kloon

ehk

Lilled Dollyle

Väärtuslik, hästivalmistatud ese, näiteks täispuidust söögilaud vananeb aeglaselt ja väärikalt. Ta võib olla kohutavalt vana ja kulunud, aga tema kulumises on originaalsust, stiili ja iseloomu. Isegi võib öelda, et sellise laua tõeline iseloom tulebki välja alles vananedes. Muidugi teatava piirini; miski pole igavene. Seevastu odav saepuruplaadist vuhvel näeb kui varem või hiljem välja nagu vastik asotsiaalne nott. Vana saepuruplaadist mööbliesemega pole mitte kui midagi peale hakata. Seda ei taha isegi mingitele heategevusorganisatsioonidele annetada, isegi kui need võibolla seda soovima peaksid. Tahaks selle noti lihtsalt minema visata.

Sellistest esemetest koosneb suur osa meid (vähemalt mind) tänapäeval ümbritsevatest asjadest. Tihti olen pidanud tõdema: mu ketsid, jope või arvuti vananevad kiiresti nagu kloonid. Nagu lammas Dolly, esimene kloonitud imetaja. Ja mitte ainult tema. Kõik kloonid kipuvad kiiresti vananema. Selle põhjused on keerulised, ka bioloogid on ses küsimuses eriarvamusel; ma ei tunne kloonimise bioloogilisi mehhanisme kuigivõrd ega hakka sel teemal pikemalt peatuma. Ma lihtsalt olen harjunud niimoodi võrdlema – see särk või raamat demoraliseerub füüsiliselt kiiresti nagu kloon. Küllap on selle võrdluse põhjuseks ohter Philip K. Dicki romaanide lugemine noorespõlves.

Sest mõnikord vananeb kiiresti ja haletsusväärselt ka näiteks mõni kohvik või kauplus. Maja, terve kvartal (Ülenurme põllupealsed). Linn (mingid USA uuslinnad). Miks mitte siis ka terve maailm, või vähemalt tsivilisatsioon.

Vilets vuhvel, mis kiiresti vananeb, näeb alguses hirmus kena, värviline ja läikiv välja. Jah, pakend, bränd on tähtis. Aga vuhvel ei ole lihtsalt „täiuslik simulaakrum“. Simulaakrum küll, aga mitte täiuslik. Asi on lisaks kõigele siiski ka asi, kuigi vilets vuhvel. Asi, mis teenib lihtsalt asjana, ühesõnaga ei millenagi muuna kui nimetu iseendana. Kuigi mitte eriti kaua. Ta on kloon. Mingi abstraktse etaloni, teatava märgijärjestuse (vrld DNAga) kloon.

Täna tabasin end mõttelt: olen väsinud nagu kloon. Ma ei olnud eriti palju tööd teinud. Ei olnud teinud seda kuigi entusiastlikult. Pigem ennast sundides. Miski oli mind sundinud, aga ma väga ei viitsinud. Natuke tegin ja kohevarsti olingi suht väsinud. Nii on see elus tihti.

Kloon ei ole nagu robot. Selle võib kuitahes võimsa ehitada, enda vajadusi mööda programmeerida ja siis robot murrab sinu jaoks tööd teha nagu tuhat meest. Kloon ei ole ka golem. Tollele sa lükkad paberirulli suhu ja see tormab võika innuga paberirullile kirjutatud salakäsku täitma. Täidab käsu ära ja viskab siis kuskile sirakile. Kui sa oma golemit korralikult paberirullide abil ei karjata, siis ta, tõsi küll, võib peast segi minna. Aga tal ei ole endal mitte mingisugust identiteeti. On põhimõtteliselt välistatud, et golem kisendaks: „Ma ei taha olla golem!“

Kloon ei ole ka ori. Aare Pilv kommenteeris Facebookis targasti praegu töös olevat kõrgharidusreformi: „Ikka enam pean ma õnne tänama, et käisin ülikoolis üheksakümnendail, mil seal polnud enam nõukogudeaegseid totrusi ega olnud veel kapitalistlikku rentaabluse-diktaati. Elias Canetti kirjutab teoses „Massid ja võim“: „niipea kui inimene määratakse üheleainsale tööle ja nõutakse lisaks võimalikult palju tulemusi võimalikult lühikese ajaga, niisiis produktiivsust, saab ta selleks, keda tuleb defineerida orjana.“

Jah, aga ori on selline olend, kellele öeldakse täie täitevvõimu toega: tee minu heaks tööd või sa sured. Kaldun pigem arvama, et need olendid, kes sünnivad kõnealuse kõrgharidusreformi või laiemalt üleüldse globaalse kapitalistliku rentaablusaparaadi töö tulemusena on nimelt kloonid. Kloon on ambivalentse, vastuolulise identiteediga. Kloon tunneb, et ta on küll justkui „tema ise“, aga samas ju ei ole ka, sest fundamentaalsed jupid, millest ta koosneb, on pärit kuskilt mujalt. Kelleltki teiselt; mingist abstraktsest etalonist (vrld meetri etalon, kilo etalon), lühidalt öeldes teatavast välisest märgijärjestusest. Ta justkui arvab asjade kohta midagi ise, aga samas mõtleb (või siis ei mõtle): kas see on ikka tema ise, kes nii arvab? Ta ei ole simulaakrum; ta on „päriselt olemas“ nimetu iseendana, ta tunneb ise ka, et ei viitsi nagu...; et ta kulub kiiresti, väsib kiiresti. „Põleb läbi“. Aga kloonina ei oska ta teisiti kui püüab oma probleemi lahendada sellesama eelprodutseeritud etaloni põhjal, millest ta koosneb. Ja nii ta ei jõuagi palju. Aga töölt ära ka ei lähe, kuigi – erinevalt orjast – saaks. Või õpib drakoonilise õppekava järgi juurat ja töötab öösiti baaris ettekandjana.

Valdur Mikita kirjutab oma „Metsikus lingvistikas“, peatükis „Maagiline sõna“ (nüüd tuleb üks mihkelkunnusliku kvantiteediga tsitaadilitter): tänapäeva inimesel „puudub keel, milles iseendaga rääkida. (...) Me kõik suudame tõenäoliselt meenutada elu jooksul juhtunud seiku, kus inimeses avaldub ühtäkki erakordne psüühiline jõud. Enamasti on selleks vaja ekstreemset situatsiooni, et jõud, millest meil polnud varem aimugi, muutuks korraga reaalsuseks. Tekib lihtne küsimus, miks see nii on. Miks inimese nõrkus ei ole absoluutne? Miks üks, olles enesele öelnud: Tänasest pööran elus uue lehekülje!, teebki seda, teine aga vajutab veel ühe inetu ja rasvase näpujälje juba loetud poognasse. Miks mõnes olukorras enesele öeldud sõna jõuab palju sügavamale? Miks on ühe inimese autokommunikatsioon teise omast efektiivsem? Vastused neile küsimustele ei pruugi asuda mitte psühholoogias, vaid kultuuris.

Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. (...) Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega (kloonid – S.V.). Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat. Selle üle tasub järele mõelda.“ (lk 41-42)

Jah, maagilise sõna valdajat ei saa kontrollida, sest ainult tema ise teab, mis ta teeb. Aga ta teeb seda kloonidega võrreldes määratu jõuga. Ainult originaal suudab öelda endale maagilise sõna, kloon eikunagi.

Originaal on määramatu, ennustamatu. Tema omaga identset DNA-järjestust ei ole ealeski varem maailmas olnud ja keegi kurat ei tea, mis sealt tulla võib.