, vaevalt mällu tõusva aseme poole kanda.

Allkorrusel, mõtles ta, poleerivad nad lauahõbedat ja tuhlavad keldris ja pühivad koridorides tolmu. Ta kuulis, kuidas kogu majas elu käis.

"Kõik on korras," sosistas vanavanaema, kui unenägu teda hõljutas. "Nagu kõik siin elus, on ka see omal kohal."

Ja meri kandis teda uuesti mööda kallast edasi."

(lk 139, tõlkinud Laine Hone)

motion sickness of time travel

2011-05-14T17:47:00.000-07:00

Avastasin tähelepanuväärse artisti - Motion Sickness of Time Travel. Eriti hea on nende alljärgnev album. Eriti lugu Magnetism. Aga kogu album on väga terviklik ja õieti lugudeks lahutamatu.

http://motionsicknessoftimetravel.bandcamp.com/album/seeping-http://www.blogger.com/img/blank.gifthrough-the-veil-of-the-unconscious

TOPOFON 2

2011-04-26T08:16:00.000-07:00

Heli, hääl ja luule. Seekord kahepäevase minifestivalina /
Sound, voice, poetry. This time as a two-day minifestival

Tartus, Y-galeriis Küütri 2
Üritus on tasuta / Free of charge
NB! Avatud baar / Bar will open

Kolmapäev, 4. mai kell 19 / Wednesday, May 4th at 7pm:

- MAARJA PÄRTNA - luule / poetry
- JOHN GRZINICH (EE, USA) - heli / sound
- LUULUR häälutab / sound poetry
- KI WA heli / sound
- MEHIS HEINSAAR luule / poetry
- MARTIINI heli / sound

Visuaalid / Visuals:
- KAJA PAE
Taustahelid luuletajatele / background sounds for poets:
- SVEN VABAR

Neljapäev, 5 mai kell 19 / Thursday, May 5th at 7pm:

Heli / Sound:
- MURMER (EE, USA)
- THOMAS TILLY (FR)
- IGNAZ SCHICK (DE)http://www.blogger.com/img/blank.gif

Topofon on kirjandusfestivali Prima Vista eelüritus / Topofon is the pre-event of Prima Vista literature festival
http://kirjandusfestival.tartu.ee/

Muuseas Thomas Tilly esineb ka Helikoosolekul sel kolmapäeval, 27. aprillil kell 18 ERMis.
By the way, Thomas Tilly will be performing at Helikoosolek this Wednesday, April 27th 6pm at Estonian National Museum, Tartu.

(English bios below)

MAARJA PÄRTNA on noor luuletaja, kes andis eelmise aasta lõpul välja kiita saanud debüütkogu "Rohujuurte juures", mida ta Topofonil esitlebki. Avaldanud luulet ka Vikerkaares ja Müürilehes. Luulest vabal ajal õpib Maarja ülikoolis maailmakirjanduse erialal.
http://katselabor.wordpress.com/

MEHIS HEINSAAR on kuulus eesti kirjanik. Loeb Topofonil oma uut ja vana luulet.
http://et.wikipedia.org/wiki/Mehis_Heinsaar

LUULUR on rahvusvaheliselt kuulus eesti häälutaja. Avaldanud arvukalt luulekogusid ja ühe CD. Võitnud oma karismaatilise luuleesitamisstiiliga mitmeid auhindu.
http://www.ekl.ee/malin/

JOHN GRZINICH esitleb oma uut plaati "Surface Scripts". John "...on Texasest pärit helikunstnik, kes juba hulga aastaid Ahjal elab ja Mooste kunstikeskuses toimetab. Tema huvialaks on keskkonnahelid, ja selles field recordingu vallas on ta juba ammust aega maailmas tunnustatud tegija. Lihtsuse mõttes aga võib Grzinichi muusikat iseloomustada ka kui drone`i. Grzinichi uus album "Surface Scrpits" keskendub ajale - sellele, kuidas aegamööda kulgevad protsessid mõjutavad füüsilisi objekte, kirjutab Grzinich albumi tagakaanel. Vesi uuristab kive, metall roostetab, puu kasvab, mädaneb ja kuivab. Kivisse uuristuvad vihma mõjul väiksed vaod tuhandete aastate jooksul, kuid vihmapladin avaldab meile mõju juba sekunditega. Plaadi esimesel träkil "Planar Migration" me kuuleme tavapäraseid igapäevahelisid - linnuhääled, metallikrudin, inimkõne ja kõiksugu määratlematud jorinad - mille taustal undab miski suur, hoomamatu ja subliimne. See undamine kõlab kui metafüüsiline, tabamatu fundamentaalolend või -jõud, mille haaramiseks on inimene putukana põgus ja rumal olend. Küllap see undav jõud siis aeg ongi, või ajaga seotud, või hoopis ajast väljas." (Sven Vabar, Eesti Ekspress)
http://maaheli.ee/

KI WA on helikunstnikuna reeglina üsna postindustriaalne ja masinistlik olnud, kuid seekord laseb ta meile algupäralt veidi elusamaid helisid oma kauakestnud Indoneesia-rännakult - letaalsed vulkaanid, geisrid, inimesed, loomad jne.
http://www.kiwanoid.com/

MARTIINI: "Tahtmata väga tähtsaks minna, ei saa samas märkimata jätta neid arvukaid heliloomingulisi kollektiive, kelledega olen koostööd teinud, nimetagem mõned minu edasist loomingut suuremal määral mõjutanud kooslused: NE!, Guruhark, Metabor, Radio Libertad, Eestlased, Mooses. Enda heliloomingus võbelen keskonnahelide salvestamise & (lo-fi) elektroonikaga loodud abstraktsete kollaažide helistikus, mis ei välista muidugi teatavaid konkreetseid teemasid & suunavõtte."

MURMER ehk Patrick McGinley on Ameerikas sündinud ja viimased 16 aastat Euroopas elanud heli- ja performance`i-kunstnik, kes on helikunsti vallas tegutsenud 1998. aastast peale. 2002. aastast peale on ta teinud briti kunstnike ja vabamõtlejate raadiojaama Resonance104.4fm heaks iganädalast saadet framework, mis on pühendunud keskkonnahelidega töötavate helikunstnike loomingule. Keskkonnahelid on põhilisel kohal ka murmeri enese loomingus. Ta kogub meid ümbritsevatest maastikest ja ruumidest igapäevaseid, harilikke helisid, mis aga oma kontekstist välja rebituna mõjuvad kummaliste ja erakordsetena, moodustades murmeri esinemistel ja salvestistel hoopis uut tüüpi, avaraid, rahulikke ja paljutõotavaid keskkondi, mille kohta poleks samuti vale öelda drone ambient. murmer elab ja töötab alates tunamullu-sügisest Moostes, MoKSis.
www.murmerings.com

THOMAS TILLY on kunstnik-helilooja ja iseõppinud muusik, kes kasutab oma töödes peamise instrumendina mikrofoni. 2001. aastal algatas ta keskkonnahelidele ja kohapealsete objektide helindamisele helidele keskenduva konkreetse muusika (musique concréte) projekti Tô. Sedalaadi tööde puhul tuleb heliplaadi komponeerimist ja avaldamist pidada ühe konkreetse paiga helianalüüsiks teatud kindlal ajavahemikul. (NB! See meetod nõuab, et helisalvestaja viibiks kohapeal, jälgiks ja uuriks paiga arhitektuurseid aspekte, et kujundada isiklik vaatepunkt ja tõlgendusviis). Tilly kasutab oma kogemusi ka heliinstallatsioonide loomiseks, võimaldades kohapeal kogutud spetsiifiliste andmete loogika arenemist ja kasvamist, kasutades selleks erinevaid kohapealseid käivitus-/hajutamissüsteeme.
http://www.fissur.com/.

IGNAZ SCHICK on Berliinis elav helikunstnik. Ta huvitub eeskätt laiv-elektroonikast ning on välja töötanud oma unikaalse elektroakustilise esinemisstiili, mida ta nimetab "pöörlevateks pindadeks" (rotating surfaces). Ta asetab vinüülimängijal pöörlevale metallplaadile erinevaid asju ja materjale (puit, metall, plastik, paber, viiulipoognad, vasktaldrikud...), mille vibratsioone aitab võimendada lihtne kondensaatormikrofon. Nõnda esinedes sündiv muusika võib olla äärmuslikult reduksionistlik või ka puhas karm noise, mahtudes mitmesuguste kaasaegse eksperimentaalmuusika suundade alla - näiteks ambient, musique concrete, industrial või elektroonika. Ignaz Schick on oma tubli 20-aastase karjääri vältel teinud koostööd suure hulga helikunstnike ja labelitega.
www.myspace.com/ignazschick

* * *

Bios in English:

MAARJA PÄRTNA is a young poetess who has a debut collection released, which she is going to present at Topofon. She has published her poems in several Estonian magazines and newspapers. Besides poetry she is studying world literature.
http://katselabor.wordpress.com/

MEHIS HEINSAAR is famous Estonian fiction writer, but at Topofon he is going to read his poetry.
http://et.wikipedia.org/wiki/Mehis_Heinsaar

LUULUR is an internationally renowned Estonian [sound] poet. He has released several poetry collections and a CD. Luulur has won several prizes with his charismatic performing style.
http://www.ekl.ee/malin/

JOHN GRZINICH has worked with sound and video since the early 1990s and performed and worked on projects throughout Europe and North America. He has released several CDs under a number of different labels. Says John: "My varied artistic approaches to sound generation, recording and production work with techniques that range from the construction of original instrument devices and the capture of acoustic phenomenon through environmental field recordings to digital multi-tracking and manipulation. The resulting compositions are often studies in extended evolutionary permutations of a selected set of sound sources. These sources can concentrate on different properties of sound instigation and emanation that can range from the textural animation of inanimate objects or an open-air mechanical noise field to overtone resonances from a set of wires stretched across a room. (from http://maaheli.ee/)

KI WA as a sound artist can be generally labeled as post-industrial and machinist, but at Topofon he plays a bit more animate sounds from his lengthy trip to Indonesia - lethal volcanoes, geisers, people, animals etc.
http://www.kiwanoid.com/

MURMER is an american born sound and performance artist who has lived and worked in europe since 1996. from 1996 until 1998 he lived in paris, where he studied theatre, and began his sound experiments in the context of those studies. moving to london in 1998, he began a collection of found sounds and found objects that would become the basis of all his work. he has composed works for several theatre performances, including the works of his own company, as well as performing live soundworks for others. in 2002 he co-founded framework, an organisation that produces a weekly radio show on london's resonance104.4fm. his work concentrates on the framing of sounds from our environment which normally pass through our ears unnoticed and unremarked, but which out of context become unrecognisable, alien and extraordinary: crackling charcoal, a squeaking escalator, a buzzing insect, or one’s own breath. (from http://www.murmerings.com/)

THOMAS TILLY is an artist-composer and self-taught musician who uses the microphone as his main instrument of work. In 2001 he created Tô, a solo project of concrete music focusing on environmental sounds and found-object manipulations. In this situation, the composition and publication on disc of such sound material has to be considered as a sonic synthesis of a place during a certain period of time. (N.B. this method requires one to stay, observe and study the architectural aspects of the place in order to formulate a personal view and interpretation of it). Tilly also uses his experience for sound-installations allowing the development and enlargement of the logic of specific data collected in a place – via various systems of triggering/diffusion in situ.
http://www.fissur.com/

IGNAZ SCHICK works and lives in Berlin where he became an active and integral force of the so-called “Berlin Nouvelle Vague” and the blossoming “real time music” scene. From the middle of the nineties onwards his interest and activities almost completely shifted towards live-electronics and after testing various instrumentations (hard- & software samplers, signal processing, contact mics, field recordings, …) he developed his own and quite unique electro-acoustic set-up which he calls “rotating surfaces”. Various objects and materials (from wood, metal, plastic, paper or violin bows and cymbals) are played directly on the rotating metal plate of the turntable and the vibrations are simply amplified with a small condensator microphone. With this set-up he covers many different styles of contemporary experimental music – ranging from extreme reductionism via ambient, industrial, musique concrete, electronica to harsh noise.
www.myspace.com/ignazschick

MARTIINI is a multi-talent who as a sound artist has collaborated with numerous Estonian collectives. Martiini works with field recordings and abstract collages created via means of lo-fi electronics that nevertheless do not exclude concrete themes and lines of flight.

lihtsalt veel üks päev maailmas

2011-03-30T06:05:00.000-07:00

Olen siin natuke Ekspressile muusikakriitikat kirjutama hakanud, aga tegelikult tajun, kui ohtlik ja ebakindel on selline asi nagu muusikakriitika. Muusika on lihtsalt nii intuitiivne, märgiliselt hajuv ja assotsiatiivne meedium. Ma ei tea, võibolla sellised vanad hundid nagu Tõnis Kahu või Tiit Kusnets tõesti peale mõnda korda läbikuulamist tajuvad suht lõplikult ära, kas on hea plaat või halb, ja nende arvamus aastate möödudes suurt ei muutu. Minul on igatahes nii, et vahel kulub mitu aastat, et mõni plaat või artist hakkaks tõsiselt meeldima. Näiteks Tim Heckeri või Fennesziga mulle alguses tundus, et midagi neis nagu on, aga need miskid ei annud päris ennast kohe kätte. Pink Floydi "Dark Side of the Mooniga" kulus mul 15 aastat või isegi rohkem. Nii et kui ma nüüd kirjutasin Ekspressi Belongi uue plaadi "Common Era" kohta, et see on kehva, siis on teatav (kuigi ilmselt väike) tõenäosus, et mõne aasta pärast ma arvan teisiti.

Brian Enot olen ma ka juba aastaid kuulanud ja ta on mulle algusest peale väga meeldinud. Ka paljud ta hüperkuulsad teiste artistide produktsioonid. Hea avar muusika, aga mingi eriline soojus ja lootus on Enos, mida kellelgi teisel ei ole. Aga ta viimase sooloplaadi "Another Day on Earth" (2005) kohta ma ikka olen arvanud, et ei ole väga hea plaat, kui viimane lugu "Bonebomb" välja arvata. Kuigi ma olen ikka no kuskil paarkümmend korda seda kuulanud. Polnud seni tajunud ka mingit meeldejäävat saladust, nagu Heckeri või Fenneszi puhul. Lihtsalt igav tundus. Ja niipaljukui ma lugesin, arvasid nõnda ka kriitikud; st et igav. Aga äkki sain eile aru, et ei, see on tervikuna täiesti suurepärane album. Pääasjalikult seda tahtsingi öelda.

uks müüris ja uks plangus

2011-03-12T03:54:00.000-08:00

Loen parajasti Lauri Sommeri suurepärast raamatut "Kolm yksiklast", kus üheks yksiklaseks on muidugi Uku Masing. Ka Sommeri tekstis leidus viide ühele Masingu lemmikjutule, H. G. Wellsi "Uksele müüris" ("The Door in the Wall"). Mingil põhjusel jäi see lugu mul aktiivsemal Masingu-perioodil lugemata. Võtsin nüüd ja lugesin läbi. Alljärgnevalt ma natuke arutlengi selle Wellsi loo üle.

Esmalt sisukokkuvõte. See sisaldab ka täielikku spoilerit, st räägin loo hea lõpu ära, nii et palun siis sellega arvestada. Lugu ennast saab lugeda nt siit; kel vähegi viitsimist, soovitan seda mu väga tagasihoidliku kokkuvõtte asemel, kasvõi juba esmaklassilise ja armsa oxfordi inglise keele pärast. Lugu räägib heas inglise perekonnas üles kasvanud mehest Lionel Wallace`ist. Kui ta viieaastane on, pääseb ta omapead linna(või küla) peale uitama ja äkki näeb mingite suvaliste poekeste kõrval valget müüri, milles on uks. Ta teab, et ta ei tohiks sealt läbi minna, isa keelab jne, aga miski õudselt kütkestab teda ukses, ja normaalse väikse poisi asi - volksabki uksest läbi. Ukse taga leiab ta end imelisest aiast. Miski on seal täiesti teistmoodi kui harjumuspärases reaalsuses. Tema ligi tulevad kaks pantrit, keda ta üldse ei karda, ta kutitab pantreid kõrva tagant ja nood nurruvad. Aga asi pole pantrites. Hoopis teine olemine on ses aias üleüldse, seal on midagi, mida päriselt ei saagi kirjeldada. Midagi imepärast. Aed on väga suur, ehk isegi lõputu, taamal paistavad künkad. Läheb poiss edasi. Kohtab kauneid, sõbralikke inimesi. Nende seas ka mõned lapsed. Hakkab nendega mängima väga lummavaid mänge, mille reeglid talle hilisemas elus enam sugugi ei meenu. Aga saabub üks sünge, kuid sõbraliku olemisega naine mustas, kes ta vaatamata teiste laste protestidele kõrvale kutsub. Näitab talle üht raamatut. Selles raamatus on liikuvad, elavad pildid. Raamat räägib poisi enda elust - sünnist peale. Kõigest, mis talle seni juhtunud on. Nad jõuavad raamatuga praegusesse hetke, mil poiss sessamas aias tolle naisega raamatut vaatab. "Noh ja edasi?!" nõuab poiss. Aga edasi ei tule mingit aeda. Tuleb hoopis seesama troostitu linnake, kus poiss jälle üksi seisab. Ja äkki see ei olegi enam raamat, vaid tegelikkus. Poiss seisabki üksinda keset troostitut tänavat. Õudne ahastus. Keegi leiab poisi, viib ta koju, poiss saab isalt hulkumise ja valetamise eest kere peale. Aga poiss näeb edaspidi oma aeda ikka unistustes ja unedes.

Vanemaks saades näeb poiss ust ilmsi (vähemalt nii ta ise arvab) veel mõned korrad. Nt koolipõlves. Ta unistab uksest ja aiast endiselt, aga täiskasvanu edevus ja ambitsioonid hakkavad vaikselt pead tõstma, ja imeline aed jääb lihtsalt kuidagi kaugeks. Nii ta ei lähegi järgmisel märkamise-korral uksest läbi, sest kardab kooli hiljaks jääda! Nimelt pole ta veel kunagi varem kooli hiljaks jäänud, mille üle ta on kole uhke. Ometi uks vaikselt piinab teda, ta pihib sellest oma sõbrale, kes saladuse välja lobiseb ja poisist teiste naerualuse teeb. Järgmine kord on ta juba 17, näeb jälle ust, aga siis ta tõttab Oxfordi ülikooli scholarshipi järele, jälle pole aega. Karjäär aina edeneb. Täiskasvanud mehena näeb ta ust veel mõned korrad, igatseb endiselt, aga ikka läbi ei lähe. Küll ootab teda kohtamine seoses armuasjadega, küll ta tõttab valitsuse istungile, sest lõpuks on temast lausa minister saanud. Aga kui saabub keskea kriis, ei viitsi ta enam karjääri teha. Hädavaevu viitsib kõige pakilisemad tööd ära teha. Ta saadaks kõik oma elu ja karjääri kuradile, kui ainult taas ust näeks, sellest läbi hüppaks ja end oma imelisest aiast leiaks. Ta - ise minister - hulgub õhtuti mööda Londonit, lootes leida ust müüris. Siis saabub lõpp - ta leitakse surnuna sügavast kraavist, mis on linna ehitatud raudteelaienduse pärast. Kraavi piiras plank, aga hooletud töölised olid ukse plangus ööseks lahti jätnud. Sealt siis peategelane läbi hüppaski, ja kohe surnuks. Võibolla ta arvas pimedas, et see ongi tema uks müüris. Võibolla oligi.

Masing tõlgendas seda lugu väga lihtsasti. Tema jaoks oli uks müüris Teise Maailma sissepääsu sümbol, lootusetust argipäevast ja lollidest inimestest pääsemise sümbol. Eluaeg igatses ta Midagi Muud, tõelist tundmust, müstilist kogemust, midagi, mis päris oleks. Samas võib seda lugu loomulikult tõlgendada veidi laiemalt ja [Masingu vaatepunktist] lahjemalt, kuigi enamvähem samas suunas. Kui inimesed on tubli tüki oma elust ära elanud, vähemalt 35-40 aastat, ja nad on sel määral kuulsad inimesed, et neist mingil puhul ajakirjandusse "persoonilugu" tehakse, siis nad tavaliselt ütlevad, nagu kõlab natsi- ja militaarmaigulise bändi "Loits" albumi pealkiri: "Ei kahetse midagi". "Kui peaksin oma elu uuesti elama, teeksin kõik samamoodi!" Aga ma usun, et salamisi mõtlevad nad just vastupidist. Vähemalt kardavad. Natukegi. Et on valesti elanud. Et kui ma ometi oleks teisiti elanud, kui oleksin seda või toda teinud või tegemata jätnud, vot kus siis... Nojaa, loo peategelasel oli selge vahe vahel - taipamisehetkedel ta ei uskunud oma karjääri, vaid uskus ust müüris. Kuid isegi kui mõni noor inimene arvab olulisi valikuid tehes, et tema justnimelt astus sisse oma uksest müüris, selgub aastate pärast (nii keskea paiku, kui mitte varem), et see uks oli pelk uks kontorisse, rutiini või vanglasse. Ka peategelane ajas uksed loo lõpus letaalselt sassi. Muidugi tegi peategelane asja enda jaoks veel keerulisemaks. Talle anti uks, aga ta aina lükkas seda edasi. "Käin koosolekul ära, küll siis pärast lähen ka uksest läbi". See on loomulikult suurim rumalus.

Masingul oli muidugi kahju, et mees iga kord araks lõi, kui ust müüris nägi, ja oma aeda ei läinud, selle asemel oma magedaid kodanlase-eesmärke taga ajades. Aga võib ka püstitada, et mees tegelikult tegigi elus suurepärast karjääri tolle ukse pärast müüris. Kas on põhjust vastandada aeda ja mehe karjääri, justnagu olnuks viimane täiesti mõttetu maine mammonajaht - kuigi viimast näis mees lõpuks ka ise arvavat. Võibolla andiski just uks müüris mehele tema karjääri-hoo. Võibolla ta polnud üldse üle laipade turniv võimusnik ja ahnur, vaid tark ja suur riigimees, kes teinuks oma riigialamatele veel palju head. Just igatsus ukse järele müüris pani ta nii edukalt oma saavutusterada käima. See seletab, miks ta nägi ust müüris just siis, kui ta kiirustas osalema mingis olulises, otsustavas sündmuses, kust ta kuidagi puududa ei saanud. Kui uks olnuks pääsemine igapäevatormamiste mõttetusest, pidanuks ta ust müüris kohtama just kriisihetkedel, kui tal oli oma jahmerdamistest kõrini ja hing ihkas midagi muud... Tegu oli muidugi poliitikuga, ja poliitikuid tavaliselt ei sallita. Aga kui tema asemel olnuks andekas helilooja, kes märkab ust müüris just siis, kui talle geniaalne meloodia meelde kargab? Ja ta peab valima selle kirjapanemise ja uksest sisse astumise vahel? Sellisel juhul oleks kuidagi mõttetu vastandada imelist meloodiat ja imelist aeda. Eks suutis ju ka Masing oma siinses elus nõnda palju just seetõttu, et nii ahastavalt kogu aeg oma Teist Maailma ihaldas ja siinset põlgas. On ju nii, et tõeliselt elavad ja tõelist tööd tegevad inimesed ei saa ka oma meisterlikemates töödes seda Ülimat kätte. Ikka jääb veel midagi ütlemata ja tegemata. Ülim - see on aed ukse taga müüris.

Kui mees poleks viieaastaselt märganud ust müüris ja aeda külastanud, saanuks tast ehk keskpärane arveametnik, mitte minister. Aga miks ta siis nii noorelt hukkus? Lendas liiga kõrgelt ja kõrvetas tiivad nagu Ikaros, Mozart, Poe või Syd Barrett? Võibolla.

Heake küll. See lugu on päris produktiivne ja ambivalentne sümbol, eks seda annab nii ja naa tõlgendada, mida kindlasti ongi tehtud, klassikaline teos ikkagi. Muuseas sobiks see lugu hästi lacanlikuks analüüsiks (uks ja aed kui tung, peategelase erinevad karjääri-eesmärgid kui iha, jne).

Aga nüüd ma jõuan selleni, millest ma õieti tegelikult kirjutada tahtsin. Võibolla see aed oligi surm, algusest peale. Võibolla väikse viieaastase poisiga juhtus mingi õnnetus, ta sattus surmasuhu, käis teispool ära, aga tuli tagasi, ja ta leidsid "juhuslikud möödakäijad". Väikse poisi asi, ega ta jutust päris aru ei saa, mis taga juhtus. Surmajärgsete kogemuste kirjeldustes on väga palju selliseid motiive, kus inimene "näeb korraga kogu oma elu silme ees lahti rulluvat" jne. Ka ilmselt lausa enamike surma puudutavate pühade tekstide (nt piibel, Tiibeti Surnuteraamat) kohaselt vaetakse pärast surma inimese iga tegu, see on universaalia. See must, sünge, kuid sõbralik naine näib olevat nii ilmne surma sümbol. Kui aed oli lihtsalt Teine Maailm, Tõeline Olemine, milleks siis too senise, täiesti tühise elu läbisirvimine? Seega ihkas peategelane kogu elu - olgu teadvustamatult aimamisi või "eksituse tõttu" - surma.

Siinkohal lõppevad mu potentsiaalselt prussakovlikud külakriitiku-arutlused, mille põhiideed võibolla juba kuskil ammu olemas on. Kes see jaksab kogu seda kirjandusteaduse-vohangut antud loo kohta läbi lugeda. Aga kui keegi teab huvitavaid analüüse, mis siinse arutlusega haakuvad, oleksin tänulik. Äkki tundus kuidagi oluline selle loo ja ukse üle müüris mõtiskleda.

näiteid abstraktsetest väljakutest

2011-02-22T03:52:00.000-08:00

...eelneva postituse "Tartu kaks lagendikku" juurde. Pildid on pärit Mart Orava Facebooki-kontolt.

Võrdluseks - lossiaed filmist "Möödunud aastal Marienbadis":

Destiny aed "Sandmani"-koomiksist:

Tartu kaks lagendikku

2011-02-21T07:26:00.000-08:00

Galeriis Noorus (Riiamäel) on 3.-31. märtsil üleval arhitektuurinäitus "Võistlus uue Tartu eest II". Näha saab Tartu uuemat (ka veel ehitamata) arhitektuuri, huvitavamaid töid arhitektuurikonkurssidelt jpm. Kuraatoriks Urmo Mets. Korraldajaks Tartu Linnavalitsus. Belletristilised kaastekstid näitusele kirjutasid Anti Saar, Aare Pilv ja mina. Helitaust Taavi Tulevilt. Teaseri mõttes avaldan alljärnevalt oma kaasteksti.

Tartu kaks lagendikku

1. Abstraktsed väljakud

Tartu pärast sõda. Vanemad inimesed mäletavad, ülejäänud on näinud arvukaid fotosid. Ma vaatan neid pilte ja mind ei raba kõige rohkem mitte kvartalite kaupa varemeid, põrmustunud Vanemuine ja Kivisild või salkadesse kogunenud, jahmatusest tardunud väikesed hallid inimesed. Palju hirmuäratavamad on mu jaoks pildid, mis on tehtud mõned aastad pärast sõda, kui "Tartu taastamine" oli end linnapildis juba jõuliselt kehtestanud. "Tartu taastamine" tähistas ametlikus kõnepruugis varemete (ja tihti ka tervete majade) mahalõhkumist ning vundamendiaukude matmist mulla ja murukamara alla. Hiiglasuured, mitmeid kvartaleid hõlmavad tühjad muruväljakud kesklinnas, jõe ning Aleksandri ja Riia tänavate ääres, Tähe tänaval... Väljakuid jagasid geomeetrilisteks tükkideks joonsirged jalgteed, mida ääristasid korrapäraste vahedega kidurakesed puuistikud. Üksikud tibatillukesed inimesed neil teejoontel seismas kui mustad ja valged lauamängunupud.

Need tühjad, ranged väljakud meenutavad utoopiate või antiutoopiate (mis erilist vahet neil ikka) visualiseeringuid. Aga mitte selles mõttes, nagu oleme näinud totalitaarsete režiimide tellitud tulevikunägemustest või ulmefilmidest. Pärastsõjajärgse Tartu tühjade väljakute utoopia on abstraktne utoopia, mis toob meelde Alain Reisnais` filmi "Möödunud aastal Marienbadis" salapärase mälu-aia, kus inimesed jätsid varje, aga puud ei jätnud. Toob meelde Borgese hargnevate teede aia. Tuletab meelde ka Neil Gaimani Sandmani-koomiksi tegelast Destinyt - kapuutsiga meest, kelle alati kaasas olevas paksus raamatus on kirjas kõikide maailmade olendite saatus ja kes elab oma reaalsuses, mis seisab eraldi ülejäänud maailmadest. Destiny reaalsus koosneb tervenisti kivisest aed-labürindist, mis sisaldab kõigi inimeste eluteid - nii tegelikke kui võimalikke. Kui suur see aed on, ei tea keegi, ka Destiny ise mitte.

Tartu abstraktsed lagedad väljakud sisaldasid kõike seda, mis neile hiljem ehitati ja ehitatakse tulevikus. Sisaldasid potentsiaalsuses hruštšovkasid, Füüsikahoonet, Ahhaa-keskust, jõeäärseid Kalevipoja, Lutsu ja Treffneri skulptuure, Pirogovi büsti ja selle ümber istuvaid tudengeid, skinheade ja pudelikorjajaid. Sisaldasid ka totalitaarseid suurvorme, mis oleksid aktualiseerunud, kui Kolmas Reich oleks sõja võitnud või kui linnaarhitekt Matteus poleks ära hoidnud linnapildi staliniseerimist. Sisaldasid põhjamaiselt karget ja modernistlikku "madaltihedat asustust", mis oleks Tartu tasapisi täitnud, kui Eesti oleks mingi ime läbi pärast sõda iseseisvuse taastanud. Sisaldasid ka arhitektuurikonkurssidel osalenud töid, mis ei võitnud, ning tulevikuhooneid, mida meil on targem mitte ette kujutada. Kuid need väljakud peitsid endas muidugi ka kõiki neid maju, mis sõjas põlesid ja pärast lammutati - maju, mis oleksid jäänud püsima, kui sõda poleks Tartust ja Eestist üle käinud.

Õigem oleks öelda, et abstraktsed utoopilised väljakud peidavad endas kõike eelkirjeldatut ja veel väga palju muud ka praegu. Abstraktsed väljakud on praegugi peidus hruštšovkade all, kõrgeks sirgunud puudega petlikult vagurate tühjade parkide ehk "roheliste kõrbete" all, nagu Jaan Kaplinski neid iseloomustas. Ma ei tea, kui kaua, aga igatahes väga kaua on need saatuslikud väljakud Tartu all lebanud ja lebavad ka tulevikus. Sõda ja sellele järgnenud Tartu matmine "Tartu taastamise" sildi all lihtsalt tõi need väljakud esile. Kaldun arvama, et see esiletoomine liigitub sõjakoleduste alla.

Kuidas saab Tartu uute majade vahel kõndides ning teades, et su jalge alt ei saa kunagi kuhugi kaduda abstraktsed lagendikud, öelda, et "seda kõike ei ole olnud", nagu ütles teise Resnais` filmi "Hiroshima mon amour" naispeategelane oma jaapanlasest armastatule, kes aina meenutas aatompommi ja selle tagajärgi, kui nad kahekesi jalutasid Hiroshima äsjaehitatud lihtsate majade vahel. Kuidas saab armastus tekkida kõige kohutava kiuste, mis "on olnud"? Tekkima ta ju peab, kuidas siis teisiti. Aga abstraktsetel lagendikel on vääramatult kohal kõik, mis on olnud, ja - mis veel hullem - ka see, mis kunagi tuleb. Kõik, mis tuleb, on abstraktsetel lagendikel tegelikult samuti juba olnud. Neil lagendikul on kõik, mis on, tuleb ja saab olla, alati juba olnud. "On olnud" on kõik, mis on. Kõik on paigas. Abstraktsed lagendikud jätavad alatul kombel mulje, et sul on valikuvabadus - et sa võid ise otsustada, kas lähed vasemale või paremale. Aga nii vasak kui parem tee on tegelikult juba olnud. Sa ei saa astuda neilt teedelt välja, ei saa põrgusse saata mistahes teid ja minna lihtsalt läbi võsa.

Ma ei tõtta neid lagendikke täielikult hukka mõistma, kuid paljudes halbades asjades Tartus on tunda abstraktsete lagendike haaret. Võibolla see Tartu paljuräägitud konnatiiklus, korporatiivne kambavaim ja vohav väikekodanlikkus on lagendike teene. Mõnikord on Tartus olles tunne, et ta ei lase sind lahti. "Tappev Tartu". Ehk on need abstraktsed lagendikud, mis sind siin mõnikord mõrvarlikult lämmatavad. Ma kõnnin Tartus ringi, vaatan Kohtumaja, vaatan ülikooli uusarendusi Maarjamõisa väljal, vaatan uut SEB-panga kontorihoonet Vanemuise ja Ülikooli nurgal, vaatan uute ühekorruseliste eramute - täiuslike risttahukate - põldu Kivilinna poe ja Hiinalinna juures, ja tunnetan nende kõigi taga abstraktsete lagendike jäika survet.

Ometi armastust Tartus on, ja mitte vähe. Kaldun arvama, et abstraktsete lagendike võim Tartus pole totaalne. Võimalik, et armastus tuleb Tartusse ühelt teiselt lagendikult.

2. Luht

Minu jaoks on Tartu kõige olulisem koht üks tükike luhta Sõpruse silla kõrval. Õieti on see luht nõnda väike ja veidras kohas, et võibolla vääriks pigemini tühermaa kui luha nime. Minu jaoks on ta siiski luht. Sõpruse sild ületab teadupärast pikka maakitsust Emajõe ja Anne kanali vahel, millel pole õieti mitte midagi. Inimesed jalutavad seal oma koeri. Roostikus armastavad elada pardid. Asotsiaalid rajavad jõekaldale oma räpaseid pesakesi. Üle selle tühja maalapi troonib suur kõrgepingetorn. Kunagi seisis Anne kanali ääres salapärane vana lennuk, kus oli lasketiir. Suviti kasvab see maalapp kõrget heina täis, mida üleliia hoolsalt ei niideta.

Aga Tartu kõige olulisem paik ei asu mitte maalapi linnapoolses otsas, vaid teisel pool Sõpruse silda. Tuleb seista umbes luha keskel, sillast paarkümmend meetrit eemal, näoga silla poole. Vasemal tõuseb mäkke rohelusse uppunud Karlova (kui just talv ei ole), paremal kõrgub kollase kivimüürina Annelinn, esiplaanil Eedeni ostukeskus, mis kaugelt vaadates Las Vegast meenutab. Üle silla sõidavad katkematult autod. Selja taha jääb otsatu võsa, mis Vana-Ihasteni välja ulatub. Sinu lähiümbruses ei ole tõenäoliselt mitte kedagi ega midagi peale heina, madalate põõsaste ja üksikute lindude. Taevas lendavad vahel lennukid.

Sel luhal, täiuslikus mitte-kohas seistes ei ole enam üldse tunnet, nagu viibiksid Tartus. Tartu on su täiesti vabaks lasknud. Tunne on, nagu oleksid kogu maailmas, sul on otseühendus kõigi maailma punktide ja inimestega. Naokiga Tokyos, Erikaga Dubais, David Ilmariga Los Angeleses, emaga Tallinnas, Kiwaga Indoneesias, Tomiga Brisbane`is. Võimalik, et kui saavutada teatav vaimne seisund, on võimalik kõigi soovitud inimestega astuda telepaatilisse kontakti, ükskõik kui kaugel nad ka poleks. Võibolla on teataval tasemel võimalik isegi teleporteeruda ükskõik millisesse maailma paika. Sa seisad luhal ja sinu ümber puhub kõikevõimaldav maailma tuul.

Ruum on kaotanud sel luhal oma tavapärase mõtte. Autod, mis sinust paarikümne meetri kaugusel aina sõidavad, tillukesed inimesed, kes vastaskallastel liiguvad kuuluvad kõik mingisse teise reaalsusse, teise dimensiooni. Vahel tekib mul isegi hirm, et ma ei saagi enam luhalt välja, tagasi harilikku Tartusse ja oma koju Karlovasse. Ka aeg kaotab luhal mõtte. Karlova ja Annelinn kuuluvad hoopis teise aega. Minu selja taga astub võsast välja ürginimene, metsik ja habetunud, keha katmas loomanahad ja igasugused amuletid. Ta on šamaan. Tal on mingi sau käes. Ta teeb luhale lõkke, istub maha, jääb koos minuga üle Sõpruse silla sõitvaid autosid vaatama ning asub samuti üle kogu planeedi ühendusi looma - Kanada metsadega, New Yorgiga, Aafrika savannidega, Argentiina rohtlatega. Midagi teeb ta seal lõkke ääres veel. Nõiub, manab.

Ta levitab Tartus luhta.

Tartus on veel paiku, luhalisi kohti, kus saab olla vaba Tartust ja abstraktsetest väljakutest ning ühenduses maailmaga. Minu jaoks on see konkreetne luht siiski kõige võimsam. Ja kuigi luht vabastab Tartust, on mul tunne, et kuidagi see luht defineerib Tartut. Tänu luhale on Tartus armastus siiski võimalik. Luht defineerib Tartut. Kui teil nagu mul on vahel tunne, et Tartus on seletamatut vabadusetunnet, mida teistes linnades enamasti ei ole, siis on see tänu luhale. Luht on vaikselt hiilinud üle kogu linna. Luha tuuli on tunda Supilinnas, Karlova kitsastel tänavatel ja sopilistel pööningutel, Ülejõe lagunenud sõjaeelsel tänavasillutisel, Toomemäe nõlvadel ja Raadi lennuväljal, Hiinalinna lugematute garaažide vahel, mis vohavad nagu labürint - aga hoopis teismoodi labürint kui abstraktsete väljakute oma. Luhta on tunda Kesklinna kooli uue juurdeehitise ümber, mille lummavale vabaõhuklassile viib Laialt tänavalt salapäraselt kütkestav jalgtee. Luhta on kummalisel kombel tunda isegi tigutorni ja peatseltvalmiva Ahhaa-keskuse lähistel. Luhaline tõotab tulla ka uus Loodusmaja Lille tänaval, kuigi makettide ja 3D-projektsioonide põhjal ei saa selles siiski veel kindel olla. Luhalisus pole otseselt visualiseeritav, kuuldav, kombatav. Luhta peab kuidagi tundma. Mõned sillad on luhalised - näiteks Turusild ja Sõpruse sild. Kahjuks on praeguseks kadunud kunagine pontoonsild Kroonuaia tänava otsas, mis oli kõigist sildadest kõige luhalisem. Ma ei tea, kuidas teie, aga praegusel Kroonuaia sillal ma luhta eriti ei taju.

Eks seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Parem, kui igaüks teeks seda ise, sest iga inimese luhatunnetusvõime on erinev. Igal tartlasel on tegelikult - või vähemalt potentsiaalselt - oma põhilised luhad.

Luhal on kõik võimalik. Luhal ei ole kunagi midagi olnud ja... jah. Võibolla, mingis mõttes ei saagi midagi kunagi olema. Luht võib olla oma kõikevõimaldavuses ja -tühistavuses ohtlik. Ehk sellepärast ongi olemas Tartus ka abstraktsed väljakud. Luht ja abstraktsed väljakud tasakaalustavad üksteist, kuid ka võitlevad omavahel. Ja praegusel hetkel, raha ja rikkuse tasase akumuleerumise ajal ma tunnen luha pärast natuke muret. Tartus peaks olema rohkem luhalisi paiku, parke ja ehitisi, rääkimata muidugi luha-inimestest, luha-ideedest. Luht teeb Tartust Tartu; kui siin luhta poleks, oleks see üks painajalik linn. Luhaline arhitektuur võib iseenesest olla isegi kole ja (nagu Tigutorn) konteksti täiesti sobimatu. Kuid sellest pole midagi. Luhaline arhitektuur peabki ilmselt olema täiesti sõge, ootamatu ja harjumuspäraseid kontseptsioone trotsiv.

Luhta tuleb Tartusse luua ja siin hoida targalt ehitades ja ehitamata jättes. Eeskätt ma muidugi loodan, et mu jaoks põhilist luhta Sõpruse silla all kunagi täis ei ehitata või sinna mingit üleliia ontlikku ja pealetükkivat parki ei rajata. Kui see juhtuks, ei tuleks enam kunagi Ihaste võsast luhale nõiduma ürgaegset šamaani, kes järjekindlalt Tartut ja selle elanikke mõjutades linna luhaga täidab. Kui luhta muutma hakatakse, siis võibolla rullib šamaan luha kokku, paneb selle hoolikalt oma karvaste nahkade vahele tallele ja kõnnib tagasi võssa, et enam mitte kunagi sinna Sõpruse silla juurde tagasi tulla. Ja kes siis teda sealt võsast enam üles leiab. Ehk ta laotab luha jälle kuskil mujal laiali. Ehk moondab ta aga luha isegi mõneks olendiks, näiteks sägaks, ja laseb tolle lihtsalt Emajõkke.

Kohustan Tartu arhitekte luhal käima ning šamaanilt üht-teist õppima. Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond pidagu seal regulaarselt välikoosolekuid.

öö sõber

2011-02-19T04:47:00.000-08:00

video on tore. muusika mitte niiväga.

päikseline korralagedus reykjaviki kirikus

2011-02-10T21:25:00.000-08:00

Väheke muusikakriitikat. Uuest Tim Heckeri plaadist "Ravedeath, 1972".

Tim Hecker on viimasel kümnendil üks kõige enam eksperimentaalambienti kuulajaid lummanud ja vaimustanud kuju. Tema ülispontaansed mürahõllandused jätavad mulje, et need helid pole mitte loodud helikunstnik Xi poolt 20XX aastal, vaid oleksid mingil moel alati väljaspool aega ja ruumi olemas olnud, ja tundub kuidagi skandaalne, et keegi pole neid helisid varem sealt mitteajast ja mittekohast üles korjanud. Aga eks jätavad sellise mulje kõik korralikud kunstnikud. Nagu ka selle mulje, et kunstnik, antud juhul Hecker, justkui ei pinguta raasugi, et oma kunsti tegelikkuseks, aegruumiliseks muuta. Need helid tulevad tal nagu varrukast. Tegelikkuses muidugi nii ei ole ei Heckeri ega üldiselt ka kellegi teise puhul. Tavaliselt ikkagi "raske on kergeks saada", nagu Jaan Kaplinski luuletas, nii-kergelt-sündinuna mõjuvate teoste taga on ikkagi veri, higi ja pisarad. Vaid tõeliste geeniuste kergekssaamine vast ei ole nii raske, või on see raskus teistsugust laadi. Aga mine tea, ehk siis Hecker ongi geenius, sest ta on ikkagi väga produktiivne olnud. Viimase kümnendi jooksul on talt ilmunud seitse stuudioplaati, lisaks igasugu väiksema pretensiooniga helikandjad ja failid, vähemalt üks koostööprojekt (koos Aidan Bakeriga Nadjast) ning võrdlemisi hoolas tuuritamine.

Heckeri muusika on olnud ülimalt kohatu ka teises mõttes. Tema muusika pole varemalt mananud silme ette mitte midagi konkreetselt materiaalset või füüsilist. Erinevalt näiteks rockist me ei kujuta Heckerit kuulates ette konkreetseid inimesi pilli mängimas või laulmas, ei kujuta ka ette mingit kindlat ruumi, kontserdisaali, [singer-songwriteri] magamistuba või ka näiteks täiesti abstraktset nelja seinaga ruumi. Heckeri muusika on täiesti kehatu ja kohatu. Meil muidugi tekivad seda kuulates tavaliselt mingid visioonid, minu puhul näiteks kauged ekvatoriaalsed saarekesed kuskil Okeaanias, umbes kilomeetri kõrgusel ookeani kohal hõljumine vms. Eks umbes selliseid visioone on Hecker oma alati suurepäraste plaadikujundustega ka taotlenud. Aga siiski on see loomult hoopis teistmoodi kohalisus kui rockmuusika puhul. Väga individuaalne, introvertne ja isiklik. Muusika on sellisel juhul vaid kohtasid loova kujutlusvõime generaatoriks, mitte ise konkreetse koha ja objektide representatsioon. Muidugi pole ka selles midagi ebatavalist, seesugune kohatus või kohaloomevõime on olnud ambienti olemuseks juba vähemalt Brian Eno aegadest peale. Õieti sellest ajast, kui hakati kasutama täienisti elektroonilisi instrumente. Digiajastu on seda kohatusefenomeni veelgi süvendanud.

Ja see arutlus siin muidugi ei taha väita, nagu traditsioonilisemate pillidega loodavas muusikas see keskkonnaloome-potentsiaal puuduks. Hecker isegi on kasutanud palju tavalist klaverit, või vähemalt midagi, mis kõlab nagu klaver. Lihtsalt ambientis muud kohta polegi kui kujuteldav, unistatav koht. "An Imaginary Country", nagu kõlab Heckeri eelviimase plaadi pealkiri.

See "An Imaginary Country" muide ei olnud mu meelest väga hea plaat. Hecker on viimasel paaril aastal kuidagi lärmakaks muutunud. Müra on tema muusikas alati oluline olnud, aga varem on see tähendanud vaguraid lühilaine-vastuvõtja raginaid, vastu mikrofoni puhuvat tuult meenutavaid sahinaid jne, millest siis kostuvad läbi kaunid, katkendlikud meloodiajupid. See kõik on olnud subtiilne ja tagasihoidlik. Hetkekski ei ole tekkinud kahtlust, et see asi võib minna kätte liialt magusaks või lausa maitsetuks või pateetiliseks. Aga "Imadinary Country" peal on müra hakanud Heckeri jaoks tähendama lärmi. Mitte ülevõimenduse-plärinat, vaid puhtakujulist liigvaljusust, suurt hulka üheageselt ning rohkem-vähem kakofooniliselt lärmavaid noote. Sama tendentsi võib täheldada Austraalia Room40-labeli all eelmisel aastal ilmunud seitsmetollisel nimega "Apondalifa". See lärm muutis mu jaoks Heckeri lihtsad ja ilusad meloodiad liialt valjuks ja pealetükkivaks, tekitades tõesti kahtlusi maitsetuses ja tarbetus pateetikas. Samas ma muidugi ei tõtta nimetama "Imaginary Countryt" objektiivselt halvaks albumiks. Minu jaoks see plaat lihtsalt ei töötanud nii hästi, kuigi teine pool sellest oli juba vägagi ilus, eriti eelviimane träkk.

Seda lärmile orienteeritust kuuleme ka "Ravedeath, 1972" peal. Nimelt on see salvestatud laivis ühes Reykjaviki kirikus, domineerivaks heliallikaks tolle kiriku orel, kõigist maailma pillidest potentsiaalselt kõige lärmakam. Kranky pakkus enne "Ravedeathi" ilmumist ilmarahva rõõmuks kuulata selt plaadilt lugu "Hatred of Music I", mis kõlas just samal moel lärmakalt nagu oli seda "Imaginary Country". Olin veidi pettunud. Kuid olles nüüd "Ravedeathi" üksjagu kuulanud, pean rõõmuga tõdema, et kokkuvõttes ei ole viimase plaadi lärm üldse liialt pealetükkiv ja kahtlane. Üks Heckeri suuri oskuseid on terviklikkuse saavutamine, ükski tema plaatidest ei ole kogum lugusid, vaid koherentne tervikteos, üks pikk lugu. Umbes nagu Pink Floydi "Wish You Were Here" või "Dark Side of the Moon", kui me lausa klassikalise muusikaga paralleele tõmbama ei taha hakata (mida me samas muidugi võiksime teha). Ning selles tervikus omandab "Hatred of Music I" usutava ja põhjendatud koha - täpselt nagu iseenesest väga halb laul "Money" omandab põhjendatud koha "Dark Side of the Mooni" peal.

Sellest koha ja ruumi asjast kirjutasin ma enne sellepärast, et "Ravedeath" ei mõju üldse enam kohatult nagu ambient tavaliselt. Vast on see asjaolu käesoleva plaadi kõige üllatavam omadus. Selle plaadi koht on kindel ja ühene - kirik, kus on orel. Aga see ei ole klassikalise muusika kirik, mille uksed on kinni ja hästiriietatud kuulajad naudivad võimsaid ja keerulisi helilabürinte. "Ravedeathi" kiriku uksed ja ka aknad on pärani lahti, sealt paistavad sisse päike, maastik ja majad, kirikus tõmbab tuul nagu ise tahab. Kirikus valitseb kaootiline meeleolu, muusikariistad - põhiliselt muidugi igasugu juhtmed, kõlarid ja laptopid - vedelevad pillapalla laiali, ning kirikus sebivad ringi rõõmsad, karvased ja värvikad noored mehed ja naised, näppides kontrollimatult kirikus vedelevaid heliesemeid. Põhiliseks näppijaks Heckeri enese kõrval on muidugi austroislandi noor, kuid juba veidi legendaarne muusik ja produtsent Ben Frost, kes peagi teistkordselt ka Eestit väisab (minge kuulama, Heliosphere`i festivalil, Nadja ka esineb). Plaadil on isegi konkreetselt kuulda puidukõlalist kobistamist ja inimhääli.

"Ravedeathi" esimene lugu "The Piano Drop" kõlab natuke nagu Jean Michel Jarre, aga Heckeri apetiitses ja rikkalikus kastmes. Väga kaunis tükikene. See lugu võiks veel ehk kuuluda mõnele Heckeri varasemale plaadile. Aga edasi tuleb aina selgemalt mängu see orel. Algul klimberdatakse seda niisama kobamisi ("In the Fog I"), siis aga algab ehk selle plaadi ilusaim träkk "In the Fog II", mis kõlab nagu nüüdisklassika või isegi lausa täitsa klassikaline klassika. Sellest jäävad palal "In the Fog III" järgi üksikud minimalistlikud jupikesed, mida niisama enda lõbuks natuke varieeritakse, kuid peagi, sellesama kõnekapealkirjalise palaga "Hatred of Music I" läheb kirikus viibiv kirju kamp päris pöördesse, nad lärmavad ja plännivad nagu jaksavad. Produktiivne oleks kujutleda, et nad on veidi napsused. "Hatred of Music II" peal saab nende pöörane ind otsa, kuid selle peale ei lähe nad sugugi laiali, vaid muutuvad miskipärast tõsisemaks. Võibolla tekkisid neil selles lärmiorgias mõned huvitavad mõtted. Ja tõesti, plaadi viimased palad justkui on "Hatred of Musicust" välja noppinud mõned üliväga kenad tükikesed, mis kuulajale oskuslikult serveeritakse, eriti viimasel träkil "In the Air III". Tervik tekkis justkui kogemata, kuid on sellest hoolimata muljetavaldav. Tundus, nagu kestnuks see plaat vaid 10-15 minutit, kuigi on tegelikult täiesti normaalse albumi pikkusega.

"Ravedeath, 1972" ei tõstnud mind just maast õhku, nagu on teinud Heckeri varasemad albumid. Aga olnukski ju igav, kui Hecker teinuks teistkordselt plaadi "Haunt Me, Haunt Me, Do it Again", "Radio Amor", "Mirages" või "Harmony in Ultraviolet". Arvatavasti oli see plaat eksperiment ka Heckeri enese jaoks, mille ta innu ja õhinaga läbi viis, ilma liigselt ilustamata ja tahtmata Tim Hecker olla. Eks ju seegi iseloomustab korralikku kunstnikku, et ta ei tõtta täitma talle ühiskondlikult kujunenud või kujundatud formaati, vaid andub sisesunnile või (antud juhul) mängurõõmule nagu süüdimatu laps.

sügaval

2011-01-09T06:21:00.001-08:00

ma olen olemas, ma olen raamat

2011-01-06T07:42:00.000-08:00

Alljärgnevalt vähekese mõtteid Viivi Luige ja Hedi Rosma raamatuks saanud vestlusest "Ma olen raamat" (SE&JS, 2010)

"Mitte kunagi varem pole kirjutatud raamatute nime all nii palju rämpsu kui praegu, ja raamatute kirjutamine pole mitte kunagi varem tundunud nii petlikult kerge. Kuulsaks pole kunagi saadud nii lihtsalt kui praegu", kirjutab Viivi Luik kõnealuse raamatu lk-l 70. Aga nagu kirjutab Viivi Luige kaasautor Hedi Rosma (lk 73) minu meelest väga õigesti, tajuvad inimesed tegelikult hästi, missugune on tõeline looming. Tegelikult aduvad kuskil sisimas nii rämpsukirjutajad kui -lugejad, et tegu on rämpsuga. Ma olen ka kindel, et inimestele, kes käivad kinodes mingit Hollywoodi jama vaatamas, tegelikult ei meeldi need filmid.

Sellises vaimses olukorras tegeldakse millegi otsimise või ootamisega. Kogu maailma haarava ime ootamisest kõneleb selles raamatus mitut puhku ka Viivi Luik ise. Aga see ootamine võib olla ka ohtlik - selles mõttes, et praegune Eesti vaimne (sh kirjanduslik) tase meenutab Weimari vabariigi hüperinflatsiooniaegset nukrat masendust ja varjatud hirmu tuleviku ees. Ja sellistes olukordades on teadagi põhjust vaadata hirmuga õllekeldrite suunas. Ükskõik millist tüüpi mikro- või makrofašism ja reterritorialiseerimistung võivad osutuda väga kütkestavaks ning petlikult kergesti vastata ootustele. Ka väga tarkade ja eetiliste kriitikute jaoks. Tundub, et võib rääkida isegi mingist tendentsist eesti noorte kriitikute hulgas, kes pooldavad "kõva kätt". Näiteks raskekaalu kickboxi-meister ja särav retoorik Mihkel Kunnus, kelle reterritorialiseerimistungi peegeldab väga lühidalt öeldes tema üsna eitav suhtumine muusikasse, teatrisse ja üldse kõigesse, mis sisaldab liiga palju mittemõistuspärast, mitteloogilist, intuitiivset, spontaanset, afektiivset. Mina Mihkliga selles punktis päris nõustuda ei saa ja kuigi väga tunnustan seda, kuidas Mihkel oma lumelaviinisarnaste tekstimassiividega "noorkirjanduse" armetust paljastab, ei teeks noorkirjanik minu meelest kuigi targasti, kui võtaks väga üheselt eeskujuks selle, mida Mihkel näib esile tõstvat hea ja õige loomemeetodina. Mina mihklilikku mõistuseajastu restauratsiooni siiski ei usu.

Kes siis õpetaks neil rasketel aegadel kirjanikku - peale nonde noorte vihaste meeste ja naiste? Viivi Luikki mainib ühe oma lemmikuna Rilket, kelle kirjutatud "Kirjad noorele luuletajale" on erakordne raamat, mille puhul ma ei näe mitte ühestki otsast, kuidas ta saaks tänapäeval kuidagi vähem kõnekas olla kui sada aastat tagasi. Paraku ei ole see Rilke raamat praegusel ajal vist kuigi populaarne. Seda lugedes on tõesti tunda, kui kaugele on praegusest ajast jäänud püüd olla tõsine loomeinimene või ka lihtsalt inimene. "Kirjad noorele luuletajale" võiks olla elementaarne ja triviaalne, aga paraku mõjub see praegusel ajal, hämmastav küll, "uudsena".

Õnneks on ka Viivi Luige raamat omamoodi kirjad noorele luuletajale. Õieti küll mitte kirjad, sest tegu on vestlusega, ning mitte luuletajale, sest Luige vestluspartneriks on poetessist 37 aastat noorem humanitaar, kultuuriteooria magister Hedi Rosma. Päris intervjuuga tegemist pole, sest Luik ja Rosma lihtsalt jätkavad vaheldumisi mõttelõnga, kuigi Rosma teeb seda tunduvalt lühemalt ning raamatu põhiteemaks on siiski Viivi Luik ja tema vaade maailmale. Mis Rosma osasse selles raamatus puutub, siis peab ütlema, et üldiselt on ta mitmeski mõttes oma ülesannete ning vestluspartneri kõrgusel. See on suur asi. Ühe päris tillukese, kuid minu jaoks uudse ja produktiivse vormilise nüansina muide tahaks välja tuua selle, et raamatu jagamisel osadeks pole kasutatud pealkirju või numbreid, vaid märksõnapilvi, nagu me neid leiame blogidest ja muudest internetipaikadest.

Eestis vaimuilmas ei ole eriti ilmunud jälgejätvaid, krestomaatilisi intervjuusid, mistõttu võibolla peetakse intervjuud kui žanri olemuslikult marginaalseks, alamaks esseistikast või belletristikast. Muidugi pole intervjuu seda. Näiteks mõned intervjuud Derrida ja Deleuze`iga on nende meeste arvukate tööde hulgas üsna kesksel kohal. Ka intervjuud David Lynchiga raamatus "Lynch on Lynch" on legendaarsed, nagu mõned muudki raamatud samas sarjas. Kui tuua vaid mõned näited mujalt maailmast. Intervjuu võib olla intervjueeritava teiste teoste suhtes suveräänne meistriteos, kus esitatakse uusi mõtteid, kuid ta võib olla ka intervjueeritava "kvintessents", nii palju kui vähegi võimalik; sissejuhatus intervjueeritavasse, kokkuvõte temast.

Ja kuigi ka seda Luige ja Rosma raamatut, mis välja antud kirjastuses SE & JS, võidakse pidada samuti mingiks jõulueelseks pealiskaudsuseks, oleks selline mulje äärmiselt petlik. Usun, et raamatut "Ma olen raamat" võibki vaadelda kokkuvõttena Viivi Luigest mingis võrdlemisi sügavas mõttes. Siin ei käsitleta peaaegu üldse Luige konkreetseid loomingulisi teetähiseid, vaid esitatakse Viivi Luige vaade elule ja maailmale. Kõneldakse imest, mis argipäeva kohal ja keskel ja kiuste on. Luik kõneleb iga inimese loomupärasest üksindusest ning ihast see siiski ületada - et leiduks keegi, kes sind lõpuni läbi näeks. Kõneleb armastusest ja surmast, mis tuleb igaühel "välja teenida". Ja kõneleb muidugi loomingust - sellest, miks ja kuidas üldse midagi luua, eeskätt muidugi kirjutada. Sellest, kuidas kirjutamisega, eneseväljendamisega peab igaüks ise hakkama saama nagu sündimise ja suremisegagi. Kuidas kirjutamine on võltsi, võõra, edevuse ja enesekesksuse müürist läbi murdmine, enda sisetunde kuulamine. Kuidas inimese olemasolemine võib olla ja peab olema sõna-olemine, kiri-olemine, raamat-olemine, sest muidu läheb inimene "loomaks kätte".

Viivi Luik on väga võimas ja karismaatiline loojaisiksus. Isegi näiteks sellistel hetkedel, kui ta tunnistab Rosmale, et ta "otse öeldes suurustas", kui ütles kunagi varem, et ta surma ei karda (lk 103). Teised elusolevad kuuekümnendate põlvkonna kirjanikud on siirdunud kes poliitikasse, kes masendusse, kes kirjandusest ja eesti keelest välja. Mõni hoiab lihtsalt madalat profiili. Kuuekümnendate imetüdruk Viivi Luik aga hoiab endiselt elus mingit intensiivset sügavust ja tõsidust, mida pärast tema põlvkonda aina vähemaks on jäänud. See muuseas ei tähenda üldse, et Luik oleks "endisaegne" inimene ning et praegu on "uued ajad". Asi pole mu meelest üldse selles, et kuuekümnendad olnuksid "modernistlikud" ja praegu on postmodernism. Ongi, aga ma ei näe ühtki põhjust, miks postmodernsel ajal ei võiks kirjanik olla sügav ja tõsine, tegelda elu pärisküsimustega, mitte niisama kehkadiveitada. Kuna asjad on halvasti, mõjub käesolev Viivi Luige raamat samamoodi uudse ja valgustavana nagu Rilke ülalmainitud "Kirjad", olles seejuures sama lihtne, lakooniline, lühike ja intensiivne. Selle kaantevahe loeb paari tunniga läbi. Ma ise lugesin täiesti ettekavatsematult pool raamatut juba raamatupoes keset jõulueelset hullu trügimist läbi. Ma olen veendunud, et kõik eesti noored literaadid ja belletristid peaksid sel hirmu ja segaduse ajastul Viivi Luige ja Hedi Rosma raamatut lugema. Rääkimata muidugi üldse kõigist eesti inimestest, kes vähegi sõnast lugu peavad. See annab jõudu, uskuge. Kuskil Tallinna raamatupoe edetabelis oli see raamatuke juba kolmandal kohal, mis teeb rõõmu.

mets

2011-01-04T17:22:00.000-08:00

" - Mis mind metsas hämmastab, - ütles Tuzik, - need on sood. Nad on kuumad, saad aru? Ma ei kannata seda välja. Ei suuda ära harjuda. Jääd mõne eide peale mõtlema, sõidad palkteelt kõrvale, ja istudki kabiinis ega saa enam välja. Nagu kuum hapukapsasupp. Maast tõuseb auru ja hapukapsa lõhna, ma proovisin isegi lürpida, aga ei maitse, soola vähe või mis tal viga on... Ja-ah, mets ei ole inimese koht. Ma ei tea, mida nad sealt küll otsivad? Muudkui ajavad ja ajavad sinna masinaid nagu päratusse auku, need upuvad ära, tellitakse jälle uued, need upuvad, tellitakse uued...

Haljendav ja lõhnav küllus. Värviküllus, lõhnaküllus. Eluküllus. Ja kõik on võõras. Millegi poolest tuttav, millegi poolest sarnane, aga tegelikult ikkagi võõras. Küllap ongi kõige raskem leppida sellega, et ta on ühtlasi tuttav ja võõras, et ta on meie maailmast tuletatav, et ta on liha meie lihast, aga on meiega suhted katkestanud ega taha meid tundagi. (...)

- Kui antakse käsk, - kuulutas Domaroštšiner, - suuname sinna teie viletsate buldooserite ja roomikautode asemele midagi täiuslikumat ja muudame paari kuuga kõik... betoneeritud väljakuks, kuivaks ja siledaks.

- Sina muudad muidugi, - ütles Tuzik. - Kui sulle õigel ajal vastu lõugu ei anta, siis muudad sa isegi oma lihase isa betoonväljakuks. Selguse mõttes."

(Arkadi ja Boriss Strugatski, "Tigu nõlvakul", lk 14. Pühendan selle tsitaadi, eriti teise lõigu Jackile.)

hubble deep field

2011-01-02T11:29:00.000-08:00

Tegelesime uue aasta puhul väikse Urban Explorationiga. Nimelt võtsime uue aasta vastu Tartus Tähe tänaval asuva legendaarse mahajäetud restorani "Kaseke" katusel, mida kattis vähemalt 60 sentimeetrit puhast valget lund. See oli selline koht, kuhu paistsid ära kaugemad kohad, kus ilutulestikku lasti - kesklinn, Ihaste, Ropka jne. Ilutulestikku ongi oluline vaadata mitte lähedalt, vaid kaugelt, sest sellisel juhul meenutavad need silmapiiri kohale lendavad saluudikettakesed Hubble Deep Fieldi - pilti, mis on mind lummanud sellest ajast peale, kui ma aastate eest seda esimest korda nägin. Sel Hubble`i poolt tehtud pildil leiduvad taevased objektid, mida on üle kolme tuhande, ei ole mitte tähed, vaid galaktikad - tillukesed nagu pudinad. Mõned neist enam kui 12 miljardi valgusaasta kaugusel, ehk teisisõnu pärinevad nad ajast, mil lapseohtu universum oli vähem kui kaks miljardit aastat vana. Igaüks neist pisikestest galaktikatest on sadu ja tuhandeid valgusaastaid lai. Ühesõnaga ei leidu maailmas pilti, mis kujutaks midagi veel suuremat ja kaugemat kui Hubble Deep Field. See on ülim, kuhu inimene saab jõuda meelte abil, vahetult tunnetades, oma silma abil, kes on kuningas. Siit edasi tulevad vaid arvud ja valemid, puhas matemaatika. Nii et vähemalt kvantitatiivses mõttes ei saa olla maailmas midagi subliimsemat kui see pilt. Aga numbrid numbriteks. Ma ei oskagi öelda, miks see pilt mind nii väga kütkestab. Ma vaatan vahel HDF-i samasuguse ennastunustava süvenemisega nagu kunagi väikse lapsena ülepeakaela tapeedimustrisse või ahjult maha koorunud värvilataka alt paljastunud savilaiku sukeldudes. Maksimaalse resolutsiooniga HDF asub siin, zoomige ja nautige.

Jah, ja kuna kaugelt paistev uue aasta tulevärk meenutab HDF-i, on ta ilus ja ma pooldan seda. Kuigi. Paar aastat tagasi vaatasime koos perekond Sildretega tulevärki Anne sillalt, mis on restoran "Kasekesega" võrreldes tunduvalt vähemglamuursem koht, aga saluut paistis sealt veelgi HDF-i sarnasem.

Muide, uuendusena tulevärgimaailmas on tekkinud tulukesed, mis mingi õhupalli abil aeglaselt üle taeva sõuavad nagu küünalt kandvad jaapani (paber)laevukesed jõel. Pole selliseid varem näinud. Ilusad. Head uut aastat kõigile.

nägin unes kiwa

2010-12-23T11:24:00.000-08:00

Kiwa koosnes täienisti mingist valgest plastiku- või nätsusarnasest ainest, mis võis võtta mistahes kuju (mh Kiwa, nagu me teda teame). Nõnda sarnanes ta väga robotile T-1000 filmist "Terminaator 2", ainult et millegi elavhõbedasarnase asemel oli valge plastik. Nii et jah, tuleb järeldada, et Kiwa oli mu unes robot. Seejuures ähvardas teda mingi oht. Kiwa aga ei kohkunud, vaid moodustas ühest osast iseendast väikse trepi ning trepi ülemisse otsa ukse ning hakkas siis "ise" mööda seda rahulikult üles ronima. Trepist üles jõudnud, sisenes ta uksest ning sulges selle enda järel. Kuid teisel pool ust ei olnud enam mitte midagi! Meie nullnullrobot oli kartmatult ohte trotsides lahkunud olematusse või mingisse teise dimensiooni. Ja nõnda polnud enam mingit tolku ka trepist ja uksest, mis pealegi algses mõttes olid ikkagi samuti Kiwa. Trepp ja uks haihtusid lihtsalt.

Teiseks ma tahtsin öelda, et Tartu Ülikooli kirjastus müüb lõppeva kümnendi mitte ainult üht kõige olulisemat kirjandusteost, vaid kultuurisündmust laiemalt - Ameerika luule antoloogiat - 75 krooniga. Vaadake ise! Ma ei saa täpselt aru, mida see tähendab, kas nad müüvad seda kõigis raamatupoodides selle hinnaga või ainult oma kirjastuse ruumides Tartus Tiigi 76, või ainult internetis, aga kuidagi peab see hind õige olema. Raamatu puhul, mis algselt maksis poes üle 700 krooni. Ostke seda ja kinkige. Jõuludeks enam ei jõua, aga mis siis. Samas muidugi masendav, et sellist järku raamatuid peab Eestis alla hindama.

Võibolla teeb Tartu Ülikooli kirjastus lihtsalt väga halvasti reklaami. Näiteks on neilt ilmunud ka Pessoa "Sõnum. Valik loomingut". Sellest pole kuskil suurt midagi ilmunud, kui välja arvata ühe koostaja Jüri Talveti sõbra Rein Veidemanni artikkel Postimehes. Erinevalt Õnnepalu tõlgitud "Tubakapoest", mis meie meedias palju rohkem feimi sai. Kuigi "Sõnum" on märksa mahukam kogumik ja pealegi veel väga odava hinnaga.

Peale ülaltoodud unenägu ja kaubanduslikke suuniseid tahaksin kõigile oma blogi salapärastele, sädelevatele ja paljutõotavatele lugejatele häid pühi soovida.

PS ja kui halb olla on, lugege härra Luiksi artiklit ZAUMi blogist.

minu langenud inglile

2010-12-15T15:27:00.000-08:00

see vana ilus lugu kummitab mul juba eelmise talve lõpust saadik:

ja sellele loole järgneb mõistagi paratamatult

ghana airways

2010-12-06T12:20:00.000-08:00

Ghana matmiskommete kohaselt laseb jõukam rahvas meisterdada kadunukesele kõige kentsakamaid kirste. Näiteks üks kirst on kujundatud valge reisilennukina ning kannab kirja "Ghana Airways". Sellesse ei maetud mitte lennufirma bossi, vaid selle lasid teha ühed vennad oma kadunud vanaemale, kes küll kunagi lennukiga lennata ei saanud, kuid aina unistas lendamisest.

http://www.bbc.co.uk/news/world-africa-11879532

Ja siis oli BBCs veel uudis sellest, kuidas Titanicu, Vana Maailma allakäigu sümboli vraki küljest on leitud täiesti uus eluvorm.

http://www.bbc.co.uk/news/science-environment-11926932

Surm on tardumine sekundisse

2010-11-09T20:02:00.000-08:00

Nägin unes... täpselt ei mäletagi või ei saagi enam aru, mida. See, mis ärgates, või õieti juba ärkamiseelses pooluneseisundis meeles oli, oli pigem juba meeleolu, mulje unest. Kokkuvõte, sete unest. Unenäo moto. Mingi tarkus või vähemalt hüpotees, mis oli sündinud une tagajärjel. Mis iganes see oli - selle võiks kokku võtta lausesse "surm on tardumine sekundisse". Surm on aja seiskumine, mis on samas võit aja üle. Aja needusest vabanemine. Kas pole sellest kirjutanud Uku Masing ja teised temataolised, et aeg on dimensioonidest kõige illusoorsem, ja selle illusiooni painest tuleks kuidagi vabaneda.

Selle hüpoteesi vms-ga kaasnes ikkagi ka tüüpiline unenäo-situatsioon, aga selle situatsiooni subjektiks - ehk surijaks - ei olnud minu mäletamist mööda ei mina ega ükski teine konkreetne isik, kuigi päris kindel ma selles ka ei ole. Seega ei saa seda nimetada täie kindlusega lihtsalt unenäoks. See situatsioon oli kuidagi näitlikustav, mittetõeline. See oli pigem tolle "unenäo-hüpoteesi" illustratsiooniks. Ja see situatsioon kujutas kellegi surma. Surm nägi välja nii: surija ümber elu suremise hetkel lihtsalt tardus - nagu näiteks filmis "Matrix". Inimesed tardusid oma liikumisse, tassivalatav kohvi jäi õhku rippuma, diivanilt maha hüppav kass poolele teele. Aga surija ise sai edasi liikuda, vaadata kogu seda tardunud elu kõrvalt, puudutada inimesi ja asju, liikuda kuhu tahes, teha mida tahes. Võibolla see elu, mis ilma temata edasi läks, sisaldas tema surnukeha, nuttu ja kahetsust, ärasaatmist, muldasängitamist ja mullakssaamist. Aga surnu "enda" "päris"-keskkond oli see tardunud maailm. Mida ta selles maailmas teha ja kuhu minna saab, pole teada. Jätkem selle praegu lootusrikkalt omaette teemaks.

See oli ilus uni.

Muide Jaan Kaplinski reflekteerib ka oma blogis unenägude teemadel. Võrdlemisi huvitavalt.

Ja veel muide on väljas Müürilehe 12. number. Selles sisaldub esimene osa Kaplinski loengust "Minu Tartu". Väga liigutav loeng. Üldse on see mingis mõttes kõige parem ja "pärisem" Müürilehe number seni, ja kahtlemata ka kõige ilusam (kiitkem kujundaja Madis Katsi ja kaanefoto autorit Anna-Stina Treumundit. No ja peatoimetaja Helen Tammemäed ka, kui juba kiitmiseks läks). Ja koomiksid on seekord puhas maailmaklass. Ülo Pikkovilt ja Triinu Lillelt.

*

Korduvalt olen mõelnud nii viimase kuu-pooleteise jooksul, et Daniil Harms sobib kuidagi eluga nii täpselt. Vähemalt minu omaga viimasel ajal. Ta sobib mu elu kirjeldama kõige realistlikumalt. Näiteks kuulus jutt "Juhtum tubakapoe ees", mis ilmus Epifanio 11. numbris Mehis Heinsaare tõlgituna. Sealsamas on veel palju huvitavat materjali Harmsi kohta ning erakordselt naljakas lugu "Püüa hetke!". Aga siinkohal niisiis "Juhtum tubakapoe ees":

"Keskmist kasvu härrasmees kivikesega silmas saabus tubakapoe juurde ja peatus. Tema mustad lakeeritud kingad läikisid kivist trepiastmel. Kingaotsad olid pööratud poe suunas. Veel kaks sammu, ja härrasmees oleks pääsenud ukse taha. Kuid millegipärast ta peatus – justkui meelega selleks, et sättida pea telliskivi alla, mis oli parasjagu katuselt alla langemas. Härrasmees võttis isegi mütsi peast, tuues nähtavale oma palja kolba, ja sel moel tabas kivi meest lagipähe, purustas koljuluu ning tungis ajju. Härrasmees ei kukkunud. Ei, ta lõi kohutava löögi tõttu ainult veidi kõikuma. Võttis siis taskust rätiku, pühkis nägu, mis oli kaetud veriste ajutükkidega, ja, pöördunud rahvahulga poole, mis hetkega kogunes härrasmehe ümber, teatas: “Ärge muretsege härrased, see on mul juba vana haav. Näete, mu paremast silmast turritab välja kivike. Ma olen sellega harjunud. Praegu on mulle juba kama kõik!” Ja nende sõnadega pani härrasmees enesele mütsi pähe ning kadus oma teed, jättes hämmeldunud rahvahulga täielikku nõutusse."
*
Nii et jah, ärge muretsege, härrased. Troumil on uus plaat väljas, mis on pealegi veel suurepärane. Ja Sunn O))) on ikka otsast lõpuni väga hea projekt (kuigi see kõlab umbes samamoodi nagu üritaks vanale rokipeerule selgeks teha, et "tead, Zeppelini neljas on ikka väga hea plaat"). Ja üllatus-üllatus - Francisco López läheb Touchi alla! Olen tükk aega mõelnud, et huvitav, López peaks kõikide tunnuste kohaselt olema just selline artist, kellele Touch teeb ettepaneku enda tiiva alla tulla; miks seda seni juhtunud pole? Kas López on selleks liiga isepäine ja sõltumatu (mida ta muidugi on)? Aga ei-ei, palun väga. Touch on tõesti unistuste leibel, liiga hea selleks, et olemas olla. Pealegi on neil ka disaini poolest ühed kõige ilusamad plaadid üldse. Ostke Touchi plaate.

masing with merzbow

2010-10-30T10:25:00.000-07:00

Ekspressis ilmus Paavo Matsini täitsa tõhus (ehkki lühike) arvustus Merilai Masingu-kogumikule.

Teiseks soovitan väga soojalt kuulata Borise koostööprojekti Merzbowga "Sun Baked Snow Cave" (2005). See on üks enam kui tunniajane träkk, nii et Youtubega pole väga mõtet jändama hakata.

Unenägude ohtlikkusest

2010-10-28T03:52:00.000-07:00

Tänases Ekspressis ilmus järgnev lugu, aga kuna minu algne versioon oli umbes poole pikem, avaldan selle siin nüüd täispikkuses. Vaatluse all niisiis Jaak Kärdi raamat "Valitud unenäod". Tallinn: Eesti Raamat 1993.

Unenägemine on kirjandusest raskesti lahutatav. Paljudes keeltes - näiteks inglise - võib kujutlemise, fantaseerimise ning unenäo kohta käia üks ja sama sõna. Ja oma unenäost kõnelemine või kirjutamine on juba kirjanduse-tegemine, mille käigus paljugi läheb kaotsi ja paljugi tuleb juurde - seda teab igaüks, kes oma unenägude pimedat tohuvabohu saledaisse sõnadesse on panna püüdnud. Kuid mitte kõik ei muutu. Ei saa öelda, et unenägu ei ole võimalik üles kirjutada. Seda julgen öelda eeskätt enda kogemuse pinnalt. Kõike on võimalik üles kirjutada, kui ainult sõnu on.

Ometi ei tea ma eriti palju eesti kirjanikke, kes oleksid mingil määral järjepidevalt üles kirjutanud oma unenägusid ning neid unenägudena ka publitseerinud. Aare Pilv on, aga tema mängib teadlikult žanripiiridega ja ajab selle une-asja meelega häguseks. Mõned meie avangardistid pidada kirjutama teatavas poolune-seisundis, aga see on natuke teine asi. Uku Masing pidas unenägude päevikut (mis on kohati väga huvitav), aga seda pole avaldatud. Enamik kirjanikke, kes unenägemist ja kirjandust kokku segavad, ilmselt peidavad oma unenäo muu kirjanduse sisse ära. Üldse mulle tundub, et isiklikud unenäod on ka väljaspool kirjandust natuke ohtlik, vahel ka kuidagi "sündsusetu" teema.

Pole ime. Unenägu kui lihtsalt unenägu on kompromissituim enesepaljastus. Võiks ju vastu öelda, et igasugune kirjandus on enesepaljastus. Aga unenägu on teistmoodi. Isegi kui kirjanik kirjutab väga valus-ausalt ja autobiograafiliselt (nagu Vaino Vahing või Lauri Pilter), on see kirjutus ikkagi tema mõistuse ja sotsiaalsete konventsioonide kontrolli all. Aga kui kirjanik kirjutab unenäost, siis ta tegelikult ei tea, millest ta kirjutab. See võib olla mistahes! Kirjanik avab ennast, aga ei tea isegi, mida ja kuidas ta avab. Võibolla ta aimab, aga ei tea. Ja kui arvab, et teab, siis eksib, arvan ma. Muidugi, lugejad ka ei tea. Ja kui arvavad, et teavad, siis eksivad, arvan ma. Aga aimavad nemadki.

Jaak Kärdi "Valitud unenäod" on sada lehekülge puhtaid (niivõrd-kuivõrd, eksju) unenägusid - kirjanik Jaak Kärdi omi. Seda raamatut on korduvalt soovitanud Mehis Heinsaar. Ei midagi erilist ootamata võtsin selle ette, kuid olin väga meeldivalt üllatunud. Paraku on see raamat praeguseks täiesti unustatud ning Jaak Kärdi pole peale selle raamatukese mitte midagi avaldanud, välja arvatud paar üksikut arvustust ajakirjanduses 1990. aastatel. Miks? Kas avaldas oma unenägusid kirjutades endast liiga palju, lausa kõik; andis endast ei-tea-mida ära? Ei tea.

Igal juhul on see suurepärane raamat. Kui teile meeldib Heinsaar, siis meeldivad ka "Valitud unenäod". Päris pöörane kraam. Miskipärast sarnanevad Kärdi unenäod ka põlisrahvaste muinasjuttudele, mida meile on vahendanud Jaan Kaplinski, Uku Masing, Hasso Krull, Lauri Sommer jt. Jah, ja tõepoolest - kui Dali või Magritte väitsid, et maalivad enda unenägusid, siis lugedes Kärdi väga visuaalseid unesid meenusid mulle tihti Magritte`i pildid. Korduvaks motiiviks on maja keset tühje kaugusi - merd, lund, kosmost. Ja aina naised ja neiud.

Nagu kirjutas kadunud Peeter Künstler oma Vikerkaare-arvustuses 17 aastat tagasi, keskenduvad Kärdi tekstid puha ühe teema ümber, milleks on "mehe ja naise suguühe". Nojah, tõsi ta on. Aga teisest küljest tahaksin öelda: unustage ühetähenduslikkus, unustage unenägude tähendus, unustage Freud jne. Unenägu kuulub nende asjade hulka, mille põhjani jõudmises inimliku teadmise poolt ma sügavalt kahtlen, sest inimene ei saa iseendast täielikult välja astuda ja ennast kõrvalt uurida.

Unenäod lendavad nagu sondid üle mõistuse piiride ja annavad meile aimu sealpoolsusest - mõistusetusest, tähendusetusest. Isiklikult mina olen juba sellegagi väga rahul ja mingit erilist sügavat ja kõnekat tähendust unenägudelt ei ootagi. Tähendus võib ju aimuda, aga kui ei aimu, tühja temaga. Kärdi unenäod on parimatel juhtudel ikka väga üllatavad ja huvitavad. Ma ei tea, miks, ja ma ei tea, miks see mulle meeldib. Ja nad on tihti väga ilusad - nagu Magritte`i pildid. Ma ei tea, miks (Magritte`i puhul ka mitte). Näiteks selline unenäo algus: "Pikutasin akendeta toas. Kahte ukseava täitis silmipimestav taevas. Minu nurgas oli aga hämar ja linnud lendasid ühest valgusest teise, nagu poleks mind üldse olemaski." (lk 50)

Unenäod on kange kraam. Nad on ohtlikud, aga kui osata nendega ümber käia, pakuvad nad võimalusi, milleni ärkvel-kirjandus ei küüni.

Mis on aeg ehk mine putsi

2010-10-20T05:20:00.000-07:00

Inimesed kardavad suuri küsimusi. Näiteks "mis oli enne suurt pauku" või "kuidas tekkis jumal (kui ta peaks olemas olema)" või "mida sa oma elus päriselt teha tahad". Sama hästi ma võiksin siia kirjutada (ja teengi seda): "mine türra, putsi, munni, vittu". Sellised küsimused mõjuvad inimestele solvavalt. Taipasin seda alles mõned päevad tagasi, aga eks ma olen teadupärast loll ka. Näiteks on kogu mu magistritöö otsast lõpuni üks suur solvang. Ja selliste asjade eest karistatakse. Võibolla isegi neetakse ära eluks ajaks. Nagu Mehis Heinsaare heas jutus "Puhkehetkel" (see sai Tuglase preemia sel aastal), kus väike rumal poisike küsib vägeva nõia käest "mis on aeg?". Veel enne, kui nõid midagi teha jõuab, heidab poisikese pere- ja kogukond ta enda seast välja. Ja siis ilmub kuskilt üks lõputupikk kullast kett, mis ulatub eiteakust eiteakuhu, mille külge poisike aheldatakse ja mille otsas veetakse teda siis kogu ülejäänud elu ringi.

Pole kahtlust, et ka Uku Masing oli tublisti ära neetud. Ja Masing - nagu minagi - ju lausa nõudis inimestelt, et nad suurte küsimustega tegeleksid. Ja kui juba nii vägev mees nii kõvasti kloppida ja muserdada sai, mis siis veel minuga tehakse. Muuseas on nüüd väljas Arne Merilai koostatud artiklikogumik Uku Masingust "Inimesepoeg valgel laeval. Uku Masing 100". See on hea ja tõhus kogumik, milles leidub ka minu artikkel "Masingu kuristik. Subjektiivne sissejuhatus Masingusse, mis on ühtlasi objektiivne väljajuhatus". Õigupoolest põhineb see artikkel ühel siinse blogi sissekandel pealkirjaga "Masing ja mina", aga ma ei lingiks sellele, sest artikkel on tublisti parem ja tõhusam kirjatükk kui too postitus. Ja jätkab minu monumentaalse lollusega, tõden masohhistlikult.

Ja siis ma taipasin hiljaaegu veel ühte olulist asja - unenägude kohta. Aga sellest ma kirjutan pikemalt ülejärgmises Eesti Ekspressis, arvustuses Jaak Kärdi jutukogule "Valitud unenäod" (Eesti Raamat 1993). Väga hea raamat, soovitan.

Maailma kõige lühem ulmejutt

2010-09-17T09:38:00.000-07:00

Ulmeguru on avaldanud oma blogis ja BAASis horvaadi kirjaniku Marin Ercegi [ainukese] ulmeloo "Maailma kõige lühem ulmejutt". Jämedalt rikkudes autorikaitseseadust ja häid tavasid jätkub mul jultumust avaldada see täismahus ka enda blogis. See jutt kõlab:

"Tulevad..."

(horvaadi keelest tõlkinud Jüri Kallas).

Mida rohkem ma selle peale mõtlen, võimalike tõlgendusvõimaluste ja konnotatsioonide peale, seda parem lugu see on. Väga jaapanlik, haikulik...

Tuulelohetüdruk

2010-09-14T20:02:00.001-07:00

9. oktoober 2010

Tuul, hirmus kõva tuul puhub siin kogu aeg. Eriti õhtuti, enne ja pärast päikseloojangut. Siinkandis pidi igal aastaajal palju tuult olema, aga praegu on eriti karm - ilm on külmaks muutumas, talv tuleb. Päeval võib temperatuur endiselt tõusta 25 kraadini, aga öösel on juba miinuskraadid. Kuiv, kontinentaalne kliima. Ümberringi kidur poolkõrb, madalad mäed ja paljad kaljud. Pinnas on nii viljatu, et inimasustus praktiliselt puudub. Pärast eilset pealinnast lahkumist pole meie džiip möödunud veel ühestki külast. Ainult mõned soomukivrakid tee ääres.

Alguses, kui pealinnast välja sõitsime, olime ärevil. Vahtisime kartlikult autoaknast iga kaljunukki, kartuses, et selle varjus mõni snaiper meid juba kirbule on võtnud. Liitlasvägede puhastusoperatsioon, millega Jumala Sõbrad siitkandist minema kihutati, lõppes ju alles nädal aega tagasi. Jumala Sõbrad redutavad nüüd küll väidetavalt kaugel mägedes, kuid me polnud neis väidetes kuigi kindlad. Soovisime küll endale julgestuseks kaasa kasvõi üht džiibitäit sõdureid, kes suudaksid vähemalt üksikute mahajäänud sisside väiksema rünnaku tagasi lüüa, kuid meile kinnitati, et selle järele polevat vajadust, kogu territoorium kuni mägedeni on puhastatud. Peame lootma enda militaarsele ettevalmistusele, mis on küll päris pealiskaudne, sest me oleme ju ikkagi meditsiinitöötajad, mitte sõdurid. Vähemalt anti meile kolmele kaasa üks demineerija, et teha kahjutuks võimalikke teele sokutatud lõksmiine, mida lahinguüksused veel märganud pole. Seni ei ole me aga ühegi miini otsa sattunud, ning maastik näib sissidest tõesti puhas olevat. Praeguseks oleme maha rahunenud. Küllap hirmul on suured silmad. Küllap nad pealinnas ikka teadsid, mida nad tegid, kui nad lubasid minna meil ja paaril teisel džiibitäiel meedikutel, kes suundusid teistesse piirkondadesse, kust genotsiidilaine üle oli käinud.

10. oktoober

Oleme jõudnud vähe viljakamatele aladele. Täna möödusime paarist puuvilla- ja nisupõllust. Õhtu eel jäi meie teele esimene küla. Kõik, mida me seal nägime, vastas täielikult ootustele, mis põhines liitlasvägede esialgsel informatsioonil. Küla ümber olevatel karjamaadel vedelesid kitsede ja lammaste korjused, küla ise oli perfektselt hävitatud. Majad põlenud, tänavatel tursunud laibad. Mehed, naised, lapsed, raugad, kõik. Mõningaid inimesi oli enne tapmist ilmselt piinatud - nende käed või jalalabad või mõlemad olid ära lõigatud, või silmad välja torgatud. Osasid inimesi oli põletatud; ilmselt elusalt, sest miks pidanuks Jumala Sõbrad laipu põletama. Vahel polnud tapatalguteks kasutatud mitte käsirelvi, vaid mingeid võimsamaid lõhkekehi, näiteks tankitõrjemürske - siin-seal leiduvaid pommilehtreid ümbritsesid totaalsed rusuhunnikud, mille vahel vedeles inimeste kehaosi. Me ei leidnud ühtki elavat hinge peale hulga kullide ja vareste ning paari hullunud koera, kes kõik kärarikkalt tülitsedes laipade kallal maiustasid. Laipade matmine pole aga meie töö, peame aina edasi ruttama lootuses ehk siiski leida elavaid inimesi.

Aga see lootus on muidugi väike. Kõikide andmete ja eelduste kohaselt me kohtame oma teel veel palju selliseid külasid - veatu etnilise puhastuse tagajärgi. Arvestades Jumala Sõprade kuratlikku süstemaatilisust oleks mõne inimese nende käest pääsemine küll puhas õnn ja pime vedamine. Kuid selle vedamise nimel me siin oleme.

Teisest küljest ehk saigi see radikaalne süstemaatilisus - või süstemaatiline radikaalsus - Jumala Sõpradele saatuslikuks. Vähemalt on selline ametlik versioon, mida me kõik lehtedest lugeda võisime: et esmalt jõudsid võimude ja avalikkuseni kuuldused kohutavatest tapatalgutest, ning kui kuuldusi kinnitasid satelliidifotod maatasa põletatud küladest, mida iga päevaga aina juurde tuli, kaotasid liitlased kannatuse ja viisid oma lahinguüksused Goristani sisse, sest riigi enda hädine armee ühes senise käputäie võõrväelastega seda piirkonda ekstremistide käest tagasi vallutada ei suutnud. Aga võibolla oli just vastupidi. Genotsiid oli ainult liitlaste ettekääne ja väed oleks varem või hiljem sisse viidud niikuinii. Ning Jumala Sõbrad, kes seda ette aimasid, tundsid, et neil pole enam midagi kaotada, ja võtsid veel mis võtta andis. Kurat seda teab.

Jäime ööbima ühe kalju jalamile. Kuigi baasist aina kinnitatakse meile, et mingit ohtu pole, ärge ometi kartke, ei julge me lõket üles teha. Istume pimedas autos ja sööme konserve. Pildid naistest ja nende külge klammerduvatest lastest, kõigil kered kuule täis või mingi täägi või noaga auklikuks songitud, ei taha silme eest kaduda. Oma varasematest meditsiiniõe-kogemustest "konfliktikolletes" tean, et see esialgne ängistus muutub peagi rutiiniks ning hirm ja värin kaovad. Aga sinna on veel aega.

Õudne tuul puhub jälle, külm on. Termomeeter näitab kuus-seitse kraadi.

11. oktoober

Täna: kuus hävitatud ja tühjakstapetud küla. Mitte ühtegi elusat inimest. Midagi sellist ei ole meist kellegi silmad varem näinud. Katsume säilitada külma närvi ja kainet mõistust, aga nutt ja hüsteeria kipuvad vägisi peale. Raporteerime baasi: olge mureta, kõik on hukkunud, ei ole vaja saata lisajõudusid haavatuid tohterdama ja pealinna haiglatesse transportima.

Teede ääres nisu- ja moonipõllud, mis laiguti on maha põletatud ja mida tuul armutult rapib. Tahaks selles lageduses kohata vähemalt üht elusat inimest. Kasvõi mõnd liitlasvägede sõdurit, aga need sõdivad kõik mägedes Jumala Sõpradega. On tunne, nagu oleks sattunud teisele planeedile, kus ei ole elu - näiteks Marsile -, aga mida millegipärast katavad mingi haige fantasööri poolt loodud mastaapsed, sürrealistlikud installatsioonid, mis sellesse igavikulisse, rahulikult elutusse maastikku absoluutselt ei sobi.

Meie demineerija tegi ühte külla sisse viival teel kahjutuks esimese lõksmiini.

Mõnikord künnavad päeval üle taeva närvilised pilverüngad, aga üldiselt kiiskab taevas vastikult ere päike. Öösiti sirab taevas otsatu hulk tähti. Tähed on ainukesed asjad, mis leevendust pakuvad.

Tuul käib kohutavalt närvidele. Ei lase hingata, matab hinge. Homme jõuame platoole, kus maastik on taas kiduram ja asustus hõredam, ja tuul puhub seal ilmselt veel kõvemini.

12. oktoober

Täna jõudsime platool tillukesse külla, kus toimub midagi kummalist.

Küla on nagu ikka maha põletatud ja tühjaks tapetud, aga põlenud rusude ja tursunud, lagunevate laipade ning nende kallal marodööritsevate vareste vahel vedelevad tuulelohed! Täitsa kindlalt on nad valmistatud pärast tapatalguid. Neid on erinevas suuruses ja kujuga. Mõned neist on täitsa terved, mõned purunenud, aga mitte genotsiidi, sihikindla laastamise käigus, vaid minu meelest täiesti rahumeelse ja sihipärase lohelennutamise tulemusena.

Need lohed võiksid ju olla ootamatult meeldiv vaatepilt, aga neid ühendab üks tunnus: neile on peale joonistatud kõige kohutavamaid ja vägivaldsemaid stseene. Seejuures on joonistaja olnud tehniliselt väga meisterlik ja pööraselt fantaasiarikas. Lohedel kujutatud õudused ei ole mitte realistlikud olukordade või olendite kujutused, vaid päris unenäolised, kuidagi alateadvuslikud. Hiiglaslik taevalaotuses hõljuv pea, kelle hammaste küljes ripuvad nöörepidi poodud inimesed, mingid monstroossed majade vahel roomavad maod, kelle kehad koosnevad relvadest ja inimeste küljest ärarebitud veristest kehaliikmetest, õhupallid, mis lähemal vaatlusel osutuvad inimeste südameteks... Osade lohede pildid on ilmselt valmis, teised jälle pooleli. Siin-seal märkasime vedelemas ka vildikaid ja tühje värvitopsikuid, samuti peenikesi puuliiste, väikseid naelu, tööriistu, lohede ehitamiseks vajalikku õhukest paberit...

Otsisime mitu tundi erilise põhjalikkusega küla läbi, lootes leida kedagi, kes neid lohesid ehitab ja täis maalib, aga ei leidnud. Kui öö peale tuli ja külmaks läks, olime sunnitud lehkavaid laipu ja himukaid vareseid täis külast lahkuma ning kaugemal, põlenud nisupõllu juures laagrisse jääma. Söandasime esimest korda lõkke üles teha, nii et saime lõpuks süüa sooja sööki ja juua kohvi. Võibolla andsid need ilged tuulelohed, mis olid siiski üle mitme päeva ja sadade kilomeetrite esimesed märgid elusast inimesest, meile jõudu, julgust ja lootust. Homme katsume tuulelohede valmistajat edasi otsida.

Aga tuul puhub siin kõrgel platool tõesti just nii vingelt ja julmalt nagu kartnud olime. Õnneks pole meil tarvis muretseda, et lõke selle kuiva ilmaga põllu põlema paneb, sest see on juba maha põletatud. Ja veel külmem on, kui all, lauskmaal. Praegu õhtul peaaegu null kraadi.

13. oktoober

Pärast seda, kui olime terve hommikupooliku otsinud, leidsimegi tuulelohede autori! Kadestusväärselt meisterlikuks lohekunstnikuks osutus meie suureks hämmastuseks väike, üheksa- või kümneaastane paljasjalgne tüdrukuke. Ta oli kõhn, pikkade sirgete tumepruunide juustega, ta silmad olid mustad ja sügavad nagu kaevud või tähistaevas. Neis silmades peegeldus sõda - ja veel midagi, millele ma nime ei oska anda. Tal olid väga ilusad ja kummalised silmad. Seljas oli tal pikk, jämedakoeline ja määrdunud kleit. Ta oli end väga nupukalt peitnud ühe maja keldrisse, mingi hoidisteriiuli taha asuvasse seinaorva. Ja tõenäoliselt oli seesama peidik päästnud tüdruku ka Jumala Sõprade käest. Ilmselt oligi tegu selle majapidamise ametliku peidikuga, ja peab ütlema, et see oli tõesti teravmeelseim ja efektiivseim peidik, mida me oma võika rännaku jooksul seni kohanud olime. Eks Goristanis tuli tihtipeale oma elu pärast karta ja end erinevate vägede eest peita, kes olid kõik omavahel rohkem või vähem vaenujalal, kuid keda kõiki ühendas kirg rüüstata, vägistada ja mõrvata. Kuid paraku olid Jumala Sõbrad seni kas siis kõik peidikud üles leidnud või olid nad küladesse tunginud nii ootamatult, kiiresti ja jõhkralt, et külaelanikel polnud võimalust end peita. Väidetavalt olid nad kasutanud paljudel juhtudel ka mingit mürkkgaasi, mis suutis suurel maa-alal tappa eranditult kõik selgroogsed, kellel polnud gaasimaski, nii et peidikutest polnud tavaliselt mingit kasu. Aga see tüdruk siin on igatahes elus.

Tüdruk esiotsa kartis meid ja hammustas, kui proovisime teda puudutada. Esmase välise vaatluse põhjal polnud tal väga viga midagi, aga vasakul säärel paistis tal suur haav olevat, mis kippus juba veidi mädanema, nii et vasak jalg oli tüdrukul paistes. Kõnelesin tüdrukuga väga leebe häälega ning näitasin talle sidet ja muid arstimeid. Lõpuks ta rahunes ja lasi mul oma jalga tohterdada. Vaatasin tüdruku ülejäänud keha üle - tõepoolest on ta rahvuslikust veresaunast täitsa tervelt pääsenud. Ta ei paista isegi näljas olevat, kuigi on ilmselt juba mitu nädalat siin üksinda, laipu täis külas redutanud. Küllap jätsid sissid puutumata piisavalt palju külaelanike toiduvarusid, millest jätkus tüdrukule. Kaks koera, kes samuti genotsiidist eluga on pääsenud, toituvad ilmselt põhiliselt laipadest.

Mõtlesime tüdruku endaga kaasa võtta ning käia läbi veel mõned läheduses asuvad külad, mis meie piirkonda kuulusid. Kui leiame veel ellujäänuid, kes enam ise hakkama ei saa, peame kutsuma pealinnast teise sõiduki nende transportimiseks, kui ei leia, sõidab tüdruk koos meiega pealinna tagasi. Aga kui me tahtsime tüdrukut oma auto peale panna, läks ta täiesti pööraseks! Ta osutas imetlusväärselt metsikut vastupanu. Ei aidanud tasane ja mõistlik jutt - millest ta muidugi midagi ei taibanud, sest ei osanud meie keelt - ega füüsiline jõud. Küll on kahju, et meil ei ole kaasas kedagi, kes kohaliku keelt oskaks ja tüdrukut veenda aitaks. Kuna meil muud üle ei jäänud, väänasime ta pikali maha, sidusime käed-jalad lihtsalt kinni ja panime džiibi tahaotsa istuma, aga ta hakkas isegi nii abitus olukorras karjuma, hullunult märatsema ja ennast sihilikult vastu autot lõhkuma. Me ei riskinud talle anda ka tugevatoimelist tuimestit ega suutnud oma jõuvõtetega päris üle inimliku piiri minna. Pidime alla andma, me lihtsalt ei saanud koos temaga reisida.

Mida me tüdrukuga tegema pidime? Kuigi tüdruk saab mingil määral oma eluga külas hakkama, ei tahtnud me teda sellesse surma ja laipu tulvil paika üksi jätta. Võibolla on tal mingi haigus, mida väline ülevaatus polnud suutnud tuvastada. Ja need tuulelohed. Võikad, haiged tuulelohed, mida tüdruk üksipäini laipade keskel valmistab. Need lohed täitsid meid mingi rahutusega. Võinuksime ju lihtsalt sellest tüdrukust teatada baasi, jätta kogu probleemi nende lahendada ning ise edasi sõita. See olnuks igati korrektne käitumine. Kuid vaatamata sellele, et meil on sõjaolukorras täita väga pakilised, elutähtsad ülesanded, on mind tasapisi tõsiselt huvitama hakanud need tuulelohed. Neis on kuidagimoodi peidus midagi olulist ja mõistatuslikku. Kui me tüdruku siit lihtsalt minema laseks viia, jääks tuulelohede mõistatus lahendamata. Mul tekkis tahtmine vaadata, kuidas tüdruk siin oma tuulelohede keskel elab ja mida ta nendega teeb. Pakkusin, et mina jään siia külla tüdrukut valvama ja tema eest hoolitsema, teised käivad läbi ülejäänud ümberkaudsed külad ning pöörduvad lõpuks, enne pealinna naasmist siia tagasi. Neil peaks selleks tiiruks kuluma kuskil kolm-neli päeva. Selle aja jooksul katsun mina tüdrukuga sõbraks saada ning viia ta niikaugele, et ta nõustuks koos meiega vabatahtlikult pealinna kaasa tulema. Minu kaaslased olid nõus ja nii otsustasimegi.

Panime gaasimaskid pähe ning puhastasime külakese mingil määral laipadest, et tüdrukul ja minul siin vähegi tervislik olla oleks. Kuna mõnegi maja katus on sisse langenud, oli laipu kohati päris raske rusude alt välja kaevata, aga majad on siinkandis õnneks väiksed, nii et saime siiski hakkama. Ehitasime oma džiibile majarusudest hädapärase lohisti, millega vedasime laibad külast eemale platoo äärele ja viskasime need lihtsalt ühte süvendisse kivises maapinnas. Midagi sanitaarsemat või väärikamat meil polnud hetkel teha võimalik. Kokku tuli üle saja laiba. Hirmus palju lapsi oli nende hulgas - suured pered. Vähemalt oli lapsi kergem tõsta. Laibad lagunesid ja nende nahk tuli sirinal maha, kui me neid lohisti peale tirisime, hais oli hingemattev, kuigi meil olid gaasimaskid näo ees ja puhus endiselt väga kõva tuul. Oksendasime ja vinnasime, vinnasime ja oksendasime, aga saime enne päikeseloojangut oma töö ikkagi tehtud. Eks me olime selleks kõigeks valmis olnud.

Tüdruk vaatas meie morbiidset rassimist eemalt pealt. Kuid paistis, et ta ei karda meid enam. Ta ei teinud ühtki häält. Ta nägi, kuidas me lohistasime tema ema ja isa, õdesid ja vendi; kõiki neid inimesi, kes teda sünnist saadik ümbritsenud olid. Vaevalt, et tal nüüd enam kedagi siin ilmas järel on. Kõik inimesed, keda ta oli tundnud, olid platoo äärde lehkavasse hunnikusse aetud. Kõik tänavad ja majad, kus ta oma senise elu oli veetnud, olid enamvähem rüüstatud ja põletatud.

Aga tüdruk ei vaadanud meid tegevusetult. Ta oli kuskilt toonud peenikesi puuliiste, õhukest, tugevat paberit, tööriistu ning vildikaid. Sellal, kui meie laipadega jändasime, ehitas tüdruk tähelepanuväärse kiiruse ja osavusega valmis tuulelohe ning asus seda täis joonistama. Kui laibad tassitud said, oli ka tuulelohe valmis. Pilt tuulelohel oli sedapuhku üsna realistlik ja minu meelest kujutaski seda laibahunnikut, mille me platoo äärele tekitanud olime. Sel lohel oli tõetruu kujutis täiesti ebatõelisest olukorrast. Sest mida rohkem ma seda hunnikut vaatasin, seda ebareaalsem, fantastilisem see mulle tundus. Kogu see amorfne pudru, mis koosnes veristest riidenartsudest, moondunud kehadest, täiesti mõistatuslikest näoilmetest ja jultunud varestest, kes juba üritasid oma noosi kätte saada - mulle tundus, et sel kõigel pole mitte mingit kokkupuudet reaalsusega. Ja tüdruk oli oma lohel seda kokkupuutumatust suurepäraselt edasi andnud.

Sellal kui meie nüride nägudega, mida gaasimaskide tagant aimata võis, oma kätetööd vaatasime, hakkas tüdruk lohet lennutama. Temal polnud mingit gaasimaski, tema oli laibalehaga juba harjunud. Ta sikutas õhus hüplevat lohet massihauale lähemale, tegi lohega tiire ümber augu ja sõelus meie vahel ringi, ise aina vaikides. Meiegi vaikisime ja lihtsalt seisime ühe koha peal. Sel hetkel oli kohatu liigutada või ära minna. Õige imelik ja äraspidine matusetalitus oli see, aga tundsime, et nõnda on ometi parem kui ilma selleta. Mingis mõttes, kui päris aus olla, oligi see tuulelohe- ja gaasimaskimatus antud olukorras ainuke sobilik viis neid inimesi viimsele teekonnale saata. Kui tüdruk oli nii viis minutit massihaua ääres lohet lennutanud, sibas ta oma lohega august eemale, mööda platoo äärt kaugemale ning jooksis siis mäest alla. Jäime järele vaatama kaduvale tüdrukule, siis mõnda aega aina madalamale hüplevale õuduslohele ning lõpuks avarale, tühjakstapetud tasandikule, millele siit platoo kõrgustest suurepärane vaade avanes.

Aga tuul aina puhus, temperatuur langes sama kiiresti kui silmapiiri taha kaduv päike ning meil hakkas väga külm. Lõpuks me veel vedasime laipadele peale kive, kruusa ja mulda, et linnud ja koerad neid niisama lihtsalt õgima ei pääseks, ja pöördusime siis küla rusude vahele tagasi, kus me külakaevu ääres pesime ennast ja oma riideid. Õnneks ei olnud Jumala Sõbrad vaevunud laipu kaevu loopima. Pesemine oli meie matusetalituse viimaseks rituaaliks. Tänu tüdrukule ja ta lohele oli meil palju rahulikum ja kergem olla kui pärast tänaseid läbielamisi arvata võiks.

Läksime oma laagripaika, tegime tule üles ja võtsime einet. Tüdruk oli alguses kadunud, kuid siis märkasime, et ta hiilib eemal meie laagri ümber, käe otsas seesama lohe, mida ta "matuse" ajal enne lennutanud oli. Kutsusime teda enda juurde lõkke äärde sooja ning keha kinnitama, kuid ta ei tahtnud tulla. Ega me peale ei käinud. Küllap saab ta ise omadega hakkama, eks tal on külas hädapärane eluase olemas. Varsti ta kaduski taas minema. Nüüd joome teed ja rummi ja mina kirjutan siin seda juttu. Homme sõidavad teised edasi, mina jään koos tüdrukuga siis mõneks ajaks siia.

14. oktoober

Mu kaaslased läksid varahommikul minema. Kõndisin külla vaatama, mis tüdruk teeb, ning tõin talle süüa ja maiustusi. Ta istus sellesama savimaja lävel, mille keldris asuvast peidikust me ta leidsime. Jälle ta muudkui nikerdas oma lohede kallal. Tüdruk ei näita minu vastu üles erilist poolehoidu ega sõbralikkust, aga ta ei karda mind. Ehk on ta aru saanud, et me pole otseselt pahad inimesed. Ja mul on tunne, et "matus" lähendas meid tüdrukule.

Kui andsin talle šokolaadi, kadus ta näolt korraks sõja ja surma vari ning ta sügavais, kaevusarnaseis silmis välgatas kõige siiram lapselik rõõm. Sama isukalt pistis ta nahka kaks õuna, ühe banaani ja lihakonservi koos kuivikutega. Kuigi näljas tüdruk polnud, kimbutas teda juba ilmselt vitamiini- ja valgupuudus. Seeaeg kui tüdruk sõi, vaatasin ringi ta majapidamises. Maja, kus ta elas ja magas, oli igasugust rüüstamisjärgset kola täis, aga üsna terve, katus seisis pea kohal. Majas oli üksainuke suur tuba. Selle ühes nurgas oli pliit, millel tüdruk toitu valmistas. Pliidi ääres vedeles hunnik tühje konservipurke, pappkarpe ja muud prügi, kuid ka paar kasti mitmesuguste kuivainete ja konservubadega, mis tüdruk võibolla teiste majade rusudest leidnud oli. Mõnda aega oleks tüdruk siin külas veel hädapärast vastu pidanud, kui me teda leidnud poleks.

Kui tüdruk oli kõhu täis söönud, vahetasin sideme ta sääre ümber, haav oli juba natuke parem kui eile. Seejärel asus tüdruk tagasi oma lohetöö kallale. Tuulelohed näisid olevat tema jaoks tõeline obsessioon. Ta parandas tuulelohesid, mis olid katki läinud, ja vahetas raamide sees välja rebenenud pabereid, asudes uutele paberitele kohe uusi ilgusi joonistama. Mõnikord võttis ta terve lohe, millel oli minu meelest täiesti valmis pilt, ja hakkas seda edasi joonistama. Kui ta selle tegevuse lõpetas, pidin tõdema: pilt sai tõepoolest veelgi parem. Vahepeal käis ta kuskil ära ja tõi uusi puuliiste ning paberirulle. Huvitav, kust ta lohede meisterdamiseks vajalikke materjale ja igasuguseid pliiatseid, vildikaid ja värve nii palju saab? Võibolla oli lohedelennutamine terves külas enne genotsiidi armastatud hobiks olnud. Goristani inimestele, olen kuulnud, on juba ammusest ajast väga meeldinud lohesid lennutada. Ka täiskasvanud meeste seas on au sees tuulelohede võistlused ja võitlused. Seega võis tüdruk teiste majapidamiste rusudest piisavalt lohetarbeid leida.

Ma võin ainult vaadata ja imetleda tüdruku osavust ja joonistamisoskust, milleni mina ligilähedalegi ei küündi. Õieti pole see oskus, tüdruk on mööndusteta geenius. Minu maailmas levinud õuduskoomiksid ja -filmid või metalbändide plaadipildid, isegi Gigeri taiesed on haledad lapsikused selle Goristani külatüdruku loomingu kõrval. Tema lohede kohta kunstikriitikat tehes võiks mainida Francis Baconit, Max Ernsti, Magritte`i ja Dalid või veel mingeid sürrealiste, aga tuleb tõdeda, et tüdrukul on täiesti oma kordumatu stiil. Ja ta on õudsem, verisem, jälgim kui kestahes neist kunstnikest, keda mina oma elus näinud olen. Küllap oli ta varemgi üliandekas joonistaja, kuid arvestades tüdruku poolt läbielatut tuleb kahtlustada, et oma täies ja lummavas võikuses puhkes tema anne täide õide pärast seda mõttetut veresauna siinsamas, paar nädalat tagasi.

Siiski tahaks näha tüdruku joonistusi veel sellest ajast, kui ta veel enamvähem rõõmus väike tüdruk oli. Mida ta siis joonistas? Kas lilli ja liblikaid, koeri ja kodu, lehmi, kitsesid ja päikest? Tahaksin temalt küsida. Aga ilmselt ta ei vastaks. Ma siin aina istun tema kõrval ja vahetevahel ikka vestlen temaga sõbralikult omas keeles, kuid veel ei ole ma tüdruku suust silpigi kuulnud. Vaatasin isegi tüdrukule suhu - millel ta rahulikult sündida lasi -, ega Jumala Sõbrad ometi tema keelt pole ära lõiganud. Ei ole.

Tüdruk meisterdas, joonistas ja maalis oma tuulelohesid päev otsa. Mina sisustasin oma aega tema elamise koristamisega ja laastamistöö tagajärgede likvideerimisega, viisin prügi välja ja parandasin tema katkise pudrukeedupoti ära. Tõin talle veel lihakonserve ja puuvilju. Keetsin putru kahele koerale, kes kogu aeg meie juures tolgendasid ja olid päris näljased, sest nende endine jälk toiduallikas oli ära koristatud.

Korralik tuul puhus vahetpidamata, aga õhtu eel, nagu ikka päikeseloojangu paiku, paisus veelgi tugevamaks. Siis hakkaski tüdruk oma lohesid lõpuks lennutama. Võttis näiteks ühe lohe ja kõndis sellega oma laastatud küla rusude vahel ringi. Mõne maja jäänuste juures peatus pikemalt ja muudkui tiirutas seal oma lohega. Siis aga lajatas üks tugevam tuuleiil lohe vastu ühe maja korstent üsna puruks. Tüdruk ei teinud sellest numbrit, ta lihtsalt jättis katkise lohe sellesama maja ette vedelema. Tundus, et vanad katkised lohed, mida enam parandada polnud mõtet, ei vedelenud külatänavatel laiali mitte sellepärast, et tüdruk neid ära koristada poleks viitsinud, vaid nende vedelemisel ühes või teises kohas oli justkui eesmärk.

Seejärel võttis tüdruk teise lohe ja lennutas seda eriti pikalt ja hoolikalt omaenda maja ees. Kui juba päris hämaraks oli läinud, võttis kolmanda lohe ja suundus meie eilse ühishaua juurde. Selle ümber tegi ta oma lohet oskuslikult taltsutades mitu tiiru nii päri- kui vastupäeva. Äkki tekkis mul küsimus - kas tüdruk kõneleb midagi enda ette, kui ta oma lohesid niimoodi lennutab, kas pomiseb midagi? Aga ei, seda ei teinud ta kordagi. Miks mul selline küsimus tekkis, ei oska öelda.

15. oktoober

Täna jätkasin koristus- ja parandustöid tüdruku majas. Vaatasin lähemalt ringi ka teistes majades või nende põlenud jäänustes. Leidsin veel mõned surnukehad, vinnasin need lohistiga ükshaaval massihauda ja ajasin liiva peale. Kogusin siit-sealt majadest veel natuke kõlblikku söögikraami ja vedasin tüdruku maja juurde. Tüdruk on minuga juba harjuma hakanud, aga erilist sõbralikkust minu vastu ei näita ta endiselt üles. Pärast seda, kui olime koos söönud ja mina imetlesin, kuidas ta oma lohesid maalib, võtsin ühe ta lohe enda kätte ja uurisin seda lähemalt. Kuna tüdrukul polnud selle vastu nähtavasti midagi, et ma ta lohet puutun, läksin julgemaks ja püüdsin seda isegi lennutada. Lapsena sai tuulelohededa tegeldud küll, nii et baaoskused selles kunstis on mul olemas. Tuul oli, nagu ikka, täiesti piisav ja ma lippasingi natuke aega külatänaval ringi, vedades nööripidi suurt lohet, mille verest ja relvadest nõretava pildi keskseks figuuriks oli mingi paljukäeline, India jumalannat meenutav koletis. Tüdruk paistis mu tegevuse vaikides heaks kiitvat.

Õhtu eel, kui tüdruk oli lõpetanud meisterdamise ja joonistamise ning keskendus lohede lennutamisele, ühinesin temaga. Kaks tülgastavkaunist lohet lendasid küla kohal ja hiljem massihaua juures. Vastu tuult kõndides ja silmapiiril terenduvat mäeahelikku vaadates mõtlesin, et tüdruku lohed on nagu Tiibeti palvelipud. Või ka nagu liivamandalad - keerukad ja kaunid pildid, mida Tiibeti mungad hoolikalt, paljude päevade jooksul värvilisest liivast kujundavad, et lõpuks see kõik laiali puhuda. Ainult et... palvelipud, mis lehvivad põrgu kohal. Liivamandala, mis on valmistatud kuraditekarja kätetöö mälestuseks. Millise jumala poole peaks palvetama tüdruk, kelle kõik lähedased inimesed, kogu elu on hävitanud Jumala Sõbrad, ja kelle maa on üle ujutatud võõra nahavärviga ja võõrast keelt kõnelevatest võõra jumala hambunirelvastatud teenritest?

Massihaua ääres tormas tüdruk oma lohega äkki mäest alla. Jooksin talle järele. Niimoodi koos mäest alla joostes vaatasin tüdrukule korraks otsa ja ta naeratas mulle!

16. oktoober

Täna lennutasime jälle koos lohesid. Mul on tunne, et tüdrukul paraku hakkavad lohede ehitamiseks vajalikud materjalid otsa saama. Peenikesi liiste saab juurde voolida küla ümber kasvavate mägimändide ja sarapuude okstest, aga korralikku tugevat ning õhukest paberit ei saa kuskilt. Mingi varu tüdrukul veel on, aga kui tal mõne lohe täisjoonistatud paber puruneb, siis viimasel ajal ta enam mitte jäta seda lohet või paberit kuskile vedelema, vaid parandab seda teibiga. Ja tema vildikad hakkavad tühjaks saama.

Mulle helistasid satelliittelefoniga mu kaaslased ja teatasid, et jõuavad tagasi juba täna öösel või hiljemalt homme varahommikul. Nad polnud leidnud ühtegi elavat hinge peale ühe kohaliku kartmatu Goristani ajakirjaniku koos fotograafiga, kes olid samuti tulnud pealinnast Jumala Sõprade kätetööd imetlema ja jäädvustama. Pressitöötajad pidid mu kolleegidega siia kaasa tulema, sest neid ülimalt kütkestas siinkandi ainsa ellujäänud väikse tüdruku lugu ja tema kirg õõvastavkummaliste tuulelohede vastu.

Niisiis peame tegema uue katse tüdrukut pealinna viia. Aga ma kahtlustan, et kuigi olen tüdrukuga lähedasemaks saanud ja ta ei võõrasta ega karda mind, ei ole ta lihtsalt nõus meiega kaasa tulema, kui me just teda nagu muumiat kaelani kinni ei seo. Seda ei tahaks muidugi teha. Mistahes ametlike või ka inimlike reeglite järgi ei saa last siia jätta. Laastatud, inimtühi maa... Aga teisest küljest - ma ei saa täpselt aru, miks, aga mulle tundub, et tüdruk oleks siin, üksinda oma külas lohesid lennutades õnnelikum kui kuitahes eeskujulikus põgenikelaagris või lastekodus.

17. oktoober

Öösel kella nelja paiku saabusidki mu kaaslased koos leheneegritega ja sättisid ennast kohe magama. Ärkasin hommikul enne neid, tegin lõkke üles ning kogu väsinud seltskonnale süüa ja kohvi. Kui mu kaaslased üles tõusid, peegeldus nende nägudelt viha, lootusetus ja lõputu rusutus. Vaatasin neid ja mõtlesin äkki, et huvitav, miks mina võrreldes nendega nii rahulik olen? Kõnelesin ajakirjanikele oma viimasest kolmest päevast tuulelohetüdruku seltsis. Nad olid väga hämmastunud ja soovisid tüdrukuga kohtuda. Kuna nad on sama rahvusrühma esindajad mis tüdrukki, oskavad nad ju tüdruku keelt kõnelda ja lootsid temaga intervjuud teha.

Läksime kogu kambaga tüdrukule külla, andsin tallegi taas süüa ja maiustusi. Ajakirjanik kõneles tüdrukuga väga ilusti ja sõbralikult tema emakeeles, kuid tüdruk ei vastanud ikka musta ega valget. Istus lihtsalt meist väljagi tegemata ja joonistas oma lohet. Pressitöötajad olid väiksest põrgukunstnikust ja ta loheloomingust täiesti vapustatud. Näitasin seejärel ise ajakirjanikele tüdruku maja ning peidikut, kus tüdruk oli imekombel eluga pääsenud. Jalutasime mööda külatanumaid ringi, härrad ajakirjanikud tutvusid Jumala Sõprade järjekordse hävitustööga ning imestasid kõikjal lebavate katkiste tuulelohede üle. Fotograaf muudkui pildistas. Õhtupoole sai ta head pildid, kui tüdruk loojuva päikese valguses massihaua kõrval oma lohesid lennutas.

18. oktoober

Tahtsime tüdrukut auto peale meelitada, aga nagu ma arvasingi, keeldus ta järsult ja kategooriliselt. Kõik olid nõutud. Tüdruku väärtus seisnes ka selles, et nähtavasti oli ta selle ajaloolise veretöö üks väheseid ellujäänud tunnistajaid, kui mitte ainuke tunnistaja. Mu kolleegid tahtsidki teda juba jõuga kinni siduda, aga äkki ma teatasin - ma jään siia, veel mõneks ajaks koos tüdrukuga elama. Ma hoolitsen ta eest. Ta usaldab mind. Ehk saab ta millalgi šokist üle, lõpetab oma haigete lohede lennutamise, nõustub reisima pealinna ning hakkab rääkima, mis siin täpselt toimus ja mis tema külarahva ning lähedastega tehti. Seda ootab kogu Goristan, tegelikult kogu maailm. Selle tüdruku heaolu ja vaimne tervis on väga olulised. Ilmselt on tal mingil põhjusel tarvis olla praegu siin, oma külas, ja neid lohesid lennutada. Kui see teda rahustab, siis las ta olla nii nagu tahab. Nõnda ma oma kolleegidele argumenteerisin, aga tegelikult ma ise oma juttu päris ei uskunud. Tõde on see, et ma ei tea, miks mul on selline naljakas tunne, et tüdruk peab veel siin olema. Kolleegid suhtusid mu tungivasse ettepanekusse natuke umbusklikult. Lisaks tervemõistuslikule seisukohale, et sõjas orvuks jäänud laps tuleb ikka inimeste sekka tagasi viia ning et võibolla vajaks ta mingit psühhiaatrilist abi, leidsid nad, et minu kui meditsiinitöötaja leiaks haavatuid ja haigeid täis Goristanis tunduvalt tõhusamat rakendust kuskil mujal. Kuid ometi jäid nad minuga miskipärast nõusse. Võibolla nad tundsid midagi sarnast, mis minagi, aga ei osanud seda samuti enestele seletada. Nõnda ma siis jäängi mõneks ajaks tüdrukuga siia elama ning vaatan, mis edasi saab. Arvan siiski, et mu õige kentsakas välimissioon ei kesta igavesti.

Pärast meie väikse brigaadi kümnepäevast masendavat ringreisi olime ka hirmust lahti saanud Jumala Sõpradest võitlejate ees, kes veel kuhugi siiakanti redutama võisid jääda. Liitlasvägede andmeid võis tõesti usaldada - polnud siin enam kedagi. Võime tüdrukuga julged olla. Meile jäeti ka väike toiduvaru ning lubati saata lisa mõne päeva või hiljemalt nädala pärast, kui siiapoole hakkavad pealinnast saabuma Goristani enda ja liitlasvägede "koristusüksused", sõjaväepolitsei uurijad ja igasugused muud asjamehed, et selgitada täpsemalt välja ning siis ka likvideerida genotsiidi tagajärgi. Enne, kui mu kolleegid lahkusid, palusin meile veel saata ka ohtralt uusi korralikke vildikaid, vesi- ja õlivärve, guašše, värvipliiatseid, tugevat ja ilusat paberit ning peenikesi puuliiste lohede ehitamiseks.

24. oktoober

Olen juba üheksa päeva siin külas elanud. Põhiliselt olen tegelenud tuulelohetüdruku maja remontimisega ja talle lohede valmistamiseks vajalike materjalide otsimise ning töötlemisega. Tüdruku jalg on peaaegu paranenud ja mingit muud haigust ei paista tal tõesti olevat. Ta on tugev, terane ja energiline. Viimastel päevadel on paraku joonistamiseks vähegi sobilik paber otsa saanud ning tüdruk peab oma lohesid ehitama kilest, mida külas veel ohtralt leidub. Kile peale saab ta joonistada ainult oma kahe veekindla permanent markeriga - üks must, teine punane - ja minu pastakatega. Kuid ka nende kasinate vahenditega teeb tüdruk imet. Kilest lohed peavad ka paremini vastu kui paberlohed.

Pole mingeid märke sellest, et tüdruk väsiks oma horrorlohedest ja nende lennutamisest. Nüüdseks on minust saanud tüdruku täieõiguslik abiline, ma meisterdan ise oma lohesid ja isegi joonistan nende peale. Minu oskused võrreldes tüdrukuga panid mu algul häbist silmi peitma, kuid ma siiski tahan selles veidras ja mastaapses kunstiprojektis osaleda - solidaarsusest tüdruku ja tema rahva saatuse vastu, selleks, et tema usaldust võita ning võibolla veel millegi pärast, mida ma ei oska seletada. Jookseme kahekesi oma lohedega üksmeelselt ringi - väike Goristani tüdruk ja täiskasvanud lääne mees. Tüdruk on sünge, närviline ja vait kui haud, aga mõnikord ta naeratab mulle, ja mulle näib, et hommikuti ta ootab, et ma tuleks, tooks talle mingit süüa või maiust ja hakkaks temaga koos lohesid joonistama. Mul on tunne, et tüdrukul on hea meel, et ta päris üksi ei ole ja mina tema lähedal viibin.

Ja lõpuks jõudsid täna külla sõjaväepolitsei uurijad ja mingisugused Goristani valitsusametnikud, kes siinkandis olukorda uurivad, ja tõid meile uut toidukraami ning - mis põhiline - lohetarbeid! Läheb kõvaks joonistamiseks.

9. november

Tüdruk lennutab ikka oma tuulelohesid. Miski ei näi seda vääravat. Kuid asjad on arenenud hoopis ootamatuid radu pidi. Nagu mulle teatasid mu kolleegid läbi telefoni, tekitas üle kahe nädala tagasi Goristani ainukeses ajalehes ilmunud lugu meie tuulelohetüdrukust omajagu furoori kogu riigis. Ja mitte ainult - see kummaline lugu jõudis ka rahvusvahelistesse meediakanalitesse. Seda kõike vaatamata riigis valitsevale massimõrvajärgsele meeleheitlikule olukorrale. Või mine tea, võibolla hoopis just selle olukorra pärast. Riigis valitseb endiselt kaos ja katastroof, infra- ja valitsusstruktuurid ei toimi, lokkab korruptsioon, oma võimalust haistavad igat masti kaabakad ja ekstremistid, iga päev tuleb teateid sellest, kuidas liitlasväed on kas kogemata või meelega tapnud tsiviilelanikke, aga selle kõige kiuste jätkub paljudel inimestel Goristanis ja kogu maailmas mahti imestada selle tüdruku üle. Tuleb välja, et tuulelohetüdruk on Goristanile äkki hirmus oluline ja vajalik.

Inimesed tunnevad tüdruku saatusele muidugi kaasa. Mõned vaatavad õudusega fotosid tema lohedest ja leiavad, et ta tuleb kiiresti panna kuhugi turvakodusse või hoolekandeasutusse või leida talle kasupere, ning et talle peavad hingeabi andma kas siis usuteenrid või korralikud psühhiaatrid, kes ta kurjadest vaimudest, painajalikest traumadest ja haigest fantaasiast vabastaksid ja teda jälle terveks inimeseks püüaksid teha. Paljudele teeb muret, et tema oli kohutava veretöö ainsaks tunnistajaks, aga keeldub sellest sõnakestki rääkimast. Ta peab iga hinna eest rääkima hakkama, ta tuleb rahvusvahelise sõjatribunali tunnistajapinki tuua, nõuavad mõned poliitikud, aktivistid ja ajakirjanikud. Kuna tüdruku ainsaks kommunikatsioonivahendiks, kui nii võib öelda, on lohed, loodetakse ka, et need võivad vaatamata oma segasele sürreaalsusele kujutada seda, mis Jumala Sõprade eepilise märatsemise ajal tegelikult ja täpselt toimus. Need lohed on asitõendid, väidetakse, tuleb saata uurimisgrupp neid uurima ja analüüsima.

Samas imetlevad teised jälle tüdruku annet. Talle tuleb leida kasupere kuskil jõukas lääneriigis, kus ta saaks hea kunstihariduse, kõlavad mõned haritlaskonna hääled siin- ja sealpool Goristani piiri. On olnud kuulda üleskutseid hakata tüdruku edasise hea käekäigu nimel raha koguma. Kuid ka lihtrahvale on tuulelohetüdruku saatus silma jäänud. Mu kolleeg kõneles, et pealinnas olevat tuulelohede lennutamine taas moodi läinud. Kas see nüüd meie tüdrukuga seotud on, mine võta kinni, aga igatahes lendavad pealinnas ja mujal riigis taeva all igat masti lohed. Mõnedele neist on peale kleebitud hukkunud lähedaste või ka poliitiliste liidrite fotod. Vahel ka vihatud poliitikute omad - neid lohesid on põlema süüdatud, nii et leegitsevad lohed dramaatiliselt kõrgustest asfaldile põrmu varisevad. Mõned lohed on suurte tähtedega täis kirjutatud ja teenivad loosungite otstarvet.

Leidub ka tüdruku kunsti jäljendajaid. Osad inimesed on samuti hakanud lohedele kõiksugu võikusi joonistama ning fotosid koletutest veretöödest kleepima, ning lennutavad neid lohesid rituaalselt näiteks matustel ja mälestustseremooniatel.

Ja siis on viimastel päevadel sõitnud ka siiasamma külla teineteisest sõltumatult üks noor neiu ja üks vanem, nii kuuekümneaastane mees. Mõlemad kohalikud, nii et ka nendega ma kõnelda ei saa ning ei oska öelda, mis saatus neid selles räsitud maailmas tabas ja miks nad õieti siia tulid. Üksteist nad varem ilmselt tundnud ei ole. Nad lihtsalt sõitsid oma autodega kohale, tõid tüdrukule ohtralt külakosti, vaatasid, kuidas meie tüdrukuga siin lohede kallal nikerdame, ning hakkasid siis ise ka lohesid valmistama. Nad on sellise tõsise, pühaliku olemisega. Joonistades ja värvides nad minu meelest jäljendavad tüdruku stiili ja motiive, kuigi nende joonistusoskus on päris kesine. Nad ei ürita olla kuigi originaalsed. Ning kui meie tüdrukuga lohesid lennutama läheme, ühinevad need inimesed meiega. Eile ja täna on siin taeva all lennanud korraga juba neli lohet. Järjekordsete võõraste saabumine jättis tüdruku täiesti ükskõikseks. Temal jätkus tähelepanu vaid oma õuduslohedele. Kuid ta ka ei olnud nende inimeste vastu ebasõbralik. Neiu ja mees rääkisid tasase häälega mõnikord harva omavahel, kuid mitte kunagi tüdruku või minuga. Naljakas on see lohede ümber tärkav tumm, tõsine ja harras elu, milles põhiliseks hääletekitajaks on lakkamatu tuul.

Lisaks lohedega tegelemisele asusid need võõrad külatänavailt rüüstamisjärgset prahti koristama, jättes puutumata ainult tüdruku loherisud. Mõlemad on võtnud vist nõuks ka natuke remontida paari maja. Ma kahtlustan, et nad kavatsevad kauemaks siia elama jääda. Ja siis ma kahtlustan veel, et nad ei jää ainukesteks tüdruku uueks külaliseks selles tühjakstapetud külas. Mul on tunne, et leidub veel inimesi, kes on võtnud nõuks lühemaks või pikemaks ajaks hüljata oma argised mured, jätta karm maailm seljataha ja pühenduda siin tuulelohetüdruku külas lohekaemusele. See aina kasvav inimhulk võibolla teeb kogu küla korda ja ehitab taas üles, hakkab taastärkava tuuleloheküla ülalpidamiseks põllumajandusega tegelema ja mine tea, ehk ehitavad veel ka mingisuguse tuulelohetempli... Tekivad rituaalid, pühakirjad... Nad austavad tüdrukut ja hoolitsevad ta eest, aga tüdrukul on sellest kõigest ikka ükskõik. Kuid tema vaikimine ainult tiivustab ta järgijaid seda salapärast vaikimist tähendusega täitma ning tüdruku maagilis-õudseid lohesid eksegeesima.

Meditsiinitöötajana leian, et see väike tüdruk peaks siit külast ikkagi lõpuks ära minema, püüdma unustada kõik selle, mis temaga on juhtunud, leidma uue toreda perekonna, suhtlema omavanustega, katsuma olla rõõmus. Aga samas ma kahtlen, kas tema osaks saab olla tavaline orvuks jäänud sõjapõgeniku elu ja saatus. Ta on eriline. Ja niikuinii ei ole tema saatus enam ei tema enda ega minu kätes. Ma ei tea, mis tüdrukust saab, aga ma vaatan seda huviga kõrvalt. Üks on kindel - midatahes tüdrukuga ka ei tehtaks, ta peab saama oma lohesid lennutada. Kui ta seda ei saa, on temaga kõik läbi.

täna on maailma viimane õhtu

2010-09-11T14:48:00.000-07:00

Leyland Kirby - Tonight is the Last Night of the World. Albumilt "Sadly, the Future is No Longer What it Was". Sel 3CD-sel mammutalbumil on veel hulk häid lugusid. Leyland Kirby on tegelikult James Kirby, keda maailm teab põhiliselt projektide V/Vm ja The Caretaker järgi.

05 - tonight is the last night of the world by svenvabar

Maailma äärel

2010-09-07T11:58:00.001-07:00

Mõnikord, kui Sven öösel magab, kuuleb ta läbi poolune, kuidas teise tuppa tulevad kuskilt tasahiljukesi mõned inimesed ja hakkavad vaiksel häälel juttu ajama. Vahel on neid inimesi kaks ja vahel kolm, väga harva võibolla ka neli, aga selles Sven oma unesegase peaga enam väga kindel ei ole. Nende inimeste hulgas on nii mehi kui naisi. Nad istuvad maha Sveni korteri suure toa ümmarguse laua taha, vanale nagisevale diivanile või pliidi ette suitsu tegema. Nad kõlistavad klaasidega - ettevaatlikult, et Sveni mitte päris üles ajada - kuhu valavad ilmselt veini või õlut, aga purjus pole nad kunagi. Mõnikord joovad nad ainult teed. Ja muudkui räägivad. Või vaikivad.

Nad toimetavad tõepoolest nii vaikselt ja rahulikult, et ei ole suutnud Sveni kunagi järsult ärkvele ehmatada. Eks Sven on kõva unega ka. Poolenisti veel unes, poolenist juba ärkvel olles ta kuulab mõnikord hulk aega nende tasast jutuvada, mis tema unenägudega segunema kipub ja millest ta hiljem, pärast päriselt virgumist kuigi palju ei mäleta. Varem või hiljem õnnestub Svenil siiski täielikult uni silmist raputada, siis ta tõuseb mõnikord üles, paneb hommikumantli selga ja tuhvlid jalga ning läheb teise tuppa, et vaadata, kes need seal jutustavad ja mis tema korteris keset ööd õieti toimub. Kuid selleks hetkeks, kui ta teise tuppa jõuab, ei toimu seal enam mitte kui midagi. Vaikus. Tuba on tühi ja kõik asjad on omal kohal, kuhu Sven nad enne magamaminekut oli jätnud. Vahel ta nagu tunneb õrna veini, tubaka või võõraste inimeste lõhna, aga kui ta neisse lõhnadesse süveneda püüab, et neid kuidagi fikseerida ja meelde jätta, avastab ta, et juba on lõhnadki kadunud, nagu olnuksid nad ainuüksi tema kujutluse vili, mida nad võibolla olidki.

Viimasel ajal on Sven juba leppinud sellega, et ta oma öiseid külalisi kätte ei saa. Kui ta kuuleb neid taas läbi une tulevat, püüab ta nüüd enamasti ka ise olla võimalikult tasa ja lihtsalt keskenduda nende jutule, et sellestki tabada midagi, mis viitaks sellele, kes nad ometi on ja kust tulevad. Kuid ka sellest ei tule midagi välja. Sedamööda, kuidas Sveni kõva uni vaikselt taandub, unenäoriismed pagevad ja ta virgub, jäävad hääled teises toas aina vaiksemaks ja katkendlikumaks, nii et selleks hetkeks, kui ta on päriselt virgunud, valitseb teises toas täielik vaikus, ja ta teab ilma kontrollimatagi, et tema suur tuba on taas täiesti tühi, nagu polekski seal kedagi olnud. Sveni öised külalised on väga hoolikad, väga tähelepanelikud.

Niisiis Sven ei teagi, kes need inimesed on. Päriselt ärkvel olles pole ta neid kunagi kuulnud, nägemisest rääkimata. Aga sel määral on ta neid kuuldes alati ärkvel, et olla kindel: nad ei ole tema unenägu. Need inimesed on tõepoolest seal, kõrvaltoas. Võibolla nad polegi päris inimesed, vaid mingid kodukäijad.

Ometi ei karda Sven neid sugugi. Otse vastupidi. Nende hääled kõlavad Sveni kõrvale vastupandamatult tuttavalt, nagu oleksid nad tema vanad kallid sõbrad, keda ta ammu näinud pole ja kes nüüd äkki on talle keset ööd külla tulnud. Aga kui palju ta ka ei pinguta, ei tunne ta neis ära ühtegi tuttavat. Ja nad räägivad nii ilusti. See on põhiline. Räägivad nagu rääkima peab. Ja vaikivad nagu vaikima peab. Sven ei saa küll aru, millest nad räägivad, aga selles une ja ärkveloleku vahepealses seisundis on intuitsioon iseäranis tugev.

Sven tunneb, et need olendid on omavahel ilmselt väga head sõbrad, ja nad on omavahel suheldes sellel ülimalt harva õnnestuval lainel, mil piirid egode vahelt on kadunud ja viibitakse ühises väljas, mis on laetud rahulikust poolehoiust ja mõistmisest nii üksteise kui maailma suhtes. Teate küll: taoline seisund tekib mõnikord üksteist hästi tundvate ja usaldavate inimeste vahel, kui jalutatakse pikalt mööda maastikku, istutakse öises metsas või lõkke ääres - või kellegi hubases korteris hämarate tulede valgel. Aeg ja ruum kaovad, inimesed muutuvad rahulikuks, erinevalt argireaalsusest nad äkki ei ihalda enam midagi ega tunne millegi pärast hirmu, ärevust või masendust. Ei ole ka mingit pöörast tungi või armastust - see on hoopis teine asi. Inimesed on enestest õnnelikult lahti, olles samas üksteisega väga koos.

See on nagu jalutaks soojas, sumedas augustiöises pargis, mis asub ühel kõrgendikul linna ääres. Aga taevas ei paista tähtede vahel mitte kuu, vaid suur maakera. Pargi ääres on vana raudaed, mis kaitseb ettevaatamatuid patseerijaid järsust mäeküljest alla kuristikku veeremast. Sellelt mäeveerelt avaneb suurepärane vaade pimedale põhjatule kuristikule ja lõpmatule kosmosele, ja maakeralatakale keset kosmost. See sume park on maailma äär. Maailma Ääre Park.

Kui oled oma sõpradega sellises meeleolus koos, on alati tunne, nagu viibiks nendega maailma äärel. Ainult sina ja su kaaslased, maailm ja pime tühjus. Aga sellist meeleolu on muidugi väga raske saavutada. Kui oled noor ja rumal, usud kõiksuguseid tühje sõnakõlkse ja oled hämmastavalt varmalt valmis end nende sõnakõlksude nimel kaotama, tekib selline meeleolu justkui lihtsamini, aga peagi paljastub sõnakõlksude taga hämar reaalsus, millel sõnadega suurt midagi ühist pole, ning siis on üksi keset reaalsusekõrbe päris külm seista. Sest mingit ühtsust tegelikult polnudki ega pole. Tegelikult on nii, nagu Rilke kirjutas - selleks, et keegi saaks teisele nõu anda ja teist aidata, teisega päriselt sõber olla, selleks peab palju juhtuma ja õnnestuma, peab aset leidma paljude asjaolude kokkusattumine, et see sünniks. Selle nimel ei saa eriti pingutada. See peab sattuma.

Svenil on ammu olnud tunne, et neil inimestel, kes öösiti tema korteris salaja koos istumas käivad, on need paljud asjaolud kokku sattunud. Sven on väga igatsenud nende seltsi, on igatsenud nendega koos olemise tõelist tunnet. Ja kuigi Svenil pole see koosolemine õnnestunud, täidab mälestus nende inimeste salajastest öistest istumistest tema pool teda istumistele järgnenud päeviks rahu ja õnnega; ta usub, et kuidagimoodi saab nende inimeste omavahelisest selgusest siiski natuke ka talle osaks. Ta loodab, et ehk aitab see erakordne, kummituslik kogemus ka teda ta lähedastele inimestele päriselt lähedale, nendega koos maailma äärele.

Ja hiljaaegu see tõesti juhtus. Sven sattus ühel hilisõhtul linna peal kokku kahe sõbraga, kellega tal olid viimasel ajal keerulised suhted olnud, kuid kes talle siiski kallid olid. Nad jõid koos natuke veini. Said peagi aru, et neil tegelikult üksteisele midagi ette heita pole, et nad mõistavad üksteist. Ja kuna klubi kinni pandi, otsustasid nad natuke edasi istuda Sveni pool. Nad jõudsid öösel kohale, tegid teed ja suitsu ja muudkui istusid, rääkisid ja vaikisid. Pärast heitlikke ja keerulisi aegu oli neil hea olla. Kõik oli just nii nagu peab. Nad said üksteisest aru, olid üksteisele lähedal, vaatasid tulle ja aknast välja, kust paistis öise linna panoraam. Istusid niimoodi väga vaikselt ja rahulikult tunde.

Siis ütles üks sõpradest Svenile: "Kuule, aeg on minema hakata, Sven hakkab teises toas üles ärkama". Jah, selge - tuli lahkuda. Tasahiljukesi pesid öised istujad teetassid ära ja hiilisid minema.

mis on eimiski?

2010-09-02T05:26:00.000-07:00

Stephen Hawking on uue raamatu kirjutanud, kus ta väidab, et jumal pole Universumi loomisel osalenud. Sellega vaidleb Hawking vastu Newtonile, aga ka omaenda varasemale seisukohale, mille esitas nt "Aja lühiloos". Nüüd leiab Hawking, et Universum on "füüsikaseaduste vältimatu tagajärg":

http://www.bbc.co.uk/news/uk-11161493

Ma pole seda raamatut lugenud, aga lugedes BBCst Hawkingi tsitaati "Because there is a law such as gravity, the universe can and will create itself from nothing" tekkis mul puht-keeleloogiline küsimus. Või õieti mitu küsimust. "Kuna on olemas gravitatsioon, suudab universum end luua eimiskist, ja loobki." Hm. "KUNA...". Kui universum suudab end luua eimiskist, siis milleks talle veel gravitatsioon? Kui gravitatsioon on eimiski eeltingimus, siis mis eimiski see eimiski enam on? Siis on ta ju vaieldamatult miski, sest kui miski on millegi eeltingimus, siis see, mille eeltingimus ta on, ei saa kuidagimoodi olla eimiski. Ta peab olema miski. Eimiskil ei saa ju olla eeltingimusi... või? Või on ka gravitatsioon eimiski?

No kuulge, ei ole.

päkapikk

2010-08-18T04:13:00.000-07:00

Üks erakordne inimene, keda meie hulgas - veider tunne küll - enam ei viibi, rääkis hiljaaegu järgmise loo. (Mitte küll mulle.) Tema tuttaval on väike autistist poeg - nii seitsme-kaheksa aastane. Poeg helistas isale töö juurde, et "Kuule isa, ma võtsin päkapiku kinni, tule kähku koju!" Isa vastu, et "Ma praegu ei saa hästi, pakilised tööasjad siin käsil, oota oma päkapikuga väheke ja ole mureta, küll ma varsti tulen, kui töö läbi saab." Läheb siis isa päeva lõpus koju, ja mis ta avastab - poeg on garaaži kinni pannud lilliputi-kasvu elektriku.

*

Teiseks tahtsin kõigile võimalikele ambienti ja drõuni sõpradele südamele panna, kui hirmus hea projekt on ikka sakslaste Troum. Kunagine Maeror Tri, aga ega neil väga suurt kõlapildilist vahet ei ole, üsna sarnane muusika. Hirmus palju on maailmas viletsat new age ambienti, aga Troumi, mis apelleerib sarnastele tajudele mis new age-gi, aga on ometi otsatult parem, ei tea suurt keegi. Tõmmake soulseekist (Troumi tüüpidel ei ole selle vastu vähimatki) nt nende eelmise aasta album "Eald-Ge-Streon" ja kuulake esimest lugu "Elation". Ka albumid "Tjukurrpa" 1 ja 2 on head. Või Maeror Tri albumid "Emotional Engramm" ja "Meditamentum II". Kuigi neil on hästi palju plaate ja ükski neist pole just halb.

Kui tänapäeval öeldakse drone, siis mõeldakse tavaliselt drone metalit - Isis, Nadja, Sunn O))) jne. Aga see muusika on palju vähem drone kui Troum. Või ka nt britt Jonathan Coleclough, kellest keegi midagi ei tea, teeb suurepärast "õiget drõuni", kuigi üsna erinevat kui Troum. Colecloughil on oma Bandcampi lehekülg, sealt saab natuke tasuta kuulata.

Tühi maja

2010-08-16T05:56:00.000-07:00

See aeg õhtuhämaruses, mil asjad ei ole enam konkreetsed, kindlad ja piiritletud nagu päevavalguse käes, ega ka mitte veel täielikult piiritusse, lõputusse ööpimedusse kadunud, mis kõik olevad ja mitteolevad maailma asjad üheks teeb. Sel ajal kaotavad asjad ning olendid oma materiaalsuse ning muutuvad küsitavaks. Neil pole varju. Nad on lõpmatuse kuristiku äärel, kuid veel pole nad sellesse hüpanud või tõugatud. Nad on olemas siin ja praegu, kuid astudes juba ühe väikse sammu satuksid nad kaugele minevikku või tulevikku. Inimesed ja loomad kaotavad selles hämaruses päevase entusiastliku tõhususe, ka öine joobumus pole veel söandanud tekkida. Olendid on tasased, ettevaatlikud. Ka hääled kõlavad teistmoodi. Nad on vaiksemad ja summutatumad, kuid kostavad kaugemale.

Meie laiuskraadil, kus päike loojub aeglaselt ja hämarust on palju, leiab seda aega natuke igast ööpäevast, see kuulub meie olemise juurde ja on meile omane – erinevalt ekvaatorile lähedal elajaist, kelle päike kukub nagu kõrvits silmapiiri taha – kuid selle ambivalentse olukorra kõrghetk saabub ikkagi valgete ööde aegu juunis ja juuli algul. Just selle halli määramatuse kõrgpunktis, kaks päeva enne jaani saigi alguse mu hea sõbra Karlo ning tema elukaaslase Andra lugu. Tahaks öelda klassikaliselt ja konventsionaalselt „hämmastav ja traagiline“ või „hämmastav ja kurb“ lugu, aga see oleks veidi liialt ennatlik ja enesekeskne määratlus. Samuti liiga lõplik. Traagiline see lugu muidugi on – vähemalt minu jaoks, ja Karlo-Andra teiste sõprade ning lähedaste jaoks. Siinsete ja praeguste jaoks. Aga ma ei tihkaks öelda, et see lugu lõppkokkuvõttes traagiline on. Karlo ja Andra jaoks, ükskõik kelle jaoks.

Karlo ja Andra läksid poolteist aastat tagasi Hiiumaale matkama. See oli nende suhtes üpris raske periood. Tagantjärgi süüdistas Karlo selles – ning kõiges, mis järgnes – iseennast, ning tema ja Andra sõbrana pean selle enesesüüdistusega natuke nõustuma, kuid ei ole mina õige olend ütlema, kui suur tema süü oli ning kas see oli suurem kui Andral. Ma olen kaugel sellest, et arvata, nagu teaksin täielikult nende suhte arheoloogiat, keemiat ja ökonoomikat, aga ühtteist oli Karlo mulle rääkinud ja veidi ka Andra.

Nad olid koos elanud viis-kuus aastat. Nende suhe oli alati olnud pigem tormiline. Tormitsejad olid nad mõlemad. Rahutud hinged, kes alalõpmata elus midagi muud otsisid, sealhulgas ka lähisuhetes. Nad pidutsesid palju. Ja tülitsesid, skandaalitsesid, esitasid üksteisele ultimaatumeid. Kuid siis, nagu nii tihti läheb, tulid muserdatuna üksteise juurde tagasi, vastastikku kahetsedes ja andeks paludes. Kokkuvõttes oli neil üksteist vaja, nad sobisid kokku - võibolla just sarnaste iseloomude tõttu. Nad said teineteisest aru. Ma arvan, et nad armastasid üksteist, kuigi selles vahel kahtlesid või siis sellest lihtsalt ei hoolinud. Ühesõnaga neil oli tavaline tänapäevane heitlik suhe. Ma ei näe selles suhtes midagi erilist, mis oleks viidanud erakordsetele sündmustele, mida ma alljärgnevalt kirjeldan. Mul on tunne - kuigi ma pole kindel, sest ma ei saa siiamaani sellest, mis toimus, eriti aru - et see kõik oleks võinud juhtuda peaaegu ükskõik kellega, ükskõik missuguse paariga.

Pärast üht üsna nukralt pöörast perioodi, mil Karlo ja Andra olid paar-kolm kuud lahus elanud, kolisid nad kokku tagasi. Kuid mingeid lubadusi ei jagatud, põhilised küsimused jäid õhku rippuma. Karlo oli ka pärast taas kokku kolimist olnud vahel konfliktne, tige ja kibe, ning Andra mürgine ja hüsteeriline. Siiski oli Andra olnud see, kes asjade taolises olukorras oli Karlole teinud ettepaneku korraldada väike matk Hiiumaale – et katsuda üksteisega jälle sõbraks ja lähedaseks saada. Või siis veendumaks, et nende suhtest ei tule midagi välja, lisas kumbki sellele plaanile omaette ja vaikides.

Nad olid matkanud kaunis intuitiivselt ja sihitult, püüdes pigem sattuda sellistesse paikadesse, kus on võimalikult vähe inimesi ja palju metsikust. Selleks nad ignoreerisid ametlikke matkaradu ja RMK laagriplatse, eelistades pigem asustusvaeseid ja soiseid paiku Hiiumaa keskosas, kus veneaegsed militaarrajatised ning enamik majapidamisi, mis seal kunagi toimisid, olid praeguseks maha jäetud ja metsistusid vaikselt.

Nii nad sattusidki tolle mälestusväärse 21. juuni õhtul Kirbuste rabas ühte kohta, mis oli vene ajal kuivendatud, kuid ilmselt millalgi iseseisvuse saabudes paiguti võsastunud ning aastate jooksul kuivenduskraavide kinni kasvades taas soostunud, muutudes iseäranis läbipääsmatuks ja omamoodi ebasõbralikuks paigaks. Too suvi aga oli olnud ebatavaliselt palav ja põuane, mistõttu soo oli võrdlemisi kuivanud ning seal sai mättalt mättale hüpates kuiva jalaga ringi liikuda. Öö hakkas kätte jõudma ning nad otsustasid selle soo äärde laagrisse jääda.

Nad olid telgi üles pannud ja veidi einet võtnud ning istusid nüüd vaikides ja jälgides, kuidas aasta valgeim öö oma hämaruse haripunkti saavutas, maailma asjad oma varju ning reaalsuse kaotasid ja olemise ning mitteolemise vahelisele eikellegimaale vajusid. Matka esimesel paaril päeval ei olnud üksteisega taas lähedaseks ja sõbraks saamisest paraku veel midagi välja tulnud, meenutas hiljem Karlo. Tema ise oli olnud kinnine, pinges ja napisõnaline, ning ka Andra seetõttu kurb ja sõnaaher.

Kui Karlo seda kõike mulle hiljem rääkis, oletas ta, et miskipärast just sel õhtul, sel hetkel oli Andras midagi viimaks lootusetult murdunud, ning sellepärast juhtuski kõik see, mis juhtus. Kas see oli Karlo-poolne tagantjärgi-ületõlgendamine ja juhuslikkuse asendamine põhjuslikkusega, seda ei oska mina öelda, aga igal juhul oli Andra jäänud ühel hetkel võssa, soo poole vaatama, ja öelnud Karlole, et näe, seal kaugel soos on üks maja. Karlo oli vaadanud, tublisti silmi pingutanud, aga polnud näinud midagi peale võsa. Talle oli tundunud, et seal kaugemal on lihtsalt mõned puud kuidagi niimoodi kasvanud ja kokku juhtunud, et eemalt vaadates võivad tõesti paista majana – just nagu vahel kummalist jändrikku puutüve hämaruses silmitsedes võib kangastuda nägu või meenutavad rünkpilved vaatajale mida iganes. Seega, hoolimata sellest, et nii Karlole kui Andrale olid alati üksildased mahajäetud elumajad huvi pakkunud, oli Karlo antud juhul arvanud, et pole seal mingit maja, pealegi oli ta tol hetkel olnud väsinud ja mitte eriti heas tujus. Kuid Andra teatas, et tal on niikuinii tarvis metsas ära käia ja ta läheb vaatab ühtlasi seda maja ka.

Karlo kõneles, et talle jääb alatiseks meelde, kuidas ta võsa vahele kaduvale Andrale järele vaatas. Tal oli juba sel hetkel veider tunne, et see on viimane kord, kui ta Andrat siin ilmas näeb, ütles ta hiljem. Miks ta selle eelaimduse ajel Andrale järele ei läinud, ei osanud Karlo kuidagi öelda, kuigi ta seda vahel hiljem kõige kibedamalt kahetses – argusest, usaldamatusest enese vastu, laiskusest, tähelepanematusest, nürimeelsusest...? Igatahes Karlo ei läinud ning vaid jälgis, kuidas Andra vaikselt süveöisesse hämarasse võssa kadus. Ja lõpuks, pärast üksisilmi Andrale järele vaatamist märkas Karlo, et selles kohas, kuhu Andra kadunud oli, seisis tõepoolest mingi maja moodi asi! Karlo meenutas, et seda maja lõpuks märgates tundis ta korraks lootusetut ahastust ja üksildust.

Karlo ootas, et Andra tagasi tuleks. Aga ta ei tulnud. Ei kümne minuti ega veerand tunni jooksul. Kui Karlo avastas, et Andra lahkumisest on möödunud juba vähemalt paarkümmend minutit, läks ta teda otsima. Suundus sellesama maja juurde. See oli tõepoolest täiesti reaalne ja normaalne eramaja, mis oli millalgi sügaval vene ajal, nii 1970. aastatel ehitatud natuke kõrgemale kohale, millest nüüd oli taas saanud soosaar. Maja oli ilmselt tõesti maha jäetud - õu oli kasvanud kõrgesse rohtu, millest ei viinud läbi ükski rada, marjapõõsad ja lillepeenrad oli metsistunud. Ehitamise ajal, mil kuivenduskraavid veel toimisid, ei olnud maja ümbritsetud tõenäoliselt mitte sooga nagu praegu, vaid näiteks põldudega, kuid praeguseks oli pealetungiv võsane soo maja ligipääsmatuks ja tontlikuks muutnud. Ainult kuiv ja põuane ilm lubas Andral ja Karlol rahulikult sellele ligineda. Maja ümber seisid ka mõned abihooned – kuur, ait, midagi väikse lauda taolist, garaaž. Abihooned olid veidi ajahambast räsitud välimusega, kuid maja ise nägi välja hämmastavalt kõbus ja korralik.

Sel hetkel aga ei olnud Karlol mahti vastavastatud mahajäetud majapidamist lähemalt inspekteerida. Ta otsis hõikudes ja taskulambiga vehkides läbi kogu maja koos keldri ja pööninguga ning kõik abihooned, kuid Andrast polnud märkigi. Seejärel otsis ta ümberkaudsest võsast ja soost, kartes leida mõnd salalaugast, mis isegi sellise põuaga polnud ehk kuivada jõudnud. Ta ei leidnud selliseid. Ta tuli tagasi laagripaika, kõndis kaugemateski metsades ja hüüdis nagu kopsud võtsid. Andrat ei olnud mitte kuskil.

Kui Karlo oli juba paar-kolm tundi tulutult Andrat otsinud, sai ta aru, et omal jõul ei suuda ta teda leida, ning kutsus välja päästeameti. Päästjad tulid kähku kohale, otsisid kuue mehega hommikuni. Hommikul kutsuti ka kohalikud politseinikud appi. Tulutult. Alanud päeval küsitleti ümberkaudseid kohalikke, kes elasid paari kilomeetri kaugusel. Kutsuti appi otsima Andra sugulased ja sõbrad. Nõnda sattusin minagi Hiiumaale ning kuulsin kõigest juhtunust Karlolt. Järgnevatel päevadel kleebiti Andra pilte täis kogu Hiiumaa, lisaks veel saare ja Rohuküla vahel sõitvad praamid, Rohuküla sadam ning Haapsalu bussijaam. Andrat otsiti väga intensiivselt neli-viis päeva, teatati ka raadiosse ja ajakirjandusse, kuid Andrast ei leitud mitte kõige väiksematki märki. Mitte ühtki mahapudenenud nööpi, taskurätti või juuksekummi, ei ühtki salapärast karjatust kuskil. Kohalikud polnud neil päevadel kohanud mitte ainumastki võõrast ümberkaudu liikumas.

Politsei kaalus ja kontrollis igasuguseid ebameeldivaid versioone - näiteks kas kohalike hulgas leidub mõni perversne salakaabakas, kes võinuks Andrale käe külge panna. Andra oli silmapaistvalt ilus neiu. Või - mida küll keegi peale politsei hetkegi võimalikuks ei pidanud - kas mitte Karlo ise Andrat ei mõrvanud ja surnukeha ära ei peitnud. Kuid õnneks sai üsna kähku selgeks, et taolised spekulatsioonid ei pea vett.

Märksa tõepärasem versioon oli, et Andra mingi hetkelise ajendi sunnil otsustas end ise kuskil vaikselt surma saata või lihtsalt ära kaduda. Et see tal nii puhtalt sai välja tulla, nii et temast mingitki märki järele ei jäänud, kõlas erakordselt, kuid mitte võimatult. Arvestades Karlo ja Andra keerulist vahekorda, eriti viimastel kuudel, ei saanud seda võimalust välistada. Ei Karlo, Andra vanemad ega sõbrad tahtnud temast uskuda, et ta neid kõiki ühtki teadet maha jätmata niimoodi alt veaks, kuid iga inimene on ju lõpuks alati saladus. Aga kui sellist käitumist Andra puhul usutavaks pidada, võis ta olla tõesti juba jumal teab kus.

Päevad läksid ning olukorra lootusetus sai aina ilmsemaks. Politsei ja päästeametnikud tõmbasid kuskil kahe nädala möödudes intensiivse otsimisoperatsiooni kokku. Andra lähedaste kurbus ja masendus süvenesid, eelkõige Karlo oma, kes oli süükoorma all lookas ja täiesti murtud mees. Kuid sedamööda, kuidas lootus kadus, võttis olukord üsna kummalise pöörde.

Andra pereliikmed ja sõbrad, mina nende hulgas, jätkasid siiski mõnda aega meeleheitlikku aktiivset otsimist. Kammisime peaaegu kogu Hiiumaa läbi. Küsisime inimestelt Kärdlas, käisime Kassaris ja Kõpu poolsaarel, Heltermaast - Hiiumaa väravast - rääkimata. Kuid Karlo meiega enam eriti ei ühinenud. Üldse eelistas ta nüüd pigem omaette olla. Mõnikord tuli ta meiega koos lähematesse ja kaugematesse paikadesse otsima, kuid tundus, et ta mitte ei otsi süstemaatiliselt, vaid lihtsalt jalutab niisama ringi. Tihtipeale leidsime ta vaevalise otsimispäeva lõpuks lihtsalt kuskilt metsalagendikult või mere äärest lebamast, kus ta selleks hetkeks, kui me temaga ühenduse saime, oli veetnud juba tunde. Ta lihtsalt istus või lamas liikumatult ja vaatas tühjal pilgul laineid ja pea kohal tuule käes õõtsuvaid mände. Karlo oli muutunud äraolevaks ja sõnaahtraks.

Kui Karlo meiega koos ringi ei liikunud, veetis ta põhiliselt aega tolles mahajäetud majas soosaarel, mille Andra oli avastanud. Meie pisut pelgasime seda kohta ning ööbisime Kärdlas, oma autodes või telkides. Kuid Karlo peagi kolis sinna majja sisuliselt elama. Ta ööbis vaid seal - täiesti üksinda. Varsti ei viitsinud ta enam üldse koos meiega otsimisretkedele tulla. Ta jalutas ringi soos ja metsades maja ümber ning käis endale külapoest toitu toomas, kuid ülejäänud aja veetis selle maja seinte vahel.

Maja oli elamiseks täiesti kõlbulik. Tänu oma äärmiselt varjatud asukohale oli see koos sisustusega tõesti hästi säilinud. Oma peaaegu veatus puutumatuses nägi see välja nagu mingi Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioon, mis kujutab maakodu 1970. aastatel. Võõrad ei olnud seda maja lihtsalt üles leidnud; kohalikud teadsid seda kohta küll, kuid erilisi joodikuid ja vandaale nende hulgas ilmselt ei leidunud või ei viitsinud nood lihtsalt nii vaevalist teed lõhkumise ja varastamise nimel ette võtta. Või hoidis neid sellest majast eemal midagi muud - midagi, millest tuleb juttu allpool. Kummalisel kombel polnud isegi hiired, rotid ja niiskus majale suurt mingit kahju tekitanud. Maja sisaldas kõiki tavalisi asju, mida eluks vaja - mööblit, tööriistu, potte-panne ja sööginõusid, omaaegset köögitehnikat... Viimasest ei olnud küll erilist kasu, sest majast puudus praegu elekter, kuid sellest polnud midagi, sest puupliit oli terve ja tõmbas korralikult ning majas leidus kaks petrooleumilampi. Maja olnuks nagu kõik see aeg oodanud elanikke, hoolitsedes enda eest ise, et kõik oleks ikka korras ja valmis, kui pererahvas tuleb. Selleks pererahvaks osutus Karlo, kellele maja miskipärast algusest peale väga meeldis ning oli ilmne, et sümpaatia oli vastastikune.

Meie muidugi muretsesime Karlo pärast. Kui ta enam Andrat otsida ei viitsinud, kartsime algul, et ta on langemas apaatsesse depressiooni. Kuid midagi sellist tema silmist ei paistnud. Pigem vaatas sealt vastu tühjus ja iseäralik rahu. Ta oli Andrast ilma jäänud ja otsustanud leplikult vajuda selle otsatu üksindusemere põhja, mitte meeleheitlikult selle mere pinnal sipelda, hädine päästerõngas ümber. Ma ei tea, mida ta noil päevil seal majas tegi, sest talle ei meeldinud väga meiega suhelda ja meie mõistsime ja austasime tema vajadust vaikuse ning üksinduse järele. Aga teda tundes ma kujutan ette, et ta lihtsalt istus ja lamas seal, valmistas endale süüa, võibolla vahel luges mõnd vana raamatut, mis selles mahajäetud majas leidus, kuulas väljast kostvat tuule puhumist või neil palavatel ja põuastel päevadel harvaesinevat äikesevihmapladinat...

Kesksuvised palavad päevad möödusid, kätte hakkas jõudma sume hilissuvi. Palavus jätkus, kuid vihma hakkas rohkem sadama. Kui Andra kadumisest oli möödas juba kuskil kuu aega, pidid kõik, ka Andra vanemad ja sugulased möönma, et aktiivne otsimine oli mõttetuks muutunud, ning otsijad olid sunnitud südamete verd tilkudes oma eludega edasi minema. Me pidime paratamatult Hiiumaalt ära minema ja pöörduma tagasi oma tööde ja tegemiste juurde. Ja me ei tahtnud Karlot sellises olukorras üksi jätta. Kuid vaatamata tungivale veenmisele polnud Karlo nõus mitte mingil juhul koos meiega tulema. Ta tahtis jääda sinna majja elama - vähemalt mõneks ajaks. Mis me pidime üksikusse majja kapseldunud Karloga tegema? Otsustasime, et las ta siis elab seal praegu edasi ning meie käime kordamööda teda vaatamas ja talle ligimese seltsi pakkumas, üritades teda leebelt normaalsesse ellu tagasi kallutada. Ümberkaudsetelt elanikelt kuulsime, et see maja ei kuulu tõepoolest mitte kellelegi, keegi pole selles üle kolmekümne aasta elanud ega selle vastu mingit peremehelikku huvi üles näidanud, nii et selle asjaga oli korras. Me ka lootsime, et ehk mõjub mõneajane üksildane elu Hiiumaa metsade ja soode vaikuses Karlole isegi positiivselt. Pealegi - kuigi lootust Andrat leida ei paistnud enam olevat, võis Karlo kadumisepaigas elades siiski märgata või kuulda midagi, mis Andra praegusest asukohast mingitki aimu annaks...

Nõnda lahkusimegi meie Hiiumaalt, Karlo aga jäi Kirbuste sohu elama. Kesksuvine valgete ööde ambivalentse hämaruse aeg oli möödas ning asendunud lopsakate augustipäevadega, mida eraldasid üksteisest tihkelt pimedad augustiööd. Nende hilissuviste ööde soojas pimeduses tähesära all seistes on tunne, nagu oleksid olendid ja asjad üksteisest ilmlõpmata kaugel. Siinsamas, kiviviske kaugusel paistva inimese või puuni jõudmiseks tuleks justnagu ületada kilomeetreid. Ning kilomeetrite kaugusel meist näis paratamatult olevat ka Karlo, kui me tal tema tema Kirbuste maja üksilduses aegajalt külas käisime. Me küll tõdesime, et tõepoolest ei ole ta endiselt masendusse langenud, vaid pigem energilisemaks ja elavamaks muutunud. Tema silmis säras mingi säde, mida seal enne polnud. Lootusesäde. Aga see oli päris kentsakas säde.

Karlo kõneles ja käitus nüüd, nagu tal oleks mingit aimu Andrast. Alguses olin erutatud - kas Karlol on mingit uut informatsiooni, mis võiks meid Andrale lähemale viia?! Kuid nii konkreetse küsimuse peale Karlo vaid raputas naeratades pead ja soovitas: ärge nähke enam vaeva Andra otsimisega. Te ei leia teda. Mida siis teha, mida Karlo silmas pidas? See kõik oli väga salapärane ja segane, kuid tundus, et ka Karlo enese jaoks. Ühest küljest oli ta ootamatult entusiastlik, kuid samas palju närvilisemaks muutunud kui varem. Ta viibis peaaegu kogu aeg oma maja seinte vahel ning pusis mingi keerulise probleemi kallal, mida ta ei suutnud ega suutnud lahendada. Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja keerulisest kooselust. Ta oli jäämas kaugele meist ja me natuke kartsime, et ka iseendast.

Ajapikku hakkasimegi aimama, et asjad on Karloga päris keerulised. Ta seletas mulle, et mitte ainult enda seest, enda minevikust ei katsunud ta leida Andra jälgi, vaid pigem enda ümbert. Enda füüsilisest ümbrusest - kuid üldse mitte füüsilist Andrat! Ei, enam ammu ei otsinud ta Andra elavat või surnud keha. Ta otsis teda inimtühjast soost, võsast, üksildastest metsadest, palavatest päevadest ja soojadest suveöödest. Kuid ennekõike tollest majast, mis kogu selle üksilduse südames paiknes. Kas hakkasid Karlo siseilm - mis oli praeguseks jäägitult keskendunud Andrale - ja välisilm, teda ümbritsev füüsiline keskkond, kuidagi ühte sulama?

Tasapisi Karloga suheldes ja tema väga imelikku juttu kuulates hakkasin mõistma, et asi oli siiski veel veidram - ja samas lihtsam. Mitte Karlo siseilm ei hakanud välisega kokku sulama, vaid konkreetselt Andra ise. See võsatukk siin oli Karlo ja Andra kahe aasta tagune suur tüli ühe Karlo kõrvalehüppe pärast. Too mändidega kaetud künkake oli üks Andra põgus armusuhe umbes samal ajal. Kuid Andra süda, meel ja hing asusid selles majas. Kogu mõistatuse lahendus asus majas - Andra südames. Ning viibides selles majas, viibis Karlo füüsiliselt Andra sees.

Karlo oli Andra omamoodi üles leidnud. Ta oli jõudnud veendumisele, et Andra polnud mitte kadunud, vaid oli kuidagi saanud selleks majaks - tellistest ehitatud, eterniitkatusega seitsmekümnendate eramuks keset suurt ja inimtühja sood. Karlo meenutas, et Andra oli vahetult enne kadumist võssa maja poole osutanud, aga Karlo polnud midagi näinud ja arvanud, et pole seal mingit maja. Nüüd oli Karlo kindel, et seal polnudki tookord veel mingit maja olnud. Aga kui Andra süda, hing ja meel olid sel kadumise hetkel moondunud mingis (ma ei tea, millises) mõttes majaks, siis valgus Andra laiali üle kogu ümberkaudse maa ja ilma, saades ka võsaks, sooks ja metsaks; vihmaks, päikeseks ja tuuleks maja läheduses. Üksikuks majaks muutunud Andra suhtles üksildusega enese ümber. Ning Karlo omakorda suhtles majas viibides ja ka oma jalutuskäikudel Andraga, Andra üksindusega - olles ise sama üksi. Kaks üksikut paralleelmaailma, mis kuidagimoodi, mingite erinevaid aegruume ühendavate uste abil vahel harva lõikuvad. Alles nüüd sai Karlo aru Andra ja ka enda üksindusest, mis oli neid pikkade aastate vältel saatnud.

Millest Karlo Andraga majas ja oma jalutuskäikudel "kõneles"? Sellest meil eriti aimu ei olnud, sest Karlo ei rääkinud meile neist asjadest eriti palju. Kuigi Karlo oli meie vastu endiselt sõbralik ja suhtles meiega, leidis ta, et maja, selle ümbrus ja kõik selles leiduv informatsioon on äärmiselt intiimne sfäär, ainult tema ja Andra vaheline asi. Minu kauaaegse sõbrana oli Karlo siiski nõus pisut rääkima sellest uuest tasandist nende suhtes. Karlo seletas mulle, et nad arutavadki Andraga oma kooselu ja -olu üle. Kõige üle, mis oli olnud varem - mis oli läinud hästi ja mis halvasti. Mida oli tehtud õigesti ja mida valesti. Selle üle, mis on praegu ja mis saab edasi. Ühesõnaga kujutles Andra ja Karlo kadumisjärgne suhtlus endast nende vahekorra põhjalikku ja isiklikku laadi analüüsi. Kuid mitte ainult seda. Millestki rääkisid nad veel, millele Karlo minuga kõneldes vaid vihjas, kuid neist vihjetest ei saanud mina midagi aru, ja võibolla ei pidanudki saama.

Karlo ja Andra uut moodi kommunikatsioon polnud mitte lihtne ja otsene, vaid täis mõistatusi, mõistukõnet, salapära ning krüptilisi metafoore. Kuid samal ajal oli nende suhe Karlo sõnul nüüd jälle hoopis paljutõotavam, avatum ja avameelsem; üksteisest hooliti rohkem ja saadi paremini aru. Nende suhe olevat nüüd tunduvalt ilusam kui varem. Ja see polnuks võimalik, kui Andra poleks niimoodi "ära kadunud" või muundunud, rääkis Karlo.

Karlo uskus ka, et asjad ei pea nii jääma, nagu nad praegu on. Et kunagi saavad nad Andraga veel uuesti "päriselt kokku", võrdsetena. Mis moel - kas Andra tuleb lihast ja luust inimesena meie sekka tagasi või kuidagi teisiti - seda Karlo samuti ei seletanud, vaid ainult naeratas salapäraselt. Kuid ta seletas, et uuesti kokku saamise nimel on neil mõlemal tarvis veel palju pingutada ning lahendada mitmeid keerulisi probleeme ja tüliküsimusi, mis nende senise suhte jooksul olid kuhjunud. Kogu see sasipundar olevat tarvis lahti harutada ning nüüd, kõrgemal selgusetasandil viibides ära seletada.

Maja ning seda ümbritsev maastik oli Karlo jaoks pikk, krüpteeritud, keerukas kogum teksti. Kõik see kokku oli sõnum ja ühtlusi sõnumi subjekt. Erinevad looduslikud objektid ümberringi ning inimese valmistatud mööbel, kodumasinad ja tapeet majas olid Karlo jaoks tähenduslikud. Karlo jälgis, kuulas, haistis, kompis, maitses ja luges neid tähendusi ning vastas neile. Nõnda toimus Karlo ja kadunud Andra kommunikatsioon läbi kogu sumeda augusti.

Aga ükskord septembri alguses esimeste sügisjahedate ilmade aegu, kui ta talle kord taas külla tulin, kasvas mu mure Karlo pärast tublisti. Nimelt selgus, et ta loeb nüüd Andra sõnumeid ka märgatavalt otsesemas mõttes. Majas leidus peale eluks vajalike mööblitükkide ja esemete ka arvukalt raamatuid ja fotosid. Ning äsja olevat Karlo avastanud, et Andra ka kirjutab talle, ta ainult ei olnud osanud Andra kirju seni üles leida. Andra kirjad olevat Karlo avastanud salajastest peidikutest maja seintes ja põrandas!

Niisiis uskus Karlo ikka päris tõsiselt, et Andra on muundunud, liikunud meie maailmast kuskile teise dimensiooni ning suhtleb Karloga omal viisil edasi. Kuid mis dimensioonides või sfäärides, missugusel kujul Andra Karlo arvates nüüd eksisteerib, seda ta meile seletada ei tahtnud. Ega sedagi, miks oli Andra meie maailmast ära kadunud. Kas ta siis ei oleks võinud enda ja Karlo probleeme kuidagi siin maailmas lahendada? Kas Andra oli Karlo arvates kadunud vabatahtlikult või sundis teda miski selleks?

Meie, Andra ja Karlo lähedased, keda Andra kadunuks jäämine niigi meeleheitele oli viinud, pidime nüüd niisiis muretsema ka Karlo vaimse tervise pärast. Meile tundus, et tema olukord muutub aina halvemaks. Ta oli üleni mattunud saladusterägastikku, mis teda majas ja soos ehk Andra uues kehastuses ümbritses. Ta pingutas meeleheitlikult, et paremini selgeks õppida see uus, üha multimediaalsemaks ja keerulisemaks muutuv mõistatuslik salakeel, mida Andra temaga suheldes kasutas.

Kas pidime Karlo sunniviisiliselt psühhiaatrite hoole alla andma? See mõte ei meeldinud kellelegi. Asi polnud siiski kaugeltki nii hull, et olnuks vaja allutada Karlo igasugustele droogidele ja medikamentidele, mille kõrval muid ravimooduseid tänapäeva psühhiaatria eriti näha ei tahagi. Karlo ei paistnud põrmugi olevat endale ja teistele ohtlik. Ta ei näinud välja nagu meelemõistuse kaotanud hull, ta hoolitses enda eest ning meiega suheldes oli enamvähem rahulik, mõistlik ja viisakas. Maja pidas ta ilusti korras ja sai oma igapäevase eluga hakkama. Ning hoolimata sellest, et Karlo suhtlus Andraga oli muutunud kuidagi paranoiliseks, polnud võibolla endiselt üldsegi halb, et Karlo enda meelest tegelikult sugugi päris üksi ei ole, vaid elab edasi koos Andraga.

Täis lootust oma armastatuga jälle lähedaseks saada jätkaski Karlo tublilt "Andraga" "suhtlemist". Elas, töötas ja puhkas majas soosaarel, jalutas ringi, dešifreeris märke. Ja hämmastav küll, aga vaatamata oma vaimsele seisundile, milles me kahtlustasime süvenevat hullumeelsust, ta muutuski ajapikku rahulikumaks. Kui ta oligi paranoiline, siis tegi see paranoia teda igatahes õnnelikumaks. Ta oli isegi rõõmus, kui me talle külla tulime. Jalutasime tema seltsis pikalt Hiiumaa inimtühjades, sügiseselt kuldsetes laantes ja soodes. Mingil määral ta isegi nüüd suhtles poes käies ja ümberkaudu jalutades kohalike elanikega. Varem ta oli hoidnud inimestega, eriti võõrastega, maksimaalset distantsi. Paistis, et talle hakkab saabuma mingi selgus. Kuid mis mõttes, seda ei rääkinud ta siiski endiselt mitte kellelegi. Kõik, kes temaga kokku puutusid, pidid vaid imestama selle uskumatu situatsiooni üle: muust maailmast eraldatud noor mees elab vagurat elu selles paigas, kus tema elukaaslane jäljetult kadus, olles samal ajal veendunud, et on ometi endiselt elukaaslasega koos ja suhtleb temaga. Mingis mõttes oli see Karlol ju eriti jäägitu, eriti intensiivne "kooselu". Ainult "nemad kaks", ümberringi vaid soo, mets, meri... Kogu see lugu oli viimasel ajal natuke kurb ja hirmutav, kuid paradoksaalsel moel sisendas Karlo ka teistesse inimestesse, kes Andra kadumisest löödud olid, lausa pühalikku rahu ja leppimist. Kadumisega seotud inimestele ja ka kohalikele meeldis Karloga koos olla.

Igatahes näis, et lõpuks - millalgi oktoobri keskel - Karlo jõudiski mingi sihini. Mulle tundus, et enda meelest ta kuidagi lõpuks lahendaski oma probleemid Andraga. Mingil ainult Karlole teadaoleval viisil olid nad lõpuks kahekesi koos - tõeliselt, õnnelikult ja rahulikult.

Kõik oleks olnud hästi, aga üks asi tegi meile endiselt tõsist muret.

Asi oli ju selles, et Karlo kujutlustele seoses kadunud Andraga, kes Karloga justkui suhtles - eriti "kirja teel" - leidus põhjendus, mis oli ühtaegu väga lihtne-loogiline, kuid samas täiesti uskumatu ning pöörane. Aga faktid olid faktid. Nende vastu ei saanud meist keegi.

Nimelt kujutas Andra kadumine selle soos asuva maja juures endast erakordset kokkusattumust. Sellest kõnelesid meile mõned vanemad ümberkaudsed elanikud juba esimestel päevadel, kui me Andrat otsisime. Aastakümnete eest oli täpselt samas kohas toimunud täpselt samasugune kadumiselugu, millest olid omal ajal kirjutanud "kõik vabariiklikud ajalehed". Siia kesk-Hiiumaale oli tulnud üks noorpaar Tartust, kes tahtsid linnast ära saada ning maaelu elama ja väikestviisi põllumajandusega tegelema hakata. Neile meeldis siin ja nad ehitasid tolle aja kohta väga kiiresti sellesama maja, kus Karlo nüüd elas. Kohalikud olid alati imestanud, miks noorpaar oma elamisele nõnda eraldatud koha otsis. Võibolla nad soovisidki ülimat privaatsust. Igatahes jõudsid nad siin isegi aastapäevad elada. Ümberkaudsed inimesed, kes nendega rohkem kokku olid puutunud, mäletasid, et nendegi suhe polnud olnud lihtne ja pilvitu ning nad olid tihti tülitsenud, kuid samas kuidagi ikkagi kokku sobinud.

Aga juhtus nii, et ka too naine kadus ära! Samuti millalgi jaanipäeva paiku! Kuigi aasta oli siis 1976. Ning täpselt nagu Andragi puhul jäid katsed teda leida viljatuks. Naise kaasa jäi murest murtud mehena sinna majja üksi elama.

Kohalikud kõnelesid, et üksijäänud mees läks veidike peast segi - ta nimelt olla arvanud, et ta kaasa on elus ja kuidagi suhtleb temaga! Muuhulgas kirjutab talle! Mees, kelle nimi olnud Kaarel Pähnapuu, väitnud, et neil on kadunud naise Aivega kirjavahetus. Miilitsaga ei nõustunud Kaarel selles küsimuses mingit koostööd tegema ning ametivõimud otsustasid oma muljete põhjal, et küllap tõesti on mehe mõistus lihtsalt murekoorma all veidike muljuda saanud. Kaarli jutu järgi Aive miskipärast ei saanud tema juurde tagasi tulla, kuigi väga tahtis. Kaarel elanud oma üksildast ja õnnetut elu umbes kolm aastat. Oma olukorras pigem rahulikumaks, õnnelikumaks ja kontaktialtimaks muutuvast Karlost eristas Kaarlit see, et ajapikku suhtles too ümberkaudsetega aina vähem ja tõrksamalt, sest eks teda ju peeti hullukeseks.

Ja mis meile siin ja praegu, kes me Andrat otsime ja Karlo pärast muretseme, siis täpsemalt muret teeb?

Ühtäkki tõdesid kohalikud 1979. aastal, et pole enam neli kuud Kaarlit näinud ega temast midagi kuulnud. Teda poldud isegi külapoes nähtud. Külamehed haistsid halba ning läksid Kaarlit tema koju otsima. Kodu oli vinks-vonks korras, aga Kaarel oli lihtsalt kadunud. Teda polnud mitte kuskil. Külamehed otsisid natuke Kaarlit taga, kammisid soos ja metsas ringi, aga edutult. Lõpuks teatasid miilitsasse. Miilits selgitas, et ka Kaarli sugulased ja kunagised sõbrad ei tea mehest midagi. Taas käivitati laiaulatuslik otsimiskampaania, kuid seegi kord edutult. Kaarel Pähnapuu jäi kadunuks nagu ta naine Aivegi, ning ei neid endeid ega nende säilmeid poldud kunagi leitud.

Arvestades Andra ja hiljem Karloga juhtunut oli see täiesti põrutav lugu, mis meid kõiki ülimal määral imestama pani. Kuid keegi meist ei uskunud anomaalseid nähtusi, UFOsid, vaime või vabamüürlasi. Perekond Pähnapuu traagiline lugu ei saanud olla ometi midagi muud kui kokkusattumus. Mitte keegi, ka mitte Karlo, polnud kunagi kuulnud Kaarel ja Aive Pähnapuust. Ka Andra polnud Pähnapuudest midagi teadnud, olen selles kindel. Polnud mitte mingisugust põhjust kahtlustada, et kui Andra miskipärast ise kaduda soovis, siis ta valis kadumise paigaks teadlikult perekond Pähnapuu mahajäetud maja. Seega ei olnud me kulutanud üleliia palju aega selle rabava kokkusattumuse üle imestamisele ning olime keskendunud Andra otsimisele.

Karlo oli loomulikult samuti teadlik Pähnapuude juhtumist. Ja kui ta Pähnapuude majja elama kolis, siis ilmselt hakkas see kokkusattumus tema jaoks veel tugevamalt tööle. Karlo ei lasknud kedagi hea meelega majja sisse, kuid vahel tegi ta oma kõige lähedasematele inimestele siiski erandi. Nõnda käisin ka mina kaks korda selles kummalises majas. Nägin neid fotosid, mille abil Andra Karlo väitel temaga "suhtles" - neil fotodel nägin mina ei midagi ega kedagi muud kui Aive ja Kaarel Pähnapuud. Kuid ma panin taaskord tähele miskit, mis mind oimetuks võttis. Näojoontes võis küll täheldada mõningaid erinevusi, kuid üldiselt oli Pähnapuude sarnasus Karlole ja Andrale otse hämmastav! Ühel pulmapildil olid Pähnapuud suures plaanis, pealaest jalatallani kaadris, ning tuli tõdeda, et isegi pikkus oli paaridel sarnane. Ainult riietus ja soengud olid Pähnapuudel muidugi seitsmekümnendatele omased. Kogu imetabane kokkusattumus näis aina süvenevat.

Ja siis need kirjad, millest Karlo mulle kõneles ja mis tema jaoks erilise tähtsusega olid. Karlo näitas mulle vaid ühel korral ühte kirja. See oli minu meelest kirjutatud millalgi nõukogudeaja lõpupoole - koltunud jooneline paber tuli mulle lapsepõlvest kuidagi tuttav ette - ning ümmarguse, naiseliku käekirjaga, kuigi minu grafoloogiaalane ettevalmistus on null. Sel kirjal polnud kuupäeva. Tervitus- ning lõpetussõnadest ilmnes, et tegu ongi Aive Pähnapuu kirjaga oma abikaasale. Jõudsin seda kirja uurida paarkümmend sekundit. Mäletan vaid, et esimesed read kõlasid umbes selliselt: "Kallis Kaarel! Ära arva, et ma ei tea, kuidas sa ennast minu ärakadumise pärast tunned. Usu, mind ajab see sama palju ahastusse kui sind. Sa tead väga hästi, et ma ei saa tagasi tulla. Aga see ei tähenda, et olukord oleks lootusetu ja et me ei saagi enam mitte kunagi kokku. Selleks meil on tarvis lahendada..." Olles lugemisega kuskile sinnamaale jõudnud, hüüatasin vapustatult, et issand, see ju ongi Aive kiri Kaarlile - kirjutatud pärast Aive jäljetult kadumist! See tõesti oli nii, et neis esimestes ridades käsitles Aive täiesti ühemõtteliselt enda kadumist. Kuid Karlot minu üllatus ärritas, sest tema arvates hoidsin ma enda käes Andra kirja talle! Just nii võttis ta neid kirju - need olid tegelikult Andra krüpteeritud teadaanded temale. Nimed "Aive" ja "Kaarel", kirja kirjutamise arvatav aeg, kogu kirjas sõnasõnalt käsitletav teema, tegelikult terve Pähnapuude kunagine eksistents ja nende kadumise lugu - kõik see oli Karlole vaid pealispind. Need kirjad ühes Pähnapuude ehitatud majaga ja selle ümbrusega olid Karlole kui pühakiri, millel on müstikute järgi mitu erinevat tähendustasandit. Karlo ilmselt valdas mingit sügavamat tasandit, mille keskmes oli väljaspool meile harjumuspärast aega ja ruumi eksisteeriv Andra, samas kui mina viibisin kõige pealmisemal, sõnasõnalisel tasandil nagu rumal pööbel kunagi. Karlo kahmas kirja mu käest ära, porisedes midagi, et ma ei saa mitte millestki aru, aga ega ta seda oodanud polnudki. Ja et ta poleks pidanud kirja mulle näitama. Eks ta nägi algusest peale, et keegi teine peale tema siiski ei taha Pähnapuudega toimunus sügavaid ja salapäraseid paralleele praegusega näha ning teda kibestas, kui teda kaastundlikult traagiliseks ullikeseks hakati pidama.

Ma ei väida midagi. Ma hoidsin seda kirja käes vaid korraks. Võibolla ma siiski ajasin midagi sassi, võibolla oli see kirjutatud Aive poolt varem, enne oma kadumist, ning käsitles mõnd varasemat juhtumit, kui Aive mõneks ajaks lihtsalt mehe juurest ära oli läinud. Ehk oli selle kirjutanud hoopis meeleselguse kaotanud Kaarel ise, kelle isiksus oli mingitmoodi lõhenenud ja kes nagu Muhv kirjutas kirju iseendale. Või oli kirja autoriks hoopis Karlo! Kuid mulle jäi jahmatav mulje, et see oli siiski kadunuksjäänud Aive Pähnapuu kiri oma abikaasale. Hiljem võtsin isegi ühendust ühe omaaegse miilitsaga, kes kunagi Pähnapuude kadumise lugu uurinud oli ja kes praegu Kärdlas pensionipõlve pidas, ja küsisin, kas too teab midagi Pähnapuude omavahelisest korrespondentsist. Erumiilits ütles, et ei, midagi sellist nemad küll majas ringi vaadates ei leidnud. Samas - Karlo oli mulle öelnud, et leidis need kirjad peidikutest põrandas ja seintes. Võibolla siis miilitsad ei leidnud neid peidikuid üles, aga miks nad oleksidki pidanud selle juhtumi puhul peidikuid otsima. Kuid miks oli Kaarlil küll tarvis kirju peidikusse peita? Ja kui olidki peidikud, siis kuidas just Karlo need üles leidis, kuidas ta teadis?

Seejuures tekkis mul küsimus, kuidas Karlo Andrale oma sõnumeid edastas. Kui kirja teel, nagu ta väitis, siis mida ta tegi oma kirjadega Andrale, kuhu ta kirjad pani, et Andra neid lugeda saaks? Kas samuti neisse peidikutesse? Aga võibolla ta ei kirjutanudki ise midagi - ehk oli Kaarel kõik vajaliku tema eest juba ära kirjutanud? Missugune oli Karlo ja Kaarli omavaheline suhe, millisel viisil krüpteeritud? Seda ei saanud me kunagi teada. Kuid antud olukorras oli see meie jaoks kõige tähtsam küsimus.

Ikkagi ei suutnud ei mina ega keegi teine näha kogu selles loos enamat kui kokkusattumust. Mitte keegi peale Karlo. Aga kogu selle iseennast aina kordava, hüperboolselt kuhjuva kokkusattumuse taustal me kartsime, et Karlo võis teatud tingimustel siiski just iseendale ohtlikuks muutuda. Mida võis Karlo lugeda välja sellest, et lõpuks kadus ka Kaarel Pähnapuu?

Ma sain aru, miks tekkisid Karlol need paranoilised kujutlused ja veendumused. Kogu see vohav, korduv kokkusattumuste ahel, mille aina uued päevavalgele tulevad lülid justnagu tahtnuksid veenda: "te arvate ikka veel, et see on kokkusattumus, aga kas te seda asja teate?!...". Kui rasket kokkusattumuste-koormat suudab kanda haritud inimese labastest para-mõjudest prii mõistus? Mõistus, mis on vaevatud kõige lähedasema inimese kadumisest. Olnuks siis Andra hukkunud ja tema surnukeha leitud, olnuksid asjad lõplikumad ja kindlamad. Kuid ta oli kadunud. Tema asukoht oli teadmata. Ei saanud välistada, et ta oli ikka veel elus. Kõik võis olla veel võimalik. Karlo ei suutnud vastu panna, ei suutnud kanda seda kokkusattumustekoormat, sest selles näis tema jaoks peituvat salapärane ja võimas märguanne täis lootust.

Katsusin Karlot siiski mõnedki korrad veenda, et ta on lihtsalt emotsionaalselt väga keerulises ja traagilises seisus viibides kõige õnnetumal kombel sattunud seninägematusse situatsiooni. Jutustasin Karlole mitu lugu Martin Plimmeri ja Brian Kingi raamatust "Kõigest kokkusattumus?", mis olid samuti täitsa uskumatud - ja vahel sama letaalsed - kui see olukord, milles nüüd Karlo viibis. Näiteks lugu mehest, kes mingi mässu ajal USAs maha lasti. Tal oli hukkumise hetkel seljas oma venna kuub, kes oli paar aastat varem samuti maha lastud. Kaks kuuli olid mehesse täpselt sisenenud kuues olnud kuuliaukudest, mille olid tekitanud ta vennale saatuslikuks saanud kaks kuuli. Või lugu perekonnast, mille meesliikmed juba mitmendat põlve hukkuvad välgutabamuse tagajärjel. Või lugu kahest õest, kes elasid üksteisest kaugel ja kes mõlemad tulid ühel ajal teineteisest sõltumatult mõttele teisele külla sõita, kuid sõitsid kiirteel üksteisele otsa ja said mõlemad surma. Neil olid isegi täpselt ühesugused autod. Taolisi lugusid on täis see raamat ja õigupoolest üldse kogu kultuur ja kirjandus, katsusin Karlole selgeks teha. Kuid Karlot veenda ei õnnestunud mul vähimalgi määral. Ja kui päris aus olla, siis oli ka minu jaoks Karlo ja Andraga juhtunud kokkusattumus jahmatavam kui mistahes lugu, mida olin lugenud või kuulnud.

Niisiis ei suutnud keegi ega miski Karlot ümber veenda ja mitte ükski jõud ei suutnud teda liigutada eemale sellest metsade ja soode üksildusest täis salapäraseid teadaandeid. Mitte ükski jõud peale füüsilise vägivalla, mida me siiski veel ei tahtnud kasutada, sest nagu öeldud, tundus meile, et ajapikku oli Karlo üksi elades isegi rõõmsamaks ja rahulikumaks muutunud. Seega lasime asjadel omasoodu edasi areneda. Meie ratsionaalsed mõistused ei suutnud siiski Karlost oodata hullumeelset enesehävitust.

Kõik oleks ju olnud hästi. Kõik oleks võinud nii jääda, meie pärast võinuks Karlo seal majas rahus elada, kui see talle hästi mõjus ja aitas tal lõpuks elus taas mingit tasakaalu leida. Aga kogu lugu leidis järsu ja dramaatilise lõpu. Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Jah, me ju ometi aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette mitte kui midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.

Ühel õhtul peaaegu aasta tagasi helistas mulle Karlo ema ja teatas läbi hirmuseguse nutu, et talle oli just Hiiumaalt helistatud - saladustest tulvil Pähnapuude maja oli süttinud, ja selle ajaga, kui kaugel soos möllanud tulekahjut märgati ja tuletõrjekomando keset sügisest, veega täitunud võsast sood asuvale majale ligi pääses, oli too juba maha põlenud. Ainult tellisseinad ja korstnajalg olid püsti. Ja Karlo oli kadunud. Jah muidugi. Ehk jalutas ta tulekahju ajal kuskil kaugemates metsades ringi, ehk oli kellelegi külla läinud, isegi korraks Hiiumaalt ära sõitnud, kiirustasime üksteisesse lootust süstima... Aga tegelikult aimasime mõlemad seda, mis oli ilmselge ja ühtlasi halvim võimalik asjade käik.

Sõitsime veel selsamal sügistormisel õhtul Hiiumaale, pääsesime viimase praami peale ja ühinesime kohalike inimeste, politseinike ja päästeametnike taaskordse otsimisoperatsiooniga nüüdseks juba põhjalikult veega täitunud vihmasajuses soos ja selle ümbruses. Me ei leidnud Karlot. Ei selsamal ööl ega järgneval nädalal. Ka mitte teisel ja kolmandalgi. Ega edaspidi. Karlo kaduski ära. Ja on kadunud tänase päevani. Temaga läks täpselt nagu Kaarel Pähnapuuga seitsmekümnendate lõpus. Ainult et Kaarel oli jõudnud oma abikaasa kadumise järel tunduvalt kauem üksildast elu elada, enne kui ise jäljetult kadunuks jäi. Kaarel ja Aive olid ära kadudes olnud umbes sama vanad kui Karlo ja Andra. Aive jäi kadunuks neli aastat enne Andra sündimist, Kaarel üks aasta enne Karlo ilmaletulekut.

Kes teab, ehk oli Karlo leidnud lõpuks viisi, kuidas Andrale järele minna. Ehk tahtiski ta seda sellest ajast peale, kui Andra jaaniöisesse võssa maja otsima kadus. Ehk ei kahetsenud Karlo kõik see aeg mitte seda, et ta Andrat sealt võsast tagasi ei toonud, vaid et ta juba siis koos kallimaga ära ei kadunud.

Pähnapuude maja oli süttinud "hooletu kütmise tagajärjel" - avatud suuga puupliidi ees oli põlema läinud sinna ladustatud väike haluhunnik, arvasid päästeametnikud. Kuid sama hästi võis olla tegu sihiliku hooletusega või isegi süütamisega. Majas loomulikult hävis kõik, mis andnuks mingit aimu Karlo saatuse kohta. Eriti kogu kirjavahetus. Mul on tunne, et ennekõike noist kirjadest oleks saanud paljugi teada selle kohta, mis Karlo peas toimus.

Ainult ühe avastuse tegid politseinikud, kes olid saabunud sündmuspaigale taaskordset kadumisjuhtumit uurima. See avastus lõi kõik pahviks. Veel õigem oleks öelda: tummaks. Lõplikult tummaks. Kui politseinikud sihitult ja nagu moepärast tuhnisid keldris seisnud tahmase kola hulgas, lükkas üks politseinik mingit kasti nihutades kogemata keldri muldpõranda ühest kohast natuke pinnast ära ja nähtavale tuli tükike lagunenud riiet. Politseinik kaevas sellest kohast edasi ning üsna sümboolse ja juhusliku pinnasekihi alt tulid nähtavale inimeste säilmed. Kahe inimese, mehe ja naise skeletid. Nad olid üksteise tugevas embuses, pead teineteise õlal puhkamas.

Hilisem uurimine näitas, et tegu on Kaarel ja Aive Pähnapuu põrmudega.

Maagiline protorealism

2010-08-13T11:58:00.000-07:00

Alljärgnevalt mu arvustus Mehis Heinsaare luulekogule "Sügaval elu hämaras" (Tallinn: Verb 2009. 112 lk). Kirjutatud eelmise aasta lõpul, täiendatud käesoleva aasta alul. Võibolla ilmub millalgi Vikerkaares, võibolla mitte.

Mehis Heinsaar on teadupärast tuntud prosaistina – tal on ilmunud üks romaan ja kolm jutukogu. See, et Heinsaar on ka luuletaja, ei ole just otseselt saladus, aga avaldanud on ta oma luuletusi ikka üsna minimaalselt, ainult vähekene kogumikteostes ja ajakirjanduses (viimastel aastatel Epifanios ning Vikerkaares). Käesoleva luulekogu tiitellehelt saab aga lugeja teada, et Heinsaar on tegelikult luuletanud 1992. aastast peale, sest see kogu sisaldab luulet lausa 17 aastast – kuni 2008. aastani välja. See on luulekogu jaoks ikka päris pöörane ajavahemik. Niisiis on Heinsaar, tuleb välja, ikkagi juba staažikas luuletaja. Kuid arvestades tema tuntust proosamehena ei saa kuidagi vältida tema esimese luuleraamatu võrdlemist ta proosaga, või ta poeeside proosakonteksti asetamist.

Sellega ma ei taha öelda, et Heinsaare luuletamine oleks midagi üllatavat või tavatut. Kahtlemata seda tüüpi proosa, nagu ta kirjutab, on juba algusest peale luulesse kalduv. Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).“ Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud. Pidades silmas, et sedasorti dualistlikud jaotused on ikka rohkem või vähem käepärased lihtsustused ning tegelikkus on palju keerukam, võib öelda, et näiteks Dostojevski, Thomas Mann või Marcel Proust on diskursiivsed kirjanikud, kelle tähendus tekib „peas“, ning prosaistidest näiteks Kafka või García Márquez on assotsiatiivsed kirjutajad, kelle tähendus sünnib „pea kõrval“. Ka Mehis Heinsaar kuulub viimast tüüpi prosaistide hulka. Ning seda viimast tüüpi proosa on mõistagi luulele lähemal kui diskursiivse loomuga proosa.

Samas pole vähemalt Heinsaare puhul kuigi produktiivne ajada asi päris lihtsaks ja öelda, et ta proosa ning poeeside vahel polegi vahet. On muidugi vahe, selge see, ja Heinsaare puhul on see vahe huvitav.

Oma proosas on Heinsaar olnud ennekõike maailmade looja, reaalsuste kujundaja. Ta kirjeldab lugejale meie igapäevaümbrusest radikaalselt erinevaid keskkondi, olendeid ja esemeid. Just see reaalsuste loomise ning kujundamise võime on asi, mis minu meelest on Heinsaarest teinud väljapaistva prosaisti ja mis vähemasti minu jaoks tema juttude ning romaani puhul oluline on. Ta ei ole näiteks eriline filosoofiline arutleja, sõnamängur või psühholoogilise pinge looja. Mitte et ta taoliseid asju tingimata halvasti teeks. Tema lugudes on kasutatud ka nimetatud kirjutusviise, ning nende põhjal võib järeldada, et vajaduse korral Heinsaare „sulg lippab küll“; arvan, et vilunud ning haritud kirjutajana oleks ta võimeline teataval määral pingutades tootma avaldamiskõlblikul tasemel mistahes tüüpi kirjanduslikku teksti. Aga minu meelest need muud kirjutusviisid pole tema proosa puhul nii olulised ja väljapaistvad (kuigi oma kontekstis üldiselt muidugi asendamatud).

Selleks, et mõnd teistsugust reaalsust kirjasõnas luua, kogu selle füüsilisuses esile manada, peab selle kirjeldus olulisel määral olema lugeja kujutlustes meeleliselt tajutav – visualiseeritav, kuuldavaks, haistetavaks, kombatavaks muudetav. Ja selleks on loogiliselt võttes tarvis palju sõnu. Kui on vaja kirjeldada harilikku, meile juba tuntud reaalsust, näiteks seda, et on mingi uks, mille avanedes satutakse tavalisse tuppa, kus asuvad tavaline diivan, laud ja paar tooli, siis ongi võimalik piirduda kirjeldusega, et „on tuba, milles on diivan, laud ja toolid“. Aga kui on tarvis kirjeldada ühes väliselt tavalises majas asuvat korteriust, mille taga avaneb avar aas, kus jooksevad ringi ja mängivad mitmesuguseid murumänge lõbusad vanamehed, siis muidugi ei piisa kirjeldusest: „Korteriukse avanedes satume aasale, kus jooksevad ringi ja mängivad vanamehed“. See on ebatavaline olukord, millel on tarvis pikemalt peatuda, seda on tarvis kirjeldada, kui tahta, et see olukord oma meelelises konkreetsuses kehtestuks. Ja kui alternatiivne reaalsus on loodud, siis see reaalsus paljudel headel juhtudel ütleb midagi meie igapäevase reaalsuse kohta; kuidagi assotsiatiivsel moel moodustub „pea kõrval“ tähendustekimp, mis on meie elu jaoks kõnekas.

Kuid kui meil on tegemist luulega, siis luuletus on tänapäeval teadupärast reeglina lühem kui proosapala. Luuletuses on vähem sõnu ja sellepärast luule ei ole mõeldud kummaliste maailmade kirjeldamiseks ja nüansseerimiseks, luulega tehakse tavaliselt teistsuguseid asju. Ja kui ma eelmise aasta lõpul ootamatult kuulsin, et Heinsaarel on kohe välja tulemas luulekogu, siis kahtlustasin, et see ei ole hea uudis. Ma isegi kartsin seda kogu, sest ma mõtlesin, et kui Heinsaar ei loo selles oma ebatavalisi ja ähvardavaid reaalsusi – mida ta ei saa luule lühiduse tõttu sel määral kui proosas teha – siis mida ta nendes luuletustes üldse teeb? Äkki ta teeb midagi igavat või konventsionaalset – võibolla teeb hästi, aga formaadis, kus on küllalt teisigi hästitegijaid ja isegi meistreid.

Seda kahtlust süvendasid Heinsaare luuletused, mis ta viimase aasta-paari jooksul on ajakirjanduses avaldanud. Tõsi, kui poleks Mehis Heinsaart, kes on kirjutanud näiteks lood „1976“, „Kohtumine ajas“, „Ilus Armin“, lugudetsükli „Ebatavaline ja ähvardav loodus“, romaani „Artur Sandmani lugu“ finaali ja veel mõningaid suurepäraseid tekste (sh ka paar esseed) – kui seda Heinsaart poleks olemas, siis ma oleksin lugenud Vikerkaartes nr 12/2008 ning 6/2009 ja Epifanios nr 6 (2007) ilmunud Heinsaare luuletusi kui tavalisi, ootuspärasel tasemel tekste, mis on küll veidi noorpoeedilikult stamplikud ja naiivsed (poeem „Kesköine karneval“, mis leidub ka vaadeldavas kogus lk 76-81, mõjub iseäranis klišeelikult ja naiivselt), kuid milles leidub siiski mõningaid huvitavaid kujundikilde ja piisaval määral ausat valu ja kannatusi. Heinsaare proosa paremiku kõrval valmistasid need luuletused mulle aga suurema pettumuse.

Tõsi ta on, et praeguseks 36-aastasel Heinsaarel on üksjagu sellist noorkirjaniklikult kõlav-valusat õhkamist ja ahastust. Ka proosas. Alati see pole halb asi, otse vastupidi. Kirjanik Heinsaarel on kaunis, igatsev, romantiline loojahing, mis on üks olulisi põhjuseid, miks ta mulle meeldib. Ma loodan, et ta sellest hingest kunagi ilma ei jää, sest kahtlustan, et see tähendaks hävingut. See romantika on oma parimal kujul esindatud näiteks juttudes „Kohtumine ajas“, „Ilus Armin“ ning romaani „Artur Sandmani lugu“ lõpus. Kuid ka Heinsaare halvemates proosalugudes hääbub sellise romantika jõud tõesti mingitsorti naiivsusse. Näiteks jutus „Insener Paaveli armastuse eesõu“. Selle hääbumisega kaasneb – või äkki lausa selle hääbumise põhjustab – fantaasia küündimatus, mis on üks päris paha asi, sest nagu ma ülalpool kirjutasin, on fantaasia ikkagi Heinsaare põhiline jõud. Selline ebaoriginaalne, ennastkordav fantaasia(vaesus) esineb ka jutus „Kõhkleja Bernard“, mis on nagu Heinsaare remiks Borgesest, mõjudes seejuures veel kontseptualistlikumana kui Borges ise on. (Kirjandusteadlane Jaak Tomberg ongi seda Heinsaare novelli ning Borgest võrrelnud väga põhjalikult oma doktoritöös „Kirjanduse lepitav otstarve“ (Tartu, 2009))

Võibolla ikkagi ongi nii, et Heinsaare romantika-olendit peab vedama tõhus fantaasiamasin, reaalsuste loomise masin. Muidu sõidab see tandem kraavi, mille põhjas vuliseb nõrga vooluga naiivsuse-ojake. Aga kui luuletustes lihtsalt pole ruumi maailmu luua... Ja arvestades, et luule kui meedium on ju eriti aldis romantilisele õhkamisele... Ja arvestades, et hiljutiilmunud Heinsaare luuletused valmistasid pettumuse...

Niisiis selliste eelkartustega ma lähenesin Heinsaare esimesele luulekogule. Ja tõsi – ka selles leidub „katteta ja ebamäärast romantilist tundlemist“, nagu on kirjutanud selle kogu kohta kirjanduskriitik Aivar Kull (Tartu Postimees, 08.12.2009). Lisaks ülalnimetatud, juba ajakirjanduses ilmunud tekstidele (erandina ei leia me antud kogust Epifanio pikka poeemi, millest mul samuti kahju pole) ka näiteks lk 27 - „Me arm on väike lehelind/ me ise eri kliimad -/ sa lõuna kirbed maastikud, / ma põhja niisked ilmad /.../“ (eks see vist olegi üsna noorena kirjutatud luuletus). Või „Mu peas taas üleöö / on igavene sügis / nii märkamatult tulnud ta / näe – jälle hallad maas /.../“ jne (lk 64).

Ja siinkohal peab ära ütlema, et ka kogu pealkiri ei ole just kõige õnnestunum. See on kuidagi redundantne. „Sügaval elu hämaras“ - see võib ju luulekogu temaatiliselt ja meeleoluliselt kokku haarata, kuid samas haarab see pealkiri liiga palju. Nii palju, et ei tähendagi enam suurt midagi. Aivar Kull võrdles seda pealkirja Juhan Liivi ning Marie Heibergiga (samas), mina kahtlustan, et pealiskaudsem kooliõpilane võib kergesti midagi sassi ajada ning arvata, et „Sügaval elu hämaras“ autoriks on Lydia Koidula või vähemalt Marie Under. Pidin selle koguga ikka mõnda aega tegelema, enne kui pealkiri mulle meelde jäi. Varem seisin kogu aeg küsimuse ees, et „mis ta pealkiri nüüd ometi oli...“

Kuid pärast läbilugemist pidin siiski rõõmu ja rahuloluga tõdema, et tervikuna osutus minu eelhirm alusetuks. Väheütlevad ning keskpärased luuletused moodustavad selles kogus selge vähemiku ning selle kogu üsna rikkalikus mosaiigis isegi omandavad põhjendatuma koha kui neil eraldivõetuna oleks (või oli). Iseäranis huviväärsed aga on muidugi selle kogu head luuletused. Mis nende puhul minu jaoks kõige tähtsam – ka neis on Heinsaare ebatavalised ja ähvardavad reaalsused väga hästi ja külluslikult esindatud. Kuid nad on edasi antud teistsugusel viisil kui proosas.

Proosateksti sisemine ülesehitus on reeglina diskursiivne, aga selle algimpulss on seda tüüpi proosas, nagu Heinsaar kirjutab, assotsiatiivne. Ning selle lõplik haakumine lugeja maailmaga on samuti assotsiatiivne. Seega Heinsaare proosapala saab alguse mingist teadvustamatust polüvalentsest paljususest, mis Heinsaare peas valitseb. Samamoodi luuletus, mis vähegi tõukub mingist meeleolust või tundest, saab enamikel juhtudel alguse sellest polüvalentsest assotsiatsioonidepilvest, mis luuletaja peas tekib, kuid erinevalt diskursiivseks hangunud proosast jääb luuletus ka sõnadeks saanuna assotsiatsioonipilve tasandile pidama. Kommunikatsiooni eesmärgil on lihtsalt üks pilv teiseks tõlgitud. Kõrvalehüpet diskursiivsusse ei toimu, või kui, siis on see lühike hüpe. Seega ei saa luules laias laastus rääkida mingist tavapärasest või ebatavalisest reaalsusest, sellest või teisest reaalsusest, sest mistahes reaalsus vajab selleks, et olla reaalsus, piisavalt diskursiivset kirjeldust. Ei ole mõtet küsida, kas näiteks mõni sürrealistlik luuletus käib meie reaalsuse või mingi muu reaalsuse kohta, sest mõlemad variandid on õiged ja samas pole kumbki.

Heinsaare luuletustes on esindatud assotsiatiivsed meeleolud ühes konkreetsete tavapäraste ümbrustega – inimeste ja objektidega – millest on sündinud ka tema proosa. Aga samas on piisavalt paljudes luuletustes tehtud hüppeid Heinsaare tuntud ebatavaliste reaalsuste poole, mis mulle tema loomingu juures meeldivad, kusjuures need hüpped pole veel pärisreaalsusteks hangunud. Neid võib nimetada protoreaalsusteks. Protoreaalsused ei ole lihtsalt assotsiatsioonipilved, nad on midagi enamat. Nad asuvad kuskil assotsiatsioonide ning diskursiivsete reaalsuste vahepeal. Kui assotsiatsioonipilved – või ka neist sündinud teatavat laadi luuletused – on ürgudud, kosmilise gaasi kämbud, ning valmis reaalsused on neist moodustunud tähed, planeedid ja galaktikad, siis protoreaalsused on alles formeerumisjärgus (või sellesse järku pidama jäänud) protogalaktikad.

Kõige targem on tuua näiteid Heinsaare loomingust. Küllap mõnedki tema tekstide austajad tunnevad ja hindavad Heinsaare juttu „1976”, mis on pärit kogust „Vanameeste näppaja”. Selles tulevad kuskil Tartus, Raadi surnuaia kandis elavale peategelasele külla üks albatross ja Ohhoota meri. Ohhoota meri on nukker mees niiskes mantlis, kes on tüdinud elamast külmas ja kõledas Vaikse Ookeani põhjaosas, ta tahaks nagu midagi muud, rännata kuskile mujale, aga ta ei tea ise ka päris täpselt, mis ta tahab. Seevastu Heinsaare uues luulekogus on üks lühike luuletus: „Kaugete mägede nukrus/on tagasi – /avab üminal ukse / ja astub su sisse kui koju. / Paneb pintsaku varna / ja teekannu tulele, / istub maha ja / väsinult ohkab – / „Homme taas teele!” (lk 55) On näha, et sarnasest protogalaktikast, mis on esitatud selles luuletuses, sündis kunagi ka märksa piiritletum tähtedesüsteem jutu „1976” kujul.

Heinsaare protoreaalsused pole seega nii protod, et neist võiks sündida mida tahes. Mingid tunnused, algelemendid ja -struktuurid on neil juba olemas. Heinsaare proosa lugejale tulevad sellest luuleraamatust tuttavad ette paljud motiivid – subjekti lagunemine omavahel konfliktis olevateks osadeks; inimeste samastumine maastike, majade ja igasuguste vanaaegsete asjadega (ning vastupidi); iha reisida seletamatusse, kütkestavasse kaugusse; kurva koletise armastus kaunitari vastu; päevavalgusest hoidumine ja püsimine pimedas ning hämaruses... Kokkuvõttes piiritu, piinav vabaduseiha oma lõpututes avaldumisvormides ja loomingulistes mutatsioonides. (Või hoopis õnneiha? Rahuiha...? Need küsimused kuuluvad aga ühte teise potentsiaalsesse Heinsaare-käsitlusse.) Küsimus on selles, millist tüüpi galaktikaid neist protogalaktikatest potentsiaalselt sündida saaks – kas selliseid nagu meie Linnutee (ühes Päikesesüsteemi ning Maaga) või siis midagi sootuks erinevat.

Ühest küljest on need Heinsaare luules leiduvad protogalaktikad tõesti kuidagi tavapärasemad kui ta nüansseeritud proosasüsteemid, selles mõttes, et teistsugune reaalsus lihtsalt ei ole nii selgelt ja tajutavalt välja joonistatud. Luuletused on oma hägususes kergestiühilduvamad meie tavapärase reaalsusega. Ja samas on siin kogus ka palju luuletusi, mille protoreaalsused pole isegi mitte kergelt kummastavad, vaid sooritavad hüppeid selle maailma poole, millega me igapäevaselt harjunud oleme. Tavapärast reaalsusekirjeldust on tegelikult siin kogus väga palju, ehk isegi rohkem kui Heinsaare proosas. Näiteks mitmesugused füüsilised keskkonnad, mis teadupärast on ju Heinsaarele olulised, näiteks Tartu linn. Või metsikumad ja looduslikumad alad, peamiselt lõuna- ja lääne-Eestis, kus Heinsaar tihtipeale matkata armastab. Või ka kõrb – näiteks Kalahari kõrb on Heinsaare loomingus oodatud külaline. Ja muidugi meri. Kogu „Sügaval elu hämaras“ kohta võiks peaaegu öelda, et loodusluule.

Teise tähelepanekuna tõden, et nende kaante vahel on ka palju ilusat armastusluulet. Heinsaar on oma luules palju ühesemalt isiklikum ja emotsionaalsem kui proosas, ning seega ka vahetumalt lugeja ellu puutuv, kes ju samuti nagu kõik inimesed neid universaalseid tundeid tunnevad, millest luuletaja luuletab. See on iseenesest oluline asi, sest vähemalt mind isiklikult ei huvita selline kirjandus, mis loob teisi reaalsusi lihtsalt niisama, ilma et need meie elude ja valude kohta meile midagi ütleksid.

Nii et kokkuvõttes on see kogu Eesti võrdlemisi konservatiivse kirjanduspubliku jaoks võibolla tõesti tavapärasem kirjandus kui Heinsaare proosa; st kui mõne lugeja jaoks tema kummalised ja hallutsinatoorsed paralleelmaailmad kuidagi harjumatult mõjuvad, siis see kogu peaks neile küll meeldima, kui nad vähegi korralikku luulet loevad ja hindavad. Sest ega siin kogus eriti ei ole sellist pillavat sürrealismi nagu on Ilmar Laabanil, Marko Kompusel, Andres Ehinil või isegi Artur Alliksaarel. Mõnes luuletuses natuke on ka, aga tervikuna on „Sügaval elu hämaras” ikkagi üsna normaalne värk. Vot puhas sürrealism – Ehin, Kompus jne – on ürgudud, mitte protogalaktikad.

Teisest küljest on Heinsaare luule vahetus ja lihtsus pealispindne. Sest need tema poeetilised protoreaalsused, mis alatihti ette tulevad, on tegelikult veel hoopis kummalisemad kui proosareaalsused. Selles mõttes on nad isegi radikaalsemad ja rikkalikumad. Tsiteerin ühe luuletuse, mis mulle väga meeldib:

Aga kusagil on ometi
see õhtune rand
kuhu kord uhutakse
liiva, teokarpide, kivide kujul
kõik me väsinud tungid -
me veidramad tujud ja tunded
mis elus ei teostunud.

Seal nad siis settivad,
vormuvad, viibivad -
kesk haruldast vaikust,
kesk loojangurahu ja tuuli -
aastasadade hämaras
valmides üha.

Vaid mõnikord harva
nende vahel on astumas
kellegi õhkõrnad jalad,
ühed sajused käed
siis hapramaid nendest
on korjamas üles,
et viia nad endaga ühes -
öökõrgesse torni
kesk unustust...
(lk 53)

Selles luuletuses on loodud keerukamat laadi poeetiline protoreaalsus, mis eriti oma lõpuosa polüvalentsusega just suurendab oma ebatavalisust, oma kummalisust või Teisesust. Proosapalas võib üksikasjaliku kirjeldamisega vahel minna liiale ning teise reaalsuse nii ära seletada, et see ei olegi enam teine reaalsus, vaid lihtsalt pseudoreaalsus, harjumuspärase reaalsuse ekstrapolatsioon või allegooria, mis ei annagi uut ja rikastavat kogemust. Midagi tuleb alati ka kirjutamata ja seletamata jätta. Näiteks klassikalises žanriulmes leidub palju liigset nüansseerimist ja seletamist. Maagilises realismis on seda palju vähem. Luules on aga teise reaalsuse teisesust iseäranis lihtne säilitada, isegi kui tegu on veel pelgalt protoreaalsusega.

Samas ma tunnistan, et minu jaotus proosalisteks reaalsusteks ning poeetilisteks protoreaalsusteks on tinglik ja mustvalge. Tegelikult on Heinsaare tekstides väga palju halle toone ehk üleminekuid nende kahe pooluse vahel. Õigupoolest tulekski kogu seda jaotust vaadelda kontinuaalsena, mitte diskreetsena. Nii nagu me leiame Heinsaare proosast – eriti näiteks „Härra Pauli kroonikatest” - täiesti poeetilisi protogalaktikaid, nõnda ka on kõnealuse luulekogu pikemates vabavärsilistes luuletustes täiesti diskursiivselt välja joonistuvaid eraldiolevaid reaalsusi.

Vahemärkusena peab aga ütlema, et valdavalt leiame neid halle toone sisulisel, teematasandil. Vormiliselt, st žanriliselt on Heinsaar siiski traditsiooniline kirjanik, kes teeb selget vahet väljakujunenud žanride vahel. Lugeja tunneb ära, kus on proosa ja kus on luule, kus on riimluule ja kus vabavärss. Tegelikult valdab Heinsaar ju hästi kõige klassikalisemat novelligi, millesarnaseid tänapäeval enam naljalt ei kirjutatagi! Heinsaar ei ole Aare Pilve moodi žanripiiridega mängija. Kuigi äkki võiks olla – oma tekstide sisust ja temaatikast lähtuvalt. Samas – võibolla ka mitte. Heinsaar on mitmeski mõttes selline vanaaegne mees, ja oleks ju kahju, kui ta enam ei oleks...

Vormilise eristuse mõttes on erandiks käesolevas kogus leiduvad kaks proosapala - „Suure suve surmaväljad“ (68-69) ning „Jaht põua ajal” (lk 84-85). Iseäranis hea tekst on „Jaht põua ajal“ - olemuselt peaaegu et essee, mille oleks võinud vabalt avaldada mitte ainult „Loomingu” proosaosas, vaid ka näiteks rubriigis „Mõtteid ja märkmeid”. Üldse on Heinsaarel ajakirjanduses ilmunud terve hulk väga ilusaid ja poeetilisi esseid, ettekannete literatsioone jne, mis ta peaks minu meelest samuti kindlasti eraldi raamatuks kokku koguma.

Kõigis Heinsaare proosaraamatutes on, mulle tundub, tugevad ja nõrgemad lood (romaani puhul stseenid või episoodid) sarnases jõuvahekorras, ma ei tõstaks ühtki neist raamatutest esile kui eriliselt head või eriliselt nõrka. Kuid praeguse seisuga mulle isegi tundub, et see luulekogu meeldib mulle veel rohkem kui Heinsaare proosaraamatud. Nõrgad momendid kaovad kuidagi ilusti ära huvitavate ja ilusate tekstide vahele, ning vaatamata oma rikkalikule paljususele on tegu ka tervikliku koguga. Aga eks tõelise meeldimise garantii on see, kui raamat ka pika aja järel selgelt meeles on, nii et eks kuskil aasta pärast näis. Kindel on siiski, et eesti kirjanduse kontekstis on tegu väljapaistva raamatuga ja meie kirjanduseluga peab küll midagi väga valesti olema, kui see raamat tähelepanu ei leia ega inimestele korda lähe.

PS. „Sügaval elu hämaras“ on ka ilusti kujundatud (Piia Ruberi poolt). Seda on mõnus lugeda ja käes hoida. Ainult kirjašrift mulle väga ei meeldinud, muu oli kõik hea. Arne Maasiku mustvalged fotod jaotuste vahepeal kujutavad rahulikult oma hääbumises unelevat ühtlast novembri-võsa ning -heina, milles vaid mõnikord kohtab peaaegu juba loodusega üheks sulanud kultuuri-objekte (suvalist prügi, kunagist mälestussammast, mingeid roostes plekkrõngaid...). Sobilikud, heinsaarelikud fotod.

jää lõuna-hiina merel

2010-08-09T06:25:00.000-07:00

Nägin see öö paari poisikeselikku unenägu. Ühes olin meeskonnaliikmeks mingis suures sõjalaevas, kopterite maandumisplatsid ja puha, umbes nagu need Mistralid, mida Venemaa Prantsusmaalt suure rahvusvahelise jagelemise saatel osta tahab. Ja meile ligines üks väiksem sõjalaev, mis kuulus ilmselt piraatidele. Olime valvel ja lahinguvalmis. Aga siis võtsid piraadid meiega ühendust ja ninamees küsis: "Kas keegi teab, kas Elvas jões ujuda ka saab"? Mina siis vastasin, et muidugi, no problem, kui raudteejaama jõuate, siis lähete üle raudtee, veetornist mööda ja siis põhimõtteliselt kogu aeg otse, kuni tulebki supluskoht Elva jões. Piraadid jäid rahule ja lahkusid.

Teises unenäos me külastasime kahe klassivenna Martini ja Tankiga mingeid tehaseid ja tutvusime mitmesuguste prototüüpidega.

Aga üks huvitavam uni oli ka. Olin kuskil Hiina kagu- või lõunarannikul, kus kõik need uued pilvelõhkujaid täis hiigellinnad on. Kõndisin ühel pikal-pikal ilusal liivarannal merelahe ääres (ilmselt siis Ida-Hiina või Lõuna-Hiina Meri). Oli väga soe. Teisel pool lahte paistsidki ühe tohutu linna pilvelõhkujaterivid. Lahe vesi oli lõunamaiselt asuursinine, kuid kogu laht oli jääga kaetud. Jää oli täiesti läbipaistev, nagu meil siin Eestis, kui mõnel külmal sügisel järved kinni kaanetab, aga kübetki lund pole veel sadanud, nii et saab mööda klaasjat jääd kõndida ja ilusti vaadata, mis seal all kõik toimub. Ka too troopiline jää seal kagu-Hiina rannikul kannatas kõndida, ma siis jalutasin seda mööda ja vaatasin selges, läbipaistvas meres toimetavaid värvilisi kalu ja kummalisi mereelukaid, koralle, taimestikku ja liiva mere põhjas. Nagu suur-suur akvaarium, aga ei olnud sugugi akvaarium, oli täitsa päris tunne.

Inimene kadus

2010-08-04T00:19:00.000-07:00

Alljärgnevalt mu kunstikriitika-debüüt kunst.ee-s. Kuna ajakirjas jäi ruumi kunstnike reprode jaoks napiks (ainult Sveni pilt ilmus suht väikselt), siis alljärgnevalt need ka.

Sven Saagi ja Andres Koorti näitus "Kestev minevik" Tallinnas TAM Galeriis aprillis 2010; Juka Käärmanni näitus "Tiigi sünd" Tartu Kirjanike Maja krüptis veebruaris-märtsis 2010

Tänapäeva eesti kunstis on palju äraseletamist. Mitte just seletamist, tõlgendamist, vaid äraseletamist, äratõlgendamist. Ja sellest johtuvat ühetähenduslikkust. Kas siis on kunstnik ise oma teose loonud ühetähenduslikuna või siis kinnistab jäigalt ühe tähenduse teos(t)ega kaasnev tekst kas kunstnikult endalt või kuraatorilt. Viimane variant on eriti kurb – teos, mida võiks tõlgendada mitut moodi, reterritorialiseeritakse lootusetult ära juba kohapeal (näitusesaalis vms), enne kui teose kogejal midagi suveräänset tekkima hakata jõuab. Selline olukord on pealetükkiv. Kunstnikud loovadki juba algselt ühetähenduslikke ehk siis tähendusevaeseid teoseid, mida oleks hõlbus teatud kindlal viisil tekstiga varustada. Samuti on kunstnik surve all luua kunsti poliitilisena, loosunglikuna, ning teha kogu aeg "midagi uut", midagi teravat, põrutavat, šokeerivat.

See kõik ei ole tingimata halb, sest üldiselt võitleb poliitiline või sotsiaalne kunst Eestis õige asja eest. Ainult tihti tekib küsimus: kas see on enam kunst või hoopis teatud poliitika, teooria, filosoofia seletav illustratsioon? Minu meelest on kunst (ja ka kirjandus, muusika jne) kõige täpsem viis inimese uurimiseks – just sel põhjusel, et ta ei ole täpne. Inimene on nii keeruline elukas, et mistahes teadus (sh humanitaarteadus) ei küündi teda täielikult loogilisel viisil ära seletama, ära rääkima. Eriti seoses asjadega, mis on inimesele need kõige mõistetamatumad ja samas olulisemad, näiteks armastus ja surm. Kuskil tuleb ikka ette punkt, millest edasi minnes ei tule mitte vaikida, vaid rääkida assotsiatiivselt, vihjeliselt, polüvalentselt. Ühesõnaga teha kunsti.

Sellised kunstnikud, kes taolist polüvalentset kunsti teevad ega lase ennast ära (re)territorialiseerida, kipuvad Eestis lärmaka, äraseleta(ta)va kunsti sees mõnikord kaotsi minema. Osalt ka sellepärast, et nad ei kipu ka ise ennast aktiivselt ära seletama. Kui nad avalikkusega üldse kõnelevad, siis just oma hägu-täpses, polüvalentses kunstikeeles. Mingil põhjusel nende keelt väga ei kuulda, neid ei panda väga tähele, kuigi nad kõnelevad hästi. Kahju. Sven Saag, Andres Koort ja Juka Käärmann on just sellised kunstnikud. Hägusus, tõlgendusvõimaluste paljusus on nende teoste puhul iseäranis tugevalt esil, kuid loomulikult pole see hägusus kontseptuaalne, manifesteeriv.

Sven Saag. Naine punase lillega. Õli, lõuend, papp. 2009. 150X130 cm.)

Sven Saagi pildid on tihti portreed, millel kujutatud inimesed on ülimalt udused. Seejuures toimib see udusus Saagil kahel viisil. Saagi varasemate piltide hägusus on pigem helge, nostalgiline. Neil piltidel on tunda, et ta kujutab iseennast, oma lapsepõlve, oma lähedasi või olulisi inimesi – tihti naisi – kes aga on vajunud minevikku või mingis muus, emotsionaalses mõttes kättesaamatusse kaugusse. Ühest küljest on see muidugi kurb, aga teisest küljest see kauguse-hägu Saagil pühitseb neid inimesi ja keskkondi, millesse nad kuuluvad. Inimesed või teatud nostalgilised ruumid on Saagi jaoks sellistel piltidel ilmselgelt kallid. Eriti lootusrikkalt ja positiivselt mõjuvad need Saagi pildid, millel on kaks olendit, neis on lähedust ja midagigi kommunikatsioonisarnast.

Kuid uuematel piltidel, mis moodustasid ka "Kestva mineviku" väljapaneku enamiku, toimib hägusus teistsugusel viisil, mis ei ole enam sugugi nii helge ja positiivne. Esmalt paneb vaataja tähele, et Saag on neil piltidel veel hägusem. Mitmetel piltidel näibki olevat vaid hägu, parimal juhul on tuvastatavad mingi ruumi tunnused, näiteks karm ja kalk telliskivisein. Kui näitusel oleksid vaid puhta hägu pildid, võiks vaataja leppida sellega, et midagi muud peale hägu piltidel kujutatud ei olegi. Aga kuna varasemast on teada, et Saag armastab kujutada väga uduste piirjoontega figuure, ning ka "Kestval minevikul" on teoseid, kus figuurid on ilmselgelt olemas, sunnitakse vaatajat tähelepanelikumalt uurima ka neid töid, mis esmapilgul midagi inimesesarnast ei sisalda. Nõnda ilmneb, et tõesti-tõesti, ongi siiski mingi inimfiguur pildi peal. Kuid samas võib see küsimus jääda õhku rippuma – kas on inimfiguur või ei ole...? Paar pilti meenutavad Torino surilina, millel paljude usklike sõnul on Kristuse nägu, või hulka lugusid sellest, kuidas mõni katoliiklik Ameerika perekond on vastküpsetatud pannkoogil või pitsapõhjal tundnud ära Neitsi Maarja.

Mida me peaksime sellisest ambivalentsusest järeldama? Inimesed eelkirjeldatud piltidel on sedavõrd udused, et mingit sooja tundetooni pole nendega seoses enam võimalik välja lugeda. Ei mingit nostalgiat, helgust või igatsust. Enam ei ole lähedasi inimesi, kes on üht või teist tüüpi kaugusse kadunud ning samal ajal nõnda pühitsetud saanud. Inimesed on kuskile nii ära kadunud, et küsitavaks on muutunud nende olemasolu üldse. Pigem ongi alles vaid hägusus kui selline. See on küsimus inimese, ligimese olemise või mitteolemise järele. Vaatajale kangastub üksinduse-kapslis elamine, mille viletsasti läbi paistvatele seintele kangastub Lacani Reaalne, tähenduseelne sissetungija, mille kohta midagi konkreetset öelda pole võimalik, kuid mis ometi avaldab kapslisolijale väga intensiivset emotsionaalset mõju.

Seda üksindust rõhutavad ka need Saagi uuemad pildid, mille puhul pole kahtlust, et tegu on portreedega. Inimene on küll vaieldamatult kohal, aga ta on sünge, tume, isegi õudne. Taas pole tegu mitte kalli inimesega, kes on kuskile kaugele kadunud, vaid küsimusega selle kohta, kes see teine inimene üldse on? Kas ma tunnen üldse oma ligimest? On ta hea või halb, või isegi ohtlik?

Siiski ei jää kogu Saagi väljapanekust TAM-galeriis kajama vaid külm ja tume meeleolu; kuna välja olid pandud ka mõned helgemad pildid, mõjus Saag kahetoimeliselt; ligimese kättesaamatus põhjustab ühtaegu igatsust ja üksindust, on kütkestav ja samas kohutav.

(Andres Koort. Künnivaresed. Segatehnika, 2010. ca 70X120 cm.)

Andres Koorti pildid on jaotatavad samale abstraktsuse-konkreetsuse ning üksilduse-läheduse skaaladele, mis tuli esile Sven Saagi puhul. Osad ta pildid on justkui täiesti abstraktsed, minimalistlikud pinnad, millel ei ole võimalik tuvastada mingit objekti või keskkonda. Samas viitavad pildiallkirjad üldiselt sellele, et tegu on siiski mingi loodusliku keskkonnaga. Ning enamiku Koorti maalide kohta võib kindlalt öelda, et tegu on maastikumaalidega. Need maastikud on küll äärmiselt tühjad, külmad ja napid, tekitades assotsiatsione tegelike maastikega kuskil boreaalsetes ja subarktilistes vööndites. Isegi kuu on sinine. Üksildased maastikud.

Seda üksildust aga katkestavad üksikud puud mõnedel maalidel. Osadel piltidel ongi puid vaid üks, nagu näiteks maalil "Taevas, maa ja puu". Teistel juhtudel on puid rohkem, kuid siiski vaid mõned, ja needki on hästi tillukesed ning paiknevad väga hõredalt, näiteks pildil "Viis kadakat". Mõned puud on nii väikesed ja udused, et võivad vaataja jaoks segi minna ei midagi konkreetset tähistava pintslitõmbega; teisi puukesi võiks vaataja pidada aga inimesteks. Enamikel juhtudel toob selgust aga pildiallkiri, mis veenab meid siiski pigem puude olemasolus. Kuid vaatajale kui inimesele, kui paratamatult antropotsentristlikule olendile mõjuvadki nood kaugusse, udusse, abstraktsusse ja tähenduseelsusse kaduvad puud tegelikult (kaas)inimestena. Just need üksikud puud toovad Koorti piltidele mingit lähedust, tunnet, et sa pole sel kõledal taevasmaal üksinda. Ühel maalil kannavad üksinduse murdmise raskust või kergust ka varesed ("Künnivaresed"). Suurem lähedus jääb aga kättesaamatuks, ükski elukas ei tule lähedale, ei omanda selgeid piirjooni – täpselt nagu Saagil.

Ühest küljest on Koort eriti isolatsionistlik. Saagi piltidel on inimesed paksu äratundmatuse-uttu mähkunud, kuid nad on vähemalt füüsiliselt lähedal, ning enamikul juhtudel pole kahtlust nende inimeseks-olemises. Koort rangelt võttes inimesi ei maaligi, ja kui meile me paratamatus inimesksuses ta puukesed mingil fenomenoloogilisel moel ka inimlikena mõjuvad, siis on need ikkagi nii hirmus kaugel. Kuid teisest küljest on erinevalt Saagist Koorti kõledatel, täiesti üksildastel piltidel vähemalt avarust. Simapiir on avatud, taevast on palju, vertikaalset lõpmatuse-suunda on palju. Ei ole tunda klaustrofoobilises kapslis olemise tunnet, maastikel võib vähemalt kuskile rännata. Ehk tuleb siiski kunagi mõni puu või inimene või vähemalt vareski vastu.

(Juka Käärmann. Papid.)

Sven Saag oli kunagi Juka Käärmannile ta loometee alguses õpetajaks ja innustajaks. Ning kuidagimoodi ei saa mööda vaadata Saagi ja Käärmanni stiililisest sarnasusest. Ka Käärmann maalib palju inimesi, kes on väga hägused. Kuid tundetoon on tal Saagist erinev. Kui Saag on inimlikult emotsionaalne – kas siis helge ja nostalgiline või tume ja hirmutundev – siis Käärmanni figuuride hägususes on tunda lõpmatust, aega ja ruumi ületavat rahu, isegi midagi metafüüsilist või religioosset. Miks mitte zenilikkust. Käärmanni inimesed on hägused sellepärast, et nad hajuvad siit maailmast ja on otsapidi mingis muus ilmas. Need pole just rõõmsad pildid; me tajume neis vanadust, surma, kõige kadu, aga sellest pole midagi, see on okei. Tunneme leppimist – kui nii peavad ilmaasjad olema, siis olgu.

Selles mõttes on Käärmanni pildid Saagi ja Koorti omadega võrreldes vastassuunalised – kui viimased otsivad inimest, püüdlevad inimese poole, siis Käärmann kujutab veel otsapidi täiesti kohal oleva inimese rahulikku, loomulikku hajumist, kadumist kuskile mujale, kuskile kaugele. Näiteks pealetükkimatult binaarsel pildil "Kaks pappi", millel üks papp on tume, teine hele. Samuti väga heal maalil "Paplipoiss", kus üks poiss istub kaugusse kaduva papliallee kõrval. Poiss on veel siinsamas, teekonna alguses, aga me näeme teekonda lõpmatusse suunduvat, ja poiss ise on oma mõtetes juba kuskil mujal, kuskil kaugel. Võibolla allee-teekonna lõpus.

Teise reaalsusse, teise ilma kadumine või juba kuulumine võib Käärmannil toimuda ka märksa kummastavamal viisil, nihestavamalt, hullumeelsemalt. Näiteks pildil "Kokkutulek", mis on ühest küljest justkui grupifoto suuremast seltskonnast, aga teisest küljest on kõigi kokkutulnute nägudele maalitud punane plärakas. Mida see tähistab? Kuulumist salaorganisatsiooni, jagatud häbi või süüd? Me ei tea seda, see teadmine ei ole meile, siinolijatele kättesaadav.

Nagu Saag, nii maalib ka Käärmann tihti üsna abstraktseid pilte, millel me esimese hooga ühtki selgelt äratuntavat objekti ei märka. Juhistena toimivad aga fantaasiat elavdavad pildiallkirjad, mille väljamõtlemisel on osalenud ka Käärmanni sõber, kirjanik Mehis Heinsaar – "Tiigi sünd", "Kahesuunaline jõgi", "Proosapress". Nende abstraktsemate piltidega on nii, et kui neid pikemat aega vaadata, siis hakkab seal nägema hirmus palju asju. Näiteks pildil "Portree". Kui selle pildi nimi poleks "Portree", siis me ei pruugiks esimese hooga üldse nähagi kellegi portreed, aga kui me seda pealkirja juba teame, siis näeme üht suurt kapuutsi, mille varjust piilub välja terve trobikond polüvalentseid olevusi, kes nagu oleks kogu aeg muutumises – mingi tibupoeg, rott kaabuga, mutt, öökull, keegi tume naine profiilis vastamisi ühe kongusninalise tüübiga, nende vastas hulk profiilis varjukujusid, tumedaid hingi... võibolla... See kapuutsiauk on tähendusloome keskus, avaus kummalisse ja seletamatusse maailma, mille äraseletamine, ühtse tähenduse luku taha sulgemine oleks kunsti- ja inimsusevastane kuritegu.

marju lauristin keeras mu unenäo tuksi

2010-07-27T17:26:00.000-07:00

Nägin und. Tegevus toimus 19. sajandil, ilmselt Victoria-aegsel Inglismaal või samal ajal kuskil mujal Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas. Olin kummaliste härrasmeeste küüsis, kes tahtsid mind panna mingisse rangesse kasvatusasutusse, kas poistekooli vms. Selleks pandi mind miskipärast arusaamatu otstarbega suurde metallist masinasse, mis hoidis mind kinni, tõstis mu kõrgele õhku ja hakkas väga valusasti igatemoodi väänama. Kui ma selle masina küüsist kuidagi vabanesin, siis otsustasin, et ei mingit poistekooli. Põgenesin härrasmeeste käest. Läks lahti õudne tagaajamine. Otsisin varju linna kõntsakihi hulgast. Jooksin nende urkaid mööda. Barakid täis haigusi, alkoholi, surma, verd, haisu, ülerahvastatust ja kohutavat roppust. Ühes barakis viibis Madis Kats, kes oli mu unes mingi kaltsakpoeedi või kaltsakdändi või pätt-revolutsionääri rollis. Madis juhatas mind lahkesti ühte hästivarjatud peidu-urkasse välikäimla tagaseina sees. Seal ma siis õudses mustuses natuke varjasin ennast, kuid oli kuulda, et kurjad härrasmehed on mulle ikkagi jälile jõudnud.

Siis äkki mõtlesin: no aitab küll, kaua ma siin jooksen kabuhirmus ringi. Ma ju näen und, ja ma võin asjade edasist kulgu põhimõtteliselt muuta nagu ise tahan. Võiksin härrasmeestele koha kätte näidata. Aga see plaan mul ei õnnestunud. Kuskilt ilmus välja meediateoreetik Marju Lauristin, must keep seljas, jalutuskepp käes ja silinder peas, ning teatas pidulikult: see uni on nüüd läbi saanud! Ümberringi oli palju rahvast, suures ruumis oli teatrilava, sel teatrilaval seisid üksteise otsas heinapallid, mille plastikkottidel jooksid inimeste nimed. Tegemist oli lõputiitritega. Need olid minu unes osalenud inimeste (näitlejate?) nimed. Jah, mõistsin, ei selles unes saa muuta enam midagi, kõik on läbi. Pole teha targemat kui üles ärgata. Mõeldud-tehtud.

Hiljem ma siiski tukastasin veel veidi väga rahutult, kuna ilmad on ju nii palavad. Ja mul siiski õnnestus oma unenägu teadlikult mõjutada. Paraku seisnes see mõjutamine millegipärast labases koerustükis. Lendasin Elva raudteejaamahoonest välja, hüplesin õhus natuke ringi, kui äkki taipasin: ma näen ju und. Võin teha, mis tahan. Selle võime endale demonstreerimiseks ma aga otsustasin ühe pensionäri peast bareti varastada ning selle jaamahoone taha parki kõrge kuuse otsa riputada. Nii tegingi. Seejärel hüplesin kõrgel õhus mööda Kesk tänavat edasi ning teadlikkus unenäost kadus.

Nimede kõrb

2010-07-27T08:57:00.000-07:00

Meid on neli. Kaks noort meest, kaks noort naist. Meil oli lõbus kamp. Juhtusime kokku iseenestelegi ootamatult, kuid tundsime üksteist kuidagi ära, meil oli üksteist vaja. Miks, ma täpselt ei teagi. Olime kõik sattunud oma eluga sihitusse tühjusse, eikellegimaale. Meie elukutsumuses ja põhitegevuses valitses kriis, samuti siplesime igaüks oma isiklike suhete rägastikus täis vastuolusid ja hüperemotsionaalsust. Ka meie omavahelised suhted olid muidugi ambivalentsed ja pingelised; piiridel, mille asukohta tegelikult keegi ei teadnud, peeti alatasa lahinguid ja sõlmiti hüsteerilis-õnnelikke, kuid ebakindlaid liidulepinguid. Nagu ikka, tavaline asi. Samas hindasime üksteise lõbusust ning jaburust, võimet kõikide probleemide üle naerda. Elasime justkui rõõmsat elu, pidasime pidu, jõime palju veini, tegime ja rääkisime totrusi, suhtlesime mitmel võimalikul ja võimatul, lubataval ja lubamatul moel. Olime vaesed ja meil oli palju vaba aega. Kõik oli lahti, kõike võis juhtuda.

Alguses, kui me just kokku olime saanud, oli elu eriti pöörane. Ajapikku, nädalate möödudes läks meil olemine siiski rahulikumaks. Mitte et me oleksime "asjalikumaks" muutunud või ennast taasleidnud mingis ametis või pühendumises mõnele konkreetsele eesmärgile. Kaugel sellest. Pigem tundsime määramatust ja sihitust süvenevat. Aga me ei pidutsenud ega joonud enam nii palju, ka omavahelistes suhetes polnud enam nii palju sädemeid ja raginat. Pigem triivisime mööda linna ja ümberkaudseid maakohti, vaatasime filme, lugesime, rääkisime niisama juttu. Veetsime endiselt väga palju aega koos, meil oli endiselt üksteist vaja. Olemine muutus järjest rohkem põletavast ohjeldamatusest hubaseks, mõtlikuks letargiaks. Olime libisemas ajatusse, ruumitusse ja lõputusse udusse konkreetsete reaalsuste vahel; millimallikatena selles udus hõljudes olime huvitult nõus kõigi hoovustega, mis meid sihitult sinna-tänna tõukasid. Me ei lootnud ega kartnud suurt midagi.
Oma tegevusetuses ja vähenõudlikus apaatsuses elu suhtes saavutasime lõpuks peaaegu teatava postmodernse, hedonistliku variatsiooni zen-seisundist.

Siis tuligi meie ellu rong. See juhtus nõnda:

Kord nägin ebatavaliselt järjepidevat ja selget unenägu. Järjepidevus oli seda hämmastavam, et selles unes õieti ei juhtunud mitte midagi. See oli nagu Andrei Tarkovski või Sergio Leone filmide kaadrid, kus kaamera näitab pikalt ja aeglaselt mingit objekti või stseeni. Unenägudes on nõnda staatilised hetked ülimalt haruldased, nii et mul tekkis kohe väike kahtlus, kas see oli üldse tavaline unenägu. Igatahes oli tolle unenäo liikumatuses ja selguses midagi väga tungivalt realistlikku ja meeldejäävat. Minu unes oli üks rong, mis seisis meie kodulinna Tartu raudteejaamas. Jaam oli selline, nagu ta ikka olnud oli ja olema pidi, aga rong ise oli kummaline.

See polnud taoline postsotsialistlik lühike kökats, millesarnased meie vabariigis praegu raudteetransporti imiteerivad; samuti mitte kaasaegne sujuv, ulmeliselt sile, kiire ja efektiivne läänelik kiirrong. Mu unes kangastuv rong oli küll pikk, massiivne ja võimas reisirong, ilmselgelt mõeldud pikkade vahemaade katmiseks, kuid ta oli kuidagi raskepärane ja vanamoodne. Ta nägi välja pompöösne, ebaloomulikult lai ja kõrge, mistõttu mõtlesin pärast ärkamist, et kui ta päriselt oleks olemas olnud, poleks ta ilmselt perroonile ära mahtunud ega teistest rongidest mööda pääsenud. Ta oli kaetud läikivhalli terasega, embleemid ehtimas vagunite külgi ja eriti vedurit. Need olid kummalised embleemid. Nende keskel oli vägev viisnurk, kuid ometi ei viidanud miski Nõukogude Liidu sümboolikale. Viisnurk oli musta värvi ja seda ümbritsesid lakoonilised sümbolid, mis olid mulle täiesti tundmatud, kuid tekitasid okultistlikke konnotatsioone. See rong tõi meelde neljakümnendad-viiekümnendad aastad, kuid mitte selles mõttes, et rong oleks tollest perioodist pärinenud; pigem meenutas rong sõjajärgse progressivaimustuse aegseid populaarseid ulmepilte, millel on kujutatud visioone tulevikust - "Transport aastal 2000" või midagi selles stiilis.

Niisiis seisis see kentsakas, kuid igati imposantne ja tõsiseltvõetav rong mu unes meie troostitus, tühjas, raugastunud raudteejaamas, mis õhkab tasakesi endiste, rahvast tulvil aegade järele. Seisis öösel. Raudteejaam oli mu nägemuses täiesti pime, selles ei viibinud ühtki inimest. Kuid rong ise oli heledasti valgustatud. Vedurijuhikabiinis ning kõikides vagunites põlesid tuled. Aga ka rongis polnud näha hingelistki. Rong näis rahulikult ootavat kedagi või midagi.

See uni oli oma selguses ja intensiivsuses ootamatu, kuid siiski mitte luupainajalikult kohutav või ähvardav. Mingitmoodi oli see isegi meeldiv, kütkestav, kutsuv. See jäi mulle meelde, kuid ei jäänud mind painama. Ma ei tunnud vajadust sellest kellelegi kõneldes lahti saada. Nõnda juhtus, et ma ei rääkinudki sellest kellelegi.

Kord aga, kui me oma kambaga Antsu pool olime, natuke veini jõime ja üht filmi vaatasime, jäi Milena filmi ajal tukkuma ja viibis kuni filmi lõpuni poolunes, mis üksikute äkilisemate ja kärarikastema kohtade peal põgusalt katkesid. Kui ta filmi lõppedes umbes tunni aja pärast korralikult üles ärkas, küsis ta, kas selles filmis oli selline koht, kus pikka aega näidatakse raudteejaamas seisvat vanaaegset, suurt, tühja rongi? Filmis oli küll üks rong, aga ei, sellist vanaaegset ja suurt küll mitte, ilmselt oli Milena seda unes näinud. Muidugi tuli Milena uni mulle väga tuttav ette, ja nagu välja tuli – mitte ainult mulle! Peale mõningast arutelu selgus, et me kõik olime näinud seda iseäranis selget und. Ants isegi kaks ja Kärt kolm korda. Ja ühes Antsu unes me olime kõik neljakesi sellele rongile peale läinud. Mitte kellelegi meist ei tundunud see rong õudne või ohtlik, pigem natuke kütkestav.

See, et me kõik täpselt ühesugust ning väga ebaharilikku und nägime, ei saanud ilmselt olla juhus. See pidi midagi tähendama. Mida, seda me tol hetkel veel ei teadnud. Kuid me jätsime sel öösel psühhoanalüütilised ja muud teaduslikult vähegi pädevad hüpoteesid kõrvale, sest – kas siis puhtast mängulustist või mingil muul põhjusel – palju põnevam ja produktiivsem tundus meie ühisund käsitleda otsese märguande või kutsena: meil neljal on tarvis selle rongi peale minna ja kuskile sõita.

Oli parajasti sügav öö, kell oli umbes kolm, ja nõnda me kõik loomulikult tundsimegi järsku vastupandamatut tahtmist jalutada raudteejaama ja vaadata – mine tea, äkki ongi rong jaamas ja ootab meid. Ma ei teagi, kas see vajadus oli lihtsalt uudishimu või midagi palju instinktiivsemat ja vaistlikumat, umbes nagu rändlindudel, kes tunnevad, et aeg on lõunasse lennata, või nagu vanadel kassidel, kes tunnevad, et lõpp on ligi, ja lähevad kuskile metsa omaette surema...

Tagantjärele olen mõelnud, kas see oli juhuslik, et Milena meile just sel õhtul oma unest kõneles ja meie ühine nägemus ilmsiks tuli, ning rong oli juba pikemat aega igal öösel meid kannatlikult oodanud, või oli kõik ette määratud – just sel ööl pidi meie ühine uni ilmsiks tulema, just sel ööl pidi meil tekkima seletamatu, vastupandamatu tahtmine sellele rongile minna, ning just sel ja mitte ühelgi teisel ööl ootaski meid rong. Ja kui me poleks julgenud või tahtnud sel hetkel rongile minna, siis me oleksime igaveseks sellest võimalusest ilma jäänud. Kes teab.

Igatahes me ei kartnud ja läksime. Me ei teinud mingeid ettevalmistusi, jalutasime jaama, kaks kätt taskus. Väljas liikus vaid üksikuid joodikuid ja kõrtsisttulijaid. Jaam oli täpselt selline nagu meie nägemustes – pime ja täiesti inimtühi. Ja jaamas seisiski rong, ikka seesama rong. Päriselt.

Ja ta oligi just nii groteskselt suur, uhke ja pompöösne kui meie unedes, küljed täis pretensioonikaid ja kummalisi sümboleid. Kuidas ta ikkagi perrooni äärde ära mahtus, seda mu mõistus ei võtnud ega võta praegugi. Ka rongis polnud näha hingelistki, kuigi see oli ootuspäraselt heledasti valgustatud. Lähenesime rongile aeglaselt ja kõhklemisi, kuid hirmuta. Puudutasime seda – rongi väliskest oli vaieldamatult haljast, kriimutust, läikivhallist terasest ning tundus näppude all külm.

Kõndisime rongiga paralleelselt edasi ja kiikasime vagunitesse – säravate lampide all ei paistnud tõesti kedagi. See kõik üllatas meid vähe. Me õieti ei uudistanudki enam rongi, vaid lihtsalt valisime sobivat vagunit. Rong oli meie praeguste reisirongidega võrreldes ikka väga pikk, kuskil viisteist vagunit. Sisenesime kuskile keskele, sest seal ei mürise nii palju kui otse veduri taga. See oli kupeevagun – meeldivalt puhas ning harjumatult ja vanamoodsalt luksuslik, puha läikiv puit, nahk ja samet. Nii palju kui me kupeedesse sisse vaatasime, oli ka see vagun täiesti tühi nagu arvata võiski. Valisime ühe kupee ja sättisime end mugavalt istuma. Rääkida polnud meil suurt midagi, nüüd tuli vaid oodata ja vaadata, kuhu rong meid viib. Olime üsna rahulikud.

Rong oleks nagu nimelt meid oodanud. Kedagi teist me peale tulemas ei näinud ning vaid mõni minut pärast meie saabumist hakkas kostma sisinat ja kaugelt eest oli kuulda, kuidas võimas vana diiselvedur aeglaselt tuure üles võtab. Ja rong hakkaski väga aeglaselt liikuma. Peagi sai ta hoo sisse ning sõitis mööda meie kehva raudteed nii kiiresti kui võimalik.

Rong sõitis lõuna poole, mööda meile tuttavatest raudteejaamadest – Elva, Puka, Valga... – kuskil peatumata. Tüdrukud jäid magama, meil Antsuga und ei tulnud. Peagi ületasime riigipiiri ja jõudsime Lätimaale. Hakkas juba kergelt koitma. Olime sõitnud kuskil kaks-kolm tundi, kui meie kupeeuksele koputati. Sisenes tumesinises mundris mees, kelle rinnal ning käistel olid samad krüptilised embleemid, mida nägime kõikjal rongis ja vagunite välisseintel. Ta tervitas meid viisakalt ning küsis, kas me sooviksime hommikusööki. Soovisime. Stjuuard veeretaski sisse ratastel lauakese kohvi, mahla, jogurti ning külluslike võileibadega. Rohkem mees meile midagi ei rääkinud ja ega me küsinudki.

Nõnda viisakaks ning napisõnaliseks jäi meie interaktsioon kogu reisi vältel. Kolm korda päevas tõi stjuuard meile süüa ning kellahelistamise peale tõttas meie muid soove täitma, kui soovisime teed, kohvi, õlut, veini või midagi näksida.

Rong läbis peatumata raudteejaamu ka Lätis; sõitsime läbi Valmiera, Riia ning väiksemate kohtade, mis meile õrnalt tuttavad ette tulid. Kuid esimese sõidupäeva õhtul, kui pidanuksime olema juba vähemalt kuskil Leedus, märkasin, et juba hulk aega polnud me läbinud ühtki kohta, mis meile vähegi teada oleks, kuigi me olime kõik elu jooksul mitu korda Leedus käinud. Ei Vilniust, Kaunast, Panevéžyst, Šiauliaid, Klaipedat ega ühtki muud tuntud paika. Kõik kohanimed olid küll ilmselgelt leedulikud, kuid meile täiesti võõrad. Ning endiselt ei peatunud rong mitte kuskil.

Enne magamaminekut mõistatasime, kuhu rong meid edasi viib. Poola, Valgevenesse, Ukrainasse, Kaliningradi? Järgmise päeva hommikul aga tõdesime pärast paari tundi aknast välja vaatamist, et linnade ja külade raudteejaamad, millest kiirelt möödusime, on küll kirjutatud ladina tähestikus ning justkui slaavikeelsed, kuid mis riigiga tegu võiks olla, jäi meile täiesti hämaraks. Me küll ei osanud ühtki slaavi keelt peale vene keele, kuid olime ometi haritud inimesed ning sõnadele ja kohanimedele peale vaadates suutelised enamvähem tuvastama, kas tegu on näiteks poola, tšehhi või mõne balkani keelega. Kuid need kohanimed, mida rongiakna taga nägime, ei andnud meile mingit aimu, millisesse kultuuri nad kuuluvad. Ka linnad ja maastikud ei viidanud meie teada mingile kultuurile, olles ühtviisi anonüümselt idaeuroopalikud. Märkasime peamiselt protestantlikke kirikuid, aga sekka juhtus ka õigeusu pühakodasid. Täheldada võis, et akna tagant paistev elu on vaesemaks ja viletsamaks muutunud. Ja rong aina jätkas sõitu, peatumata ka mitte riigipiiridel, kuigi teoreetiliselt võis see lihtsalt tähendada, et viibisime endiselt Schengeni viisaruumis.

Sedamööda, kuidas rong järgnevatel päevadel aina edasi sõitis, muutusid kohad ja nende nimed akna taga veelgi hämmastavamaks. Endiselt olid nad kirjutatud ladina tähestikus, kuid me ei saanud enam isegi sellest aru, kas tegu on slaavi, germaani, romaani või mingi muu keelega. Läbisegi vaheldusid kristlikud kirikud, mošeed ning templid, mille esindatavat usutunnistust me tuvastada ei suutnud. Inimeste riietuses, ehitiste arhitektuuris ning ülejäänud nähtavas igapäevaelus peegeldus samasugune paabel.

Kuskil neljandal-viiendal päeval hakkas tasapisi juba kaduma ka ladina tähestik, mille asemele tulid hoopis kummalised märgid. Vahel meenutasid need justkui mingit india kirjasüsteemi, näiteks devanaagari tähestikku, kuid minu meelest see siiski polnud devanaagar. Päevade möödudes ilmus ka veidraid kirjamärke, mis võibolla olid hieroglüüfid, kuid endiselt meile niisama tundmatud kui märgid Phaistose savikettal või rongorongo puutahvlitel. Inimeste välimuse ja linnapiltide kohta ei osanud me öelda midagi targemat kui "eklektiline eksootika"; oli märgata pühakodasid, kuid me ei osanud neid siduda ühegi usutunnistusega. See kõik tekitas meis väga abitu tunde, nagu haaraks meid enda kütkesse mingi dementsus, kiire vaimne alaareng, igasugust haridust ja üldteadmisi kustutav amneesia. Ja rong aina kihutas edasi.

Nägime mägesid ja ületasime jõgesid. Aru oli saada vaid sellest, et sõidame aina enam lõuna poole. Ilm muutus soojemaks ning loodus tasapisi troopilisemaks ja lopsakamaks. Ka inimeste nahavärv läks tumedamaks. Loogiline oli see, et seal väljas elavate rahvaste majanduslik olukord oli üha kehvem. Majad olid savist ja madalad, autosid ja tehaseid oli vähe, põllumajanduses hakkasid traktorite asemel järkjärgult domineerima hobused, härjad ja eeslid. Kuid kummalisel kombel ei märganud me asustustiheduse suurenemist, mis oleks lõuna poole liikudes igati ootuspärane. Pigem vastupidi. Kui Eestist ja Lätist välja jõudsime, muutus asustus küll korraks tihedamaks, kuid alates teisest-kolmandast sõidupäevast möödusime linnadest ja küladest pigem aina harvemini.

See kõik oli ikka õige veider, aga ega me tõttöelda selle üle üleliia ei imestanud. Eks me natuke üritasime pusida, kuid samas tajusime vaistlikult, et ju siis peavadki need asjad meile arusaamatud olema. Oli kuidagi iseenesestmõistetav, et me oma marsruudi ja sihtkoha kohta meie stjuuardile küsimusi ei esita. Me lihtsalt vaatasime aknast välja ja tegime üksikuid tähelepanekuid. Meeleolu oli täiesti vastupidine sellele, mida võiks oodata ühelt reisilt. Kui tavaliselt muudab reisimine inimese energilisemaks ning võõra maa suhtes tähelepanelikumaks ja suhtlemisaltimaks, täites teda uue huvitava informatsiooniga, siis meie ainult tühjenesime informatsioonist ning meis võttis pigem maad unelev apaatia. Me lihtsalt kondasime rongis ringi, ajasime vahel juttu igasugustest maailma asjadest, mängisime lauamänge, mida rongis laias valikus leidus, jõime veini. Ühesõnaga me jätkasime sellist elu, nagu olime elanud Tartus, kuid see elu oli veel rahulikum, kui ta varemalt oli olnud. Vaatasime ka filme ning lugesime üksteisele raamatuid ette – nimelt leidus rongi ühes vagunis küllalt korralik, kaasaegne ning maitsekas raamatu- ja DVDde kogu – kuid päevade möödudes viitsisime ka seda millegipärast järjest vähem teha.

Meie isolatsioon oli seda täielikum, et peale meie lahke, vaikiva stjuuardi ei kohanud me rongis hingelistki, kuigi olime selle otsast lõpuni läbi konnanud. Küllap viibisid veduris rongijuhid, kuid sinna me sisse ei pääsenud. Meie elulised vajadused olid selles suurepärases rongis täielikult rahuldatud. Saime käia duši all ja isegi saunas, meie pesu pesti ning meid varustati ka uue puhta pesuga.

Kuskil kümme päeva pärast teeleasumist märkasime, et asustus akna taga on jäänud iseäranis hõredaks. Suuremaid linnu polnud meie teel enam üldse, ning vaid harva tuhisesime läbi väikestest tundmatuist virelevatest külakestest ja üksikuist kasinaist põldudest ning loomakarjadest. Siin-seal vedeles lagunenud sõjatehnikat. Loodus polnud enam lopsakas rohelus, vaid üsna kidur ja kivine. Silmapiiril sinetasid kõrged mäeahelikud.

Järgnevail päevadel muutus meie reis hoopis üheülbaliseks, sest akna taga polnud muud kui poolkõrb üksikute kaljudega. See mõjus ka meie meeleolule. Muutusime päris loiuks, magasime palju, ei rääkinud omavahel enam peaaegu üldse ega viitsinud enam midagi lugeda, vaadata ega mängidagi. Põhiliselt vaatasime lihtsalt aknast välja ja mõtlesime omi vaikseid mõtteid.

Kui olime juba neli või viis päeva selles poolkõrbes sõitnud, tõi meie nimetu stjuuard meile ühel hommikul neli suurt matkakotti, kõrbes matkamiseks sobilikud riided ning veel hulga muud varustust, mis meid kaunikesti üllatas – mingid terasest süsteemid, mis näisid olevat loomalõksud, korralikud pussnoad ning jahipüssid! Suurtes kottides olid telk, magamiskotid, riided, ravimid, padrunid, hulgaliselt kuivaineid, kuivikleiba, konserve, vitamiinikapsleid, paar korralikku binoklit ning palju muud kõrbe-eluks tarvilikku.

Mõistsime, et meie saatuseks on nüüd elada pikemat aega poolkõrbes, kus peame täiel määral ise hakkama saama. Kuid me polnud hirmul või kurvad. Võtsime ka selle saatuselõigu oma elus vastu muretu apaatsusega, milles olime juba nii kaua elanud.

Tahtsime seljakottidesse lisada mõningaid raamatuid rongi raamatukogust, et tulevane kõrbe-elu päris vaimupime ja üheülbaline poleks – kuigi hetkel ei tunnud me mingit tahtmist midagi lugeda – kuid stjuuard ütles meile, et see pole kahjuks lubatud. Selle asemel andis ta meile kamba peale kaasa üheainsa teose – mingisuguse poolkõrbes elamise ja hakkamasaamise käsiraamatu. Kütitavad, ohtlikud ja ka kõik muud esinevad loomaliigid, söödavad ja kohati teataval määral kultiveeritavad juurikad, taimed ning kaktused. Oli osutatud isegi võimalusele kodustada kõrbe mägistes osades elavaid kaljukitsi. Kuigi raamat oli korralikult trükitud ja köidetud ning ilmselt koostatud nimelt selle poolkõrbe oludele vastavalt, oli see üpriski pentsik teos – see ei sisaldanud ei autori ega poolkõrbe nime, kuhu me ilmselt saabuma pidime. Õigupoolest ei hakanud meile esmasel sirvimisel silma üldse mitte ühtegi pärisnime. Mitte ühtki kohanime. Ainult liiginimed ja nimisõnad. Käsiraamatu tiitellehe allservas oli kirjastuse nime asemel seesama krüptiline, viisnurka sisaldav embleem, mida märkasime rongis kõikjal enda ümber ning stjuuardi ametimundril.

Samuti oli raamatuga kaasas kõrbe kaart, mis oli samuti kõige veidram kaart, mida ma elus näinud olen. See oli korralik ja põhjalik, kuid ei sisaldanud samuti ühtki kohanime. Lihtsalt "oaas", "kaljud", "kaktused", "kaljukitsede elupaigad" jne. Justnagu oleks meid saadetud tundmatule maale, kuhu ühegi inimese jalg veel astunud pole, ja me peaksime alles hakkama kõrbele ja kõigele selles leiduvale nimesid panema ja neid kaardile kandma – nagu esimesed inimesed aegade alguses. Nagu meie esivanemad Aafrikast esimest korda välja rännates, nagu indiaanlaste eellased, kes üle Beringi väina Põhja-Ameerikasse jõudsid, nagu Torrese väina ületanud Austraalia aborigeenide esiisad ja -emad, nagu aina uusi saari avastavad Polüneesia meresõitjad... Aga erinevalt neist maadeavastajatest oli keegi Nimetu meid varustanud Uue Maailma täpse, kuid nimedeta kaardiga.

Mulle tulid meelde geograafiatunnid koolis, kui meile jagati "kontuurkaarte", kuhu me pidime joonistama õigeid piire ja kirjutama õigeid nimesid. Mäletan, kuidas need kaardid mind köitsid; ja kuidas mulle just ei meeldinud kirjutada õigeid nimesid, vaid hoopis neid ise välja mõelda, või kirjutada sinna mõne hoopis teise maailmanurga kohanimesid. Mind kütkestasid ka reaalsed paigad, millele oli pandud mõne hoopis teise paiga nimi. Eriti palju leidub selliseid nimesid muidugi Põhja-Ameerikas ja Austraalias, aga kui hästi otsida, siis tegelikult kõikjal maailmas, sealhulgas Eestiski. Mulle meeldisid väljamõeldud maade kaardid lasteraamatutes – mida üksikasjalikumad, seda parem – ning meeldis ka ise olematute paikade kaarte joonistada. Kogu see lapsepõlveaegne poolehoid "vale geograafia" vastu tuli mulle meelde, kui vaatasin seda nimetut kaarti, millele oli kantud meie rongiaknast paistev nimetu kõrb.

See nimelage käsiraamat koos kaardiga oli ainuke kirjavara, ainuke tarkus, mida meil kõrbesse kaasa lubati võtta, ja ega vist muud tarkust – mida me seniste eluaastate jooksul igasugustes koolides ja Tartu Ülikoolis omandanud olime – meil vaja ei läinudki. See kõik osutub nüüd kasutuks.

Esmasel sirvimisel ei paistnud ei käsiraamatus ega kaardil mitte ühtegi viidet teistele inimestele, võimalikele kõrbeasukatele. Samuti muidugi puudus vähimgi viide sellele, kus maailmanurgas see kõrb asuda võiks. Olime sõitnud enam kui kahe nädala jooksul rongiga maha vähemalt kakskümmend tuhat kilomeetrit, nagu mu põgusad arvutused näitasid. Seda oli palju rohkem kui meie seniste teadmiste kohaselt võimalik saanuks olla, kui me just kuidagi ringiratast ei sõitnud, mida ma ei usu. Aga meie senised teadmised olid demonstreerinud oma täielikku kasutust juba paar päeva pärast teeleasumist, kui paigad ning kohanimed meile ootamatult tundmatuks ning võõraks osutusid.

Eksistentsialistlikus meeleolus ootasime, millal kuuleme meie kõrvadele uudseid helisid – rongi aeglast pidurdamist ning sellele järgnevat vaikust. Millalgi õhtupoolikul, kui päike oli seniidist tunduvalt allapoole vajunud, kuulsimegi neid. Olime ennast juba valmis pannud ja riided vahetanud.
Mingit raudteejaama selles paigas, kus rong seisma jäi, polnud, ta oli peatunud lihtsalt keset kõrbe. Meie juurde tuli stjuuard, kes jättis meiega vaikides ning kättpidi hüvasti. Tema nägu oli ka sel lahkumistunnil kaetud viisakusemaskiga, mille tagant ei aimunud ühtki emotsiooni peale mingi seletamatu, vaevumärgatava poolehoiu või sõbralikkuse. Rong ootas kannatlikult, kui endale kotid selga ajasime, püssid ja lõksud kätte võtsime ning vagunist välja astusime. Nii kui meie jalad kuivanud maapinda puudutasid, läksid rongiuksed kinni. Tabasin end mõttelt, kummale poole rong nüüd sõtma hakkab, kas tuldud teed tagasi või ikka edasi – me polnud jõudnud mitte raudteeliini lõppu, vaid raudtee ulatus üle kõrbe ikka edasi nii kaugele kui silm ulatus. Rong sõitis edasi. Enne silmapiiri taha kadumist tõi ta kuuldavale võimsa ja pika hüvastijätuvile. Lehvitasime rongile. Siis jäimegi kõrbesse üksi. Kas me veel näeme kunagi seda rongi?

Astusime mööda üksikute heinatuttide ja kidurate, maadligi väänduvate puudega kaetud kõva, pragunenud maapinda natuke edasi, kuid otsustasime, et ega me täna õhtul niikuinii enam suuremat matka ette ei võta ning targem on laager üles lüüa siiasamasse, raudtee lähedale. Eks järgmine päev näe, mis saab. Olime juba leppinud teadmisega, et meie põhiliseks ülesandeks ja tegevuseks on edaspidi, määramatu aja vältel ellujäämine, kuid juba sama päeva õhtul selgus, et meie olukord on siiski veel palju keerulisem.

Kui olime telgi üles saanud, lõkke põlema süüdanud, meile kaasa pandud produktidest õhtusööki valmistanud ning keha kinnitanud, oli päike juba päris madalale vajunud ja hakkas hämarduma. Kõrbe kohale hakkas moodustuma udu, mis oli päris veider, sest mis see siin padukuivas kõrbes küll aurata võiks? Aga kui me lõkkest eemale läksime, et pimeduses paremini näha, märkasime, et see polegi päris õige udu. Me hakkasime selles udus märkama objektide piirjooni – majad, tänavad, autod, inimesed! Meie ümber moodustus mingi hiiglaslik fatamorgaana. Kõrbes ju pidavat sellised miraažid tekkima, kuid kas on võimalik, et fatamorgaana on nii stabiilne, nagu see pette-linn siin meie ümber, ning et see mitte ei terenda kuskil kauguses, silmapiiri kohal, vaid sa võid selle sees ringi liikuda?

Kuid sedamööda, kuidas me selles hallutsinatoorses linnas edasi liikusime, tabas meid veelgi vapustavam avastus. Tegu on Tartuga, meie kodulinnaga! Sellesamaga, mis pidi praegu asuma vähemalt paarikümne tuhande kilomeetri kaugusel! Kõik majad, tänavad, pargid, puud ja alleed, kõik armsad, tuttavad tänavanimed ja poesildid olid ka siin täpselt oma õige koha peal! Vaksali, Kuperjanovi, Tiigi tänav, Karupark, Miina Härma Gümnaasium, Eesti Rahva Muuseum... Me olime sõitnud rongiga kuskile väga kaugele, nimetusse kõrbesse selleks, et end taasleida kodust! Ja ometi olime samal ajal kodust nii kaugel kui üldse olla saab, nimetul maal ja nimetus kõrbes nüüd ja edaspidi nomaadidena ringi rändamas. Ainuke reaalne, materiaalne, käegakatsutav asi selles miraaž-kodulinnas oli raudtee, mille kõrval – täpselt selles kohas, kus me rongi pealt maha olime tulnud – seisis viirastuslik tsaariaegne raudteejaam. Veel viirastuslikum kui ta oma hüljatud tegelikkuses meie päris-kodulinna maha oli jäänud. Ja kogu see fantoom-Tartu oli täiesti hääletu. Ainukesed hääled, mida kuulsime, olid meie enda sammud ja mõned üksikud salapärased sahinad liivas ja kuivanud kõrberohus, mida ilmselt tekitasid väiksed kõrbeloomakesed.

Me olime väga rõõmsad selle ootamatu ja kummitusliku tagasi koju jõudmise üle – eneselegi üllatuseks, sest tegelikult oli meil ju oma kodulinnast seal elades üsna kõrini olnud; meile tundis, et miski ei hoia meid seal kinni, miski ei köida meid selle juures. Seepärast olimegi ju nii rõõmsad olnud, kui ootamatu öine rong meid endaga kaasa haaras. Nüüd me jõudsime justnagu tagasi koju, kuid olime selle üle samuti õnnelikud!

Meie lummutis-kodulinn erines päris-linnast vaid ühe olulise aspekti poolest – kõik asjad siin olid tagurpidi, nagu peegelpildis, justkui fotol, mille negatiivi on valepidi ilmutatud. Tänavanimed jooksid paremalt vasakule, ja kui sa päris-Tartus tahtsid pöörata paremale – näiteks Kuperjanovi tänavalt Pepleri tänavale – siis siin oli tarvis samasse kohta jõudmiseks pöörata vasakule. See lihtne, aga igal sammul silmatorkav muutus tegelikult tekitas nii tugeva võõritusefekti, et muutis meie linna üpris harjumatuks ning ühest küljest kahandas meie tagasi koju jõudmise rõõmu, kuid teisest küljest muutis kogu asja veel huvitavamaks.

Me jalutasime oma miraaž-Tartus ringi ja kohtasime tuttavaid paiku. Ilmnes, et siiski pole vaid paar raudteerööpaid kõrbes ainuke asi, mis meie kodulinna kolmemõõtmelise kujutisega kokku langeb. Ka aeg mõlemas paigas näis olevat sama. Ilmselt valitses Tartuski õhtu, nagu meil siin kõrbes, sest inimesi liikus linnas ringi juba vähem ja neil olid sellised õhtused näod peas. Aja kokkulangevus leidis kinnitust, kui kiikasime ühe linnasjalutaja mobiiltelefoni ekraanil asuvat kella. Milena kõndis läbi ajaleheputkast Ülikooli raamatukogus ning tõdes, et miraaž-Tartus on sama kuupäev nagu meil siin – just täpselt kaks nädalat ja neli päeva üle sellest ööst, kui me tühjas jaamas tühjale rongile tulime, et sõita maailma otsa.

Veelgi huvitavam oli, et siinne kõrb järgis samu pinnavorme, mida katsid tänavad ja majad Tartus. Alguses, veel raudtee (ehk siis "vaksali") ümber kõndides me ei pannud seda tähele, sest seal oli maastik tasane. Kuid "kesklinna poole" liikudes, kus tee Tartus mäest alla läks, leidsime ka meie siin, kaktuste vahel end mäest alla astuvat. Oluliseks erinevuseks on siiski muidugi see, et kui Eesti asus parasvöötmes, valitseb siin kõrb. Kui jõudsime "Emajõe äärde" ning jälgisime selle hallutsinatoorset sillerdust, siis tegelikkuses me võisime kõndida rahumeeli "jõe" liivasesse põhja, ning kuiva kõrbeõhku hingates jälgida kõike seda sodi ja kola, mis aastasadade jooksul jõkke oli loobitud ja mida me Emajõe sogases vees kunagi ei olnud näinud – roostetanud lapsevankrid, autokummid, ehituspraht, endisaegsete lõhutud ja purukspommitatud sildade varemed, üks külgkorviga mootorratas, isegi üks mingisugune sõjaaegne soomusauto, millest isegi siin kõrbes oli näha ainult ülemine pool – teine pool kadus justkui juba liiva alla. Kui poleks olnud seda fatamorgaana-küllust, oleksime võibolla näinud, et seisame siin kõrbes kunagise jõe sängis, mis kuivas jäädavalt juba miljonid aastad tagasi.

Neis kahes reaalsuses korraga ei olnud üldse kerge edasi liikuda. Ühtaegu oli meie silme ees Tartu kogu selles visuaalses ja märgilises paljususes, mida üks linn suudab pakkuda. Kuid samas viibisime ikkagi kõrbes, mille savisel ja liivasel pinnal kasvasid salakavalad juurikad ja kaktused, mis hämaruses läbi majade ja inimeste üsna tuhmilt paistsid, kuid mille otsa võis väga reaalselt komistada ja kõvasti haiget saada. See oli, nagu vaataks maailma kahe avatud silmaga, ühe silma ees roheline klaas, nii et kui keskenduda mõttega ühele silmale, võis näha maailma rohelisena, kui teisele silmale, siis harilikuna. Ainult et siin oli üks maailm miraaž või midagi taolist, teine maailm väga materiaalne ja tegelik. Seni polnud me oma armsat Tartut imetledes juhtunud kokku mingite madude, skorpionide või muude potentsiaalselt ohtlike elukatega, kuid välistatud polnud ju seegi. Pidime olema väga ettevaatlikud, seda enam, et ümberringi läks aina hämaramaks ning nägime kogu linna peegelpildis. Kuigi selles veidras peegel-topeltmaailmas ei osanud me enam ammu millegi suhtes kindlad olla, tundus siiski olevat kuidagi loogiline, et linn-miraaž tõesti ei nihku oma kohalt, nii et vähemalt ei olnud meil ilmselt karta selles tühjas lagedas kõrbes pimedas äraeksimist – meie laager oli kindlalt "vaksali kõrval", keset autoteed, nii et meie telgist sõitsid aina autod läbi.

Mõnedes paikades läksid kaks reaalsust üsna ilusti kokku – sellistes, kuhu linnas inimtegevus ei olnud eriti jõudnud ja kus ei kasvanud puid ega põõsaid. Näiteks kohati Emajõe luht, mis oli sama lage kui see kõrb siin. Samuti on Tartus Emajõe ääres devoni liivakivi paljand. Ka siin kõrbes on selles kohas üsna sama kuju ja kõrgusega kalju. Kas ta ka siin on Devoni ajastust pärit liivakivi, seda me vastu ööd tuvastama ei hakanud. Ning ühe huvitava kokkulangevuse avastasime veel. Devoni paljandi kandis, kui linnast veel eemale liikuda, oli Emajõe ääres olnud üks allikas, mis väikese ojana jõkke voolas. Ja ka siin, kõrbes, on selles kohas allikas! Ainus, mida me seni kõrbes olime näinud. Kõrbe tegelikkuses on liiga kuum ja kuiv, et allikas ojana kuhugi voolata saaks; kasina allika vesi jõuab enne ära aurata. Kuid allikast on moodustunud väike, aga üsna sügav sogase, läpatanud veega lombike, mille ümber kasvab hulgaliselt mitut liiki kõrberohtu, kiduraid puid ja kaktusi. Meie sammud tekitasid mitmes kohas rohus ärevat sahinat ja siblimist – küllap need olid maod, kõrberotid, sisalikud või mingid muud elukad. Peame olema ettevaatlikud, kuid edaspidi saame siit allikalt vett tuua ning allika kallastelt küllap veel muudki kasulikku.

Kuid kõige rohkem huvitasid selle fatamorgaana juures meid algusest peale ikkagi inimesed. Meid, kes me nüüd määramatuks ajaks olime mõistetud inimtühja teadmatu ja võimatu asukohaga kõrbesse elama. Ning selles küsimuses ootasid meid ees kõige suuremad üllatused. "Linnas" ringi jalutades nägime isegi mõningaid tuttavaid nägusid, kuid ilmselgelt ei õnnestunud meil selle teise reaalsusega mingit kontakti saavutada – ükskõik kui kõvasti me ka ei karjunud, sealsed inimesed meid ei kuulnud. Me võisime neist korduvalt läbi kõndida, ilma et nad oleksid vähimatki tajunud.

Aina rohkem tuttavaid nägusid kohates tekkis meil tahtmine näha ka omaenda armsaid kodusid. Läksime "Antsu poole", sest selles paigas me veetsime linnas elades koos kõige rohkem aega – õigupoolest kohati me lausa elasimegi kõik neljakesi seal – ning juhtumisi oli koht ka meile kõige lähemal, kui meile see mõte pähe tuli. Antsu poolt olime ju ka tulnud, kui rongile läksime.

Juba kaugelt Antsu majale lähenedes nägime, et tema korteris põleb valgus. Kohale jõudes osutusidki meie aimdused tõeks. Jah, Antsu pool olid inimesed – ja need inimesed olime meie ise! Meie neljakesi! Lisaks veel üks külaline – meie ühine sõber Juhan, keda me muuseas polnud juba mitu kuud näinud. Kuna Antsu kodu asus madala puumaja esimesel korrusel, olime kõrbepinnal seistes päris sobilikul kõrgusel, et üsna täpselt näha, mida "me" seal Antsu pool täpselt tegime. Meie Milena, Kärdi ja Juhaniga jõime teed rummiga ja ajasime juttu, Ants luges raamatut. See oli paks raamat, JG Ballardi kogutud lühilood, kõvasti üle tuhande lehekülje tihedat kirja. Mäletan, et Ants oli seda raamatut alustanud just paar päeva enne meie rongile tulekut. Rongis ta seda polnud lugenud, kuid nüüd seal, meie lummutislikus kodus, oli ta jõudnud sellega juba kahe kolmandiku peale.

See vaatepilt lõi meid pahviks. Kui seni olime kõike uskumatut, mis meiega viimase paari nädalaga oli juhtunud – veidrat rongi, mis ületas kõik piirid, maailma, mis rongiakende taga meile harjumuspärasest reaalsusest järkjärgult hälbis, ning lõpuks Tartu miraažiga täidetud nimetut kõrbe – vastu võtnud suurima hämmastusega, kuid siiski mingi eksistentsialistliku, isegi huvitu rahuga, nagu me olime niigi juba kuude, ehk isegi aastate kaupa maailma suhtunud, siis see vaatepilt – meie ise elamas oma muretut, sihitut, kulgevat ja apaatsevõitu elu oma kodulinnas – murdis meis midagi lõplikult. Mingi karikas sai täis, hakkas üle ajama ning voolas siinsesse kuiva, kidurasse pinnasesse tühjaks. Me lihtsalt istusime kõrbe maha ning jäime enda ette põrnitsema. Me ei osanud midagi mõelda, arvata ega rääkida.

Umbes tunni aja pärast jõudis vältimatult meieni aga kõrbereaalsus. Kuigi miraaž öise linna näol täis tänavavalguslampe, autotulesid ning valgustatud aknaid andis meile valgust küllaga, oli päike kõrbes tegelikult juba ammu loojunud ning meil hakkas väga külm. Kui me ei tahtnud siin krampides värisema jääda ning surnuks külmuda, pidime kähku minema tagasi oma laagrisse, et seal lõke uuesti üles turgutada ning sooja saada.

Oleme praeguseks siin kõrbes olnud juba viis päeva. Oleme endiselt laagris "vaksali kõrval". Päevasel ajal kõrvetab päike armutult ja meie, põhjamaa inimesed, ei ole veel kaugeltki kohanenud päevase kuumusega kõrbes. Oleme istunud lihtsalt telgis ja päevavarjude all. Kuigi oleme kentsakast maailmast, kuhu oleme sattunud, endiselt oimetud; meie identiteet on hävitatud ning õigupoolest meie olemasolu tõenäosus üldse tõsiselt kõikuma löönud, pole see kõik siiski veel hävitanud meie enesealalhoiuinstinkti. Me ikkagi oleme ihuüksi kõrbes, kus me kas saame kuidagi hakkama või sureme. Erilisi pikemaid uurimisretki pole me veel ette võtnud, kuid oleme hoolega lugenud meie salapärast käsiraamatut ning uurinud kõrbekaarti. Peaksime lähiajal otsima endale parema laagripaiga, mis ei oleks nii lagedal, kuuma kõrbepäikese all, ning liialt kaugel mõnest allikast, kuid samas peame olema valvel kõiksugu ohtlike kõrbeloomade suhtes. Käsiraamat kirjutab, et siinkandis hulguvad vahel ringi ka kõrbehuntide karjad, kes eriliselt näljastena võivad meeleheites ka inimesi rünnata. Huvitav, kas nad üldse on kunagi inimestega kohtunud, kas nad üldse oskavad inimest ja tema püssi karta? Liiatigi veel meie püsse, mida me veel ju sisuliselt lastagi ei oska. Võimalik, et esmalt kolimegi ümber sinna "Devoni paljandi" kanti, lähima allika kallastele. Sealne kalju peaks meile ka mingitki varju pakkuma. Devoni paljand, Vaksal... juba me koloniseerimegi seda terra incognitat, juba me nimetame teda! Kõrb, mille paikadel on Tartu tänavate, väljakute, puiesteede, isegi inimeste nimed! See kaktusesalu siin on Antsu Pool, see kõrberottide pesapaik Genialistide Klubi... Ja kõrb ise on siis... Tartu? Aga kas kõrb pole siiski originaalsest Tartust mõõtmatult suurem? Kaart, mis ei kata ilmselt kaugeltki kogu kõrbe, laseb seda küll oletada.

Meie konservid ja kuivained saavad nädala-paari jooksul otsa. Esmalt me peame õppima küttima – püsside ja lõksudega. Eile õnnestuski Antsul esimest korda lõksudega kinni püüda kaks kõrbeoravat. Kõhutäis neist oli pehmelt öeldes kidur, kuid seda suurem oli meie jaoks meie esimese jahisaagi sümboolne väärtus. Me peame hakkama korjama söögiks sobilikke taimi. Meil on tarvis kõrbe väga põhjalikult tundma õppida. Ja siis, kui me oleme suutelised ennast siin kuidagigi hinges hoidma, eks siis näis, mis edasi saab ja mis me edasi teeme. Hallutsinatoorse Tartuga ja kõigega. Kas jääme siia kõrbesse või rändame kuskile edasi.

Seni me pole peale eluks esmavajalike toimingute sooritamise osanud teha muud kui seda, mida me olime tihtipeale teinud ka Tartus – ringi jalutada, vaadata elu ja inimesi selles hallutsinatoorses paigas. Päevasel ajal kõrvetava päikese all ei ole linna-hallutsinatsioone miskipärast näha, kuid need ilmuvad õhtu saabudes, kui päike vajub madalamale ja ilm läheb veidi leebemaks. Algul on nad üsna hägused ning lünklikud, kuid sedamööda, kuidas õhtu edeneb, muutuvad nad selgemaks, kirkamaks ja kontrastsemaks. Siis annab ka kõrvetav kuumus järgi ning meil on võimalik ringi liikuda.

Meil on tarvis selgitada, kas kuskil siin pole siiski veel teisi inimesi. Ehk pole põhjust arvata, et rong paljalt meie pärast olemas on – ehk ta transpordib ka teisi inimesi. Rong oli tühi vast sellepärast, et keegi peale meie ei adunud teataval hetkel tema olemasolu ja imepäraseid võimalusi, aga kui ka kellelgi teisel oleks jagunud piisavalt võimeid rongi märkamiseks, olnuks rongis teisigi reisijaid peale meie. Võibolla on siin kõrbes ringi liikumas juba teisigi endiseid tartlasi, kes tunnevad kõrbe juba palju paremini kui meie. Ja kui ka neid siin veel ei ole, siis ehk võimed tajuda rongi tasapisi arenevad – meie ju pole mingid superolendid, oleme täitsa tavalised inimesed. Ehk toob rong edaspidi siia uusi inimesi Tartust, ehk meie sõprugi. Ja me moodustaksime tasapisi isesuguse kõrbehõimu. Muutuksime üheskoos tugevamaks.

Aga võibolla me kohtame hoopis tõelisi kõrbehõime, kes on siin juba aastatuhandeid elanud mingite ürgsete tavade järgi? Nende nõiad ja targad ehk õpetaksid meid selles meie jaoks võõras keskkonnas hakkama saama, nii et kõrb ei tundukski enam nii kõle, karm ja tühi paik. Nemad juba teaksid paikade õigeid nimesid siin kõrbes, teaksid kõrbe nimegi. Või elavad siin mingid sootuks müstilised olendid, keda me praegu veel kujutledagi ei oska, kuid kes on siiski palju reaalsemad kui need hallutsinatoorsed tartlased ühes "meiega".

Eks seda kõike tulevik näita – kui meil siin ellu õnnestub jääda. Aga miskipärast me ei karda, oleme üsna rahulikud. Kuigi esimese hooga andis see miraaž meile nagu puuga pähe, on see meile viimaste päevade jooksul meeldima hakanud. Pärast väsitavat päevakuumust, pingutusi loomade küttimisel, toidu ja vee hankimisel istume vahel õhtuti ja öösiti keset kõrbe ning vaatame oma kodulinnas toimuvat vaikset sagimist. Vaatame iseendeid elamas mõnusat, hõlpsat ja sihitut elu. Vaatame miraaž-Tartu taevast, milles vahel, kui taevas seal pilvine pole, siravad miraaž-tähed. Ja need Tartu-tähed segunevad täiesti reaalsete, erakordselt kirgaste tähtedega, mis siin pimeda kõrbe kohal säravad. Siinsed tähed on küll hoopis teistmoodi, tähtkujudki on teised ja meile tundmatud, kuid mis sellest. Kaks tähistaevast sobivad kokku küll. Just niimoodi kokkusulanuna on taevas eriti külluslik, ilus, kirgas ja tõeline. Neil hetkedel mulle tundub, et kõik on hästi.

rilke

2010-07-18T17:23:00.000-07:00

Kehv lugu küll, et olen 33 aastat oma elust ära elanud ja polnud kuni üleeilseni lugenud Rilke "Kirju noorele poeedile". Nagu mu õppejõud ja juhendaja Ülle Pärli juba kümme aastat tagasi ütles: "Sven teeb kõiki asju liiga hilja". See on veidi vilets tunne, umbes nagu Mehis Heinsaare ühes kõige ilusamas jutus "Kohtumine ajas", kus vana, allakäinud kirjanikuvare vahetult enne surma leiab elu armastuse ühe väikse tüdruku näol. Aga mis siin ikka kahetseda. Ja kui teie pole seda väga õhukest raamatut lugenud, siis lugege kindlasti.

20. sajandi saksa suurimale luuletajale Rilkele kirjutas 1902. aastal üks noor 19-aastane algaja luuletaja, saatis oma luuletusi näha ja kurtis rasket saatust. Järgnes kuus aastat väldanud kirjavahetus. Pärast Rilke surma avaldas too luuletajakspüüdleja, kellest tegelikult ei saanudki luuletajat, Rilke kümme kirja. Need kujutavad endast suurepäraseid soovitusi ja mõlgutusi mitte ainult selle kohta, kuidas kirjutada või kunsti teha, vaid kuidas üldse väärtuslik inimene olla. Sest mis kunsti sa ikka teed, kui sa ise väärtuslik inimene pole. Üksindus, armastus, suhted teiste inimestega... Kusjuures Rilke ise oli 27, kui see korrespondents algas. Igatahes mulle oli küll praegu väga vaja neid "Kirju". Need ilmusid 1995 ka Loomingu Raamatukogus. Aga inglise keeles ripuvad kõik need "Kirjad" suurepärases tõlkes, ehkki üksikute näpuvigadega, näiteks siin.

Muidu on suvehari juba möödas, ritsikad sumedas soojas öös juba massiliselt siristavad. Üleeile õhtul naaber kuulas Jäääärt. Kass oli õues. Mina istusin toas ja lugesin. Ja tuletasin kerge hämmastusega meelde, et sellisest elust Tartus ma ju kunagi hirmsasti unistasin. Siis jäin magama, ning ilmselt Jääääre mõjul nägin unes, et mängin mingis orkestris kontrabassi, mis oli mul rihmaga kaelas nagu basskitarr, kolge nagu ma olen. Kontsert toimus ühes salongis, kust voolas läbi oja või väike jõgi (nagu "Arbuusisuhkrus"!). Jões voolas piim, mida oli veega lahjendatud. Mu kass oli ka seal, üritas jõekesest piima juua, aga kukkus jõkke. Ujus välja ja tuli minu juurde, et ma teda totutaks ja kuivataks. Kristina oli ka mu kõrval, ütlesin talle, et näe, saad ise kassiga tegelda, ma pean ju kontrabassi mängima. Kristina miskipärast keeldus. Nii ma siis pidingi ühtaegu kontrabassi mängima ja piimast kassi kuivatama.

Mul on miskipärast bassi-fetiš, mulle kuidagi puhtfüüsiliselt, puhtmateriaalselt hirmsasti meeldib basskitarri näppida, ehkki ma seda eriti mängida ei oska, veel vähem kui kitarri.

uudised päikeselt

2010-07-15T18:46:00.000-07:00

"July 25

Everything is slowing down, I have to force myself to remember to eat and shower. It`s all rather pleasant, no fear even though I`m left with only six or seven hours of conscious time each day. Marion comes and goes, we literally have no time to talk to each other. A day passes as quickly as an afternoon. At lunch I was looking at some album photographs of my mother and father, and a formal wedding portrait of Marion and myself, and suddenly it was evening. I feel a strange nostalgia for my childhood friends, as if I`m about to meet them for the first time, an awakening premonition of the past. I can see the past coming alive in the dust on the balcony, in the dried leaves at the bottom of the pool, part of an immense granary of past time whose doors we can open with the right key. Nothing is older than the very new - a newborn baby with its head emerging from its mother has the smooth, time-worn features of Pharaoh. The whole process of life is the discovery of the immanent past contained in the present.

At the same time, I feel a growing nostalgia for the future, a memory of the future I have already experienced but somehow forgotten. In our lives we try to repeat those significant events which have already taken place in the future. As we grow older we feel an increasing nostalgia for our own deaths, through which we have already passed. Equally, we have a growing premonition of our births, which are about to take place. At any moment we may be born for the first time."

(Katkend JG Ballardi jutust "News from the Sun".)