kuidas jääda reaalseks

Elus on nii, et asjad kas on päriselt olemas või ei ole.

Viimasel juhul on kõik olendid ja objektid su ümber – sealhulgas ka sa ise – nagu udukogu, nagu tähtedevahelises ruumis hõljuv gaasipilv: mõttetu ja läbipaistmatu, aina voolav ja teisenev keskkond. Jah, seda teisenemist näivad valitsevat seosed ja reeglid, aga kogu süsteem on sellest hoolimata ebareaalne, simulatsiooniline nagu 3D tapmise ja tagaajamise arvutimäng, või philipkdickilik, matrixlik, painajalik virtuaalreaalsus. Selles häguses süsteemis puuduvad tõelised ruum ja aeg. Asjade vahel pole õigeid kaugusi; on vaid abstraktsed mõõtühikud. Ja minevik kaob kiiresti ära, mälu ei viitsi seda eriti kinni hoida. Süsteemid – sealhulgas sina ise – muutuvad ja lähevad üksteiseks üle enne, kui sa nendega midagi mõistlikku peale suudad hakata. Ning lõppude lõpuks me võime kõik pseudosüsteemid ja -reeglid lihtsalt ära unustada, sest nad pole muud kui ilmutused, fatamorgaanad, ja tolles näilikus virrvarris hajuvad nad kõik – sealhulgas sa ise – kokku üheks hirmus suureks gaasipilveks. Me võime tavalisi rünkpilvi vaadates näha neis kõiksuguseid fantastilisi olevusi, võime Rorschachi tindiplärakas tunda ära mistahes koletisi, kuid lõpuks jääb pilv vaid pilveks, plärakas plärakaks. Kes meist poleks seda tundnud.

Aga teinekord on asjad päriselt olemas. Esmalt tavaliselt lapsepõlves. Kasutades Bernard Kangro „mängukoha“-kujundit, on selle kohta kirjutanud Madis Kõiv:

„„Mängukoha“ juures ei ole niivõrd oluline, et seal mängitaks, kui see, et see on paik, kus koht oma asjade kategoorilised imperatiivid asetab – see on initsiatsioonipaik. Siin toimub pühendusrituaal ja asjade käsud antakse teada. Sellega on asjad igavesed oma kategoorilisuses ja ei või olla teistsugused ja teisiti, kui nad on. Nad on ja valitsevad kohas ja ajas. Nad ei ole aegade ja inimeste meelevaldsed kombinatsioonid suvalisteks manipulatsioonideks.

Ainult sellele, kes „mängukohas“ on olnud, on selle koha asjad äärmuseni tõsised ja absoluutsed. Asjad on vanemad kui laps. Mäng toimub absoluutse mängutaguse, kohutavalt tõelise, hirmutava tõelisuse taustal. Mängitakse olemisõuduse varjus.

Juhuslikule tulijale on asjad imperatiivitud, maja – objekt, mida võib osta, müüa, pantida, rentida, ehitada, lammutada, lõhkuda, põletada, ilustada, suurendada, vähendada, vahetada jne, jne, jne. Ta on mänguobjekt selle sõna sõna-sõnalises tähenduses, ta on „mängukoha“ varjust välja astunud ja nüüd mahamängitav. Seal, „mängukoha“ lähemas ümbruses, ei leidu ainsatki mängu-asja.“ (Madis Kõiv, essee „Genius loci“, „Luhtatulek“ lk 355)

Juhusliku tulija imperatiivitud asjad, mida saab osta, müüa, pantida jne – see on simulatsiooniline udumaailm. Ja pärismaailm on kategooriliste imperatiivide keskkond. Pärismaailmas on päris ruum ja aeg, on kaugused ja sügavused, on minevik ja mälu, tulevik ja ennekõike olevik. Aga selline ei pruugi olla vaid lapsepõlve mängukoht. Mängukoht on lihtsalt esimene, kuigi seega fundamentaalselt oluline päris koht. Kuid kategooriline, raske, tegelik võib maailm olla ka mõnikord hiljem, täiskasvanuna, kui antakse uued käsud. See juhtub suures armastuses, sügavates religioossetes kogemustes, loomingulises põlemises, aga ka näiteks ekstreemsetes situatsioonides – elu ja surma piiril, sõjas, koonduslaagrites, vangistuses (kuigi ma ise pole vangis olnud, oletan, et mitte tänapäeva eurovanglates, vaid tõelistes vanglates, näiteks Patareis). Ja mõnikord lihtsalt niisama, kuskil, äkki, miskipärast. Kohalolu hetked, rahuliku mõistmise, hoolimise ja rahu hetked. „Väikesed olulised asjad“. On selliseid.

Igaüks taolistest kogemustest on terve omaette maailm, aga neid ühendab see lihtne olu, et asjad ümberringi on päriselt olemas. Asjad muidugi kõige laiemas tähenduses. Asjad, see tähendab materiaalsed elutud objektid, nähtused, meeleolud, loomulikult ka elusolendid. Inimene hõljub mõttetus galaktikatevahelises gaasipilves, ja äkki, kuidagi – päris asjad, väikesed ja väga suured, rasked asjad, planeedid, põlevad päikesed, galaktikad. See võib toimuda nii gaasi tihenemise teel omaenese raskusjõu mõjul kui ka gaasipilvest välja, päris asjade juurde jõudmise teel.

Aga kuidas saavad päris asjad olemas olla? Aga sellepärast, et nende keskel on absoluutne tühjus, kuristik, must auk. Gaasipilves pole mingit musta auku. Aga päris asjad elus – nagu ka planeedid, tähed, galaktikad – keerlevad alati ja eranditult ümber musta augu, mis kõik lõpuks väikesteks tükkideks rebib ja endasse imeb, nii et järgi ei jää – vähemalt inimese jaoks hoomatavates piirides – mitte kui midagi. Peale ehk vaid tibatillukese osa tohutust mustast august, mis selle osakese võrra tugevama jõuga järgmisi ohvreid enesesse imeb. Ja lõppude lõpuks sai kogu universum alguse eimillestki, tühjusest, kuristikust; pimedast lõputuraskest nullist. See ongi see Kõivu absoluutne mängutagune, kohutavalt tõeline, hirmutav tõelisus. Olemisõudus.

Kõik olulised asjad elus keerlevad ümber tühjuse, ümber musta augu. Eks laias laastus sellest kirjutas juba näiteks Kant või keegi hilisem tema vaimus, täpselt ei mäleta, aga konks on selles, et must auk on hukutav. Me kõik tahaksime ju olla päriselt olemas, olla päris maailmas, aga me ei taha lasta end mustal augul tükkideks rebida. Mõned meist aina püüdlevad päris asjade poole – eriti need, kes kunagi on päris maailma kogenud, kuid sellest ilma jäänud – aga lihtsalt ei leia seda enam, nad on musta augu tõmbeväljast lootusetult kaugele jäänud. Kui nad sellega leppida suudavad, siis jäävad nad vähemasti ellu, kuigi udujate virtuaalolenditena. Paljud ei suuda. Mõned meist püüdlevad ja leiavad päris asju, kuid kohkuvad musta augu tõmbest ning pagevad tagasi gaasipilve. Ja kes julgeks öelda, et nad teevad valesti. Mõned sööstavad pea ees otse pärismaailma keskpunkti poole, elavad mõnda aega väga päris elu ning pihustuvad siis supernoovana mustas augus. Ja mõned suudavad jääda päris pikaks ajaks laperdama väga kaootilisel orbiidil, mis kulgeb kord hägumaailma, kord musta augu poole. Kuidas vähemalt sellist orbiiti saavutada, ongi elus põhiküsimus.

Võibolla ei suuda seda keegi üksinda, ehk peab selleks tõepoolest olema väikene omaette maailm, rohkem kui ühest üksusest koosnev süsteem.

Ülivähestel omandab see orbiit teatava stabiilsuse. Huvitav, kas leidub kedagi, kelle orbiit kulgeb perfektse ringjoonena muutumatu kiirusega just õigel kaugusel mustast august; nii lähedal kui võimalik, st kuivõrd jõud lubab, aga nii kaugel kui vajalik?