Filmijutu-Joonas (filmijutt.blogspot.com) kirjutas oma blokki ja ka Ekspressi artikli Terrence Malicki uuest filmist "Tree of Life". Artikkel oli hea, aga mina nii positiivselt selle filmi suhtes meelestatud ei ole, ja nii ma siis kommenteerisin seda Ekspressi kommentaariumis. Aga nende kommentaariumidega on nõnda, et kui artiklis on paar kordagi kasutatud sõnu "Jumal" ja "religioon", siis tulistab väga kirju seltskond kommentaariumi kohe paksult teksti täis. Mis ei ole üldse halb, ma toetan inimeste vaimseid otsinguid ja arutelusid; aga ma ei tea, kes mu väikest kommentaari seal ikka loeb, ja nii ma siis puhtalt edevusest riputan oma kommi siia ka.
Muide, sissejuhatuseks filmi kohta üldse on Joonase artikkel suurepärane, nii et lugege kõigepealt enne seda, kui te filmi näind ei ole. Aga nüüd siis mu komm:
Mind valdasid selle filmi äravaatamise järel segased tunded. Artiklis viidatud kriitikud kurtnuvat, et film ei paku selgeid vastuseid. Mulle tundus, et see film ei pakkunud isegi mitte küsimusi - vähemasti selliseid, mis poleks triviaalsed, elementaarsed. Ja vastustega oli nagu sama lugu - triviaalsed, elementaarsed. Jah, nõus, tingimata kristlikult ei pea seda filmi võtma, seda ta ei sunni, aga õigupoolest tundus, et see film ei räägi mitte kui millestki. Kiidetakse, et "võta ükstaskõik milline kaader sellest filmist, prindi hea kvaliteediga välja ja riputa seinale" (AO Scott NYTimesis?), aga ma kahtlustan, et kogu aur läkski visuaalse, kinematograafilise blingi peale. Sisu ei ole. No ja see Joonase kiidetud animatsioon Universumi ja elu tekkest... Pean ütlema, et stseen, kus lihasööjal saurusel tekib justkui mingi altruistlik tunne haavatud rohusööja vastu... no kuulge...
Roger Ebert kiitis, et ükski film alates "Kosmoseodüsseiast" pole inimest, olemist ja inimolemist nii võimsalt kokku võtnud (ega seda isegi mitte üritanud). "Odüsseia" on kahtlemata vägev. Aga "Odüsseia" ei ole triviaalne. "Odüsseias" on saladus (või mitu).
Mul on ausalt öeldes seoses "Tree of Life`iga" natuke hirm, et seda nii kangesti kiidetakse ja kõiksuguseid palmi- ja muid oksasid antakse. Tänapäeval, jah, ei tehta enam selliseid mastaapseid, haardekaid, ühesõnaga Suuri Filme. Ja kui hr Malick üritab, tunnistatakse tulemus tingimusteta geniaalseks, Suureks. Aga võibolla inimesed, isegi kriitikud ei oska enam suuri filme vaadata ja ära tunda? Ja siis, pagan võtaks, saab neile ju igasugust propagandistlikku, salakavalat, leniriefenstahllikku, leninlikku rämpsu sisse sööta, eht-totalitaristlikus vaimus? Filmikeele totaalsus on salakavalaks propagandaks suurepärane vahend. Ei, "Tree of Life`is" pole midagi nii otseses mõttes salakavalat, aga...
Aga kogu see jutt on natuke oletamisi-jutt, sest nagu öeldud, on mu tunded vaatamise järel segased. Ühest küljest võiks nagu veel vaadata, aga ausalt, igav oli, elementaarne, Watson. Ja teisest küljest enam ei julgegi üle vaadata Malicki "Thin Red Line`i", mis mulle kunagi nii sügava elamuse pakkus. See oli üle kümne aasta tagasi, olin noor ja loll, ja kui ma nüüd uuesti vaataks, siis võibolla selguks, et selle filmiga on sama jama, mis "Tree of Life"`igagi - et puhta bling-retoorikaga petab ära.
Robert Asprin – Aahzi ja Skeeve'i seiklused (2003, 2004)
4 tundi tagasi
2 comments:
"aga ma kahtlustan, et kogu aur läkski visuaalse, kinematograafilise blingi peale. Sisu ei ole." Pakuks, et sisu oli leppimine Suure Plaaniga, lapsest lahtilaskmine, Kõrgemale Tahtele või saatusele alistumine. See polegi praegusel kõikvõimsa teaduse ajastul nii lihtne, nii et Malickul võis põhjust olla seda filmi teha küll.. Aga milleks need ilukaadrid? Üks kommenteeris, et oleks nagu 2 tundi oma skriinseiverit vahtinud.
Ma ise vaatasin seda päeval, mil mu lapsega oli juhtunud koletu õnnetus, nii et sain ennast tühjaks ulguda kenasti ja kuigi lõpuks jumala äratundmiseni ei jõudnud ja leppida ei tahtnud, raev siiski leevenes. Ilust on ikka abi.
Jah, eks ta see leppimise-lugu muidugi oli. Kas nüüd Suure Plaaniga, Kõrgema Tahtega, saatusega või Millegi Muuga, võib antud juhul vist isegi lahtiseks jätta. Nojah. Tänapäeval äkki tõesti mõjub mittetriviaalsena ka paavsti lause, et "teadus ei seleta kõike". Väide, millega, ma arvan, nõustub enamik teadlasi, aga millega teadus-usku läänemaailma tavakodanikud sugugi ei nõustu, kuigi nad sellesse väitesse ilmselt kuigivõrd ei süvenegi.
Aga see on ka natuke hirmutav. Et kui see väide triviaalne ei ole, siis mis veel triviaalne ei ole? Aga kust siis lõpuks läheb tõelise kunsti ja mingisuguse "lühhikese öppetuse" vaheline piir?
Ma tõttöelda ei saanud selles filmis aru, kust too leppimine ikkagi tuli. Lapsed mässasid oma autoritaarse isa vastu; inimesed küsisid, et mis sest Jumalast ikka hoolida, kui õigetele kurja sünnib. Ja siis läks pereisa ärireis Hiinasse vett vedama, ta muutus natuke alandlikumaks ja leppis mässumeelse pojaga ära. Ja siis äkki olid ka Jumalaga sotid selged?! Kuidas see siis nii äkki tuli? Mitte ei mõista.
Huviväärset selles filmis muidugi siiski leidis. Kasvõi filmi moto, see Jumala vastus kaeblevale Hiiobile: "Kus olid sa siis, kui mina maailma lõin?"
Soovin su lapsele kiiret ja tõhusat paranemist, Nele.
Postitage kommentaar