jääkarud

Vahelduseks postitan ühe oma vanema, viis aastat tagasi kirjutatud loo. See ilmus teise pealkirja all ajakirjas Vihik ja tegelikult ripub ka mu vanal kodulehel, aga uue, parema pealkirja tähistuseks postitan ta nüüd ka siia blokki. Niisiis:

jääkarud

Maailma rahvaarv oli kasvanud üle igasuguse piiri. Kogu vähegi haritav maa oli kasutusele võetud põldude, istanduste või karjamaadena, mis ümbritsesid tohutuid suurlinnu ja prügimägesid, tuumaelektrijaamu ja transpordirajatisi, tööstuspiirkondi, kaevandusi, maardlaid ning mitmesugustel erinevatel viisidel lootusetult rikutud maa-alasid, mida inimene enam kasutada ei saanud. Inimtegevusest ja reostusest olid jäänud teataval määral puutumata vaid mõned inimese jaoks kõledad paigad – kõrgmäestikud, tundrad ja kõrbed. Looma- ja taimeliike oli massiliselt hävitatud, keskkond oli põhjalikult reostatud, kliima sassi aetud, kogu biosfäär täiesti tasakaalust väljas. Loomulikult kannatas selle kõige pärast ka inimkond – haigused, epideemiad, vaesus, nälg, sõjad. Olukord oli muutumas lootusetuks. Inimkond oli lämbumas iseendasse ja kogu sellesse vägivalda ning saasta, mille ta oli endaga kaasa toonud.

Lõpuks olid inimesed jõudnud punkti, kus enam ei valetatud endale, enam ei otsitud juute, neegreid, kommuniste, terroriste, homosid, fašiste, kapitaliste, uskmatuid, usklikke, naisi, illuminaate või naabreid, kes kogu maailma halvas süüdi on. Inimestel oli neist primitivismidest lõpuks halb olla, need kõik olid ammu kõigile teada ning otsatul hulgal kõikvõimalikes variatsioonides ja kombinatsioonides läbi elatud. Ka inimeste fantaasial polnud enam hingamisruumi – uut vaenlasekuju lihtsalt ei osatud enam kuskilt otsida. Tülgastus kogu selle hävitus- ja lagastustöö pärast, mida inimliik oli maailma kallal korda saatnud, oli globaalne, ületades mistahes piire, mida inimkond erinevatel aegadel ja kohtades enda sisse või vahele oli tõmmanud. Pea kõik inimesed vihkasid ja jälestasid inimest kui sellist. Inimesed olid väsinud enese elus hoidmiseks söömast teisi elusolendeid, hävitamast teiste olendite elupaiku omaenese eesmärkide nimel, võitlemast üksteisega piiratud ressursside pärast. Iga elus inimese liigutus – isegi hingamine – tähendas massimõrva.

Mistahes uus usk või ideoloogia tähendanuks uute piiride tõmbamist maailma inimeste vahele, kes olid oma tülgastustundes äkki saavutanud võika, murdmatu ühtsuse. Sellises vaimses keskkonnas sai tekkida vaid üks Suur Mõte.



Nii sündiski väga lihtne fundamentalistlik ideoloogia, mis leidis, et kuna biosfäärile tekitatud halvas on süüdi inimene, siis on ta tõestanud oma olemuslikku kurjust, kõlbmatust elamiseks Maal koos teiste elusolenditega, ja peab surema. Inimkond peab end tapma – ainult nii on ta võimeline takistama end edasi kurja tegemast.

See kes teab kust alguse saanud ideoloogia osutuski lahenduseks meeleheitlikus olukorras, saavutades kiiresti äärmise populaarsuse ning levides üle kogu maailma. See haaras inimesi lastest raukadeni kõigist rahvusgruppidest, riikidest ja sotsiaalsetest kihtidest. Inimkonda tabas rõõmujoovastus, kõik tundsid üle teab kui pika aja kergendust, algasid ohjeldamatud enesetaputalgud. Üksikud teisitimõtlejad tapeti – teiste poolt. End tappes hoidusid inimesed kasutamast massihävitusrelvi, mis oleksid teinud kahju ka keskkonnale, ning üritasid end tappa maksimaalselt säästlikult. Külmrelvad olid eelistatud tulirelvadele, sest viimaste tööpõhimõte eeldas tule kasutamist, mis tähendanuks täiendavat süsihappegaaside paiskamist atmosfääri. Ka ükskõik mil moel mürgitamine oli põlu all, kuna valitseva vankumatu veendumuse kohaselt ei olnud välistatud ühegi mürkaine edasine keskkonnaohtlikkus pärast mürki tarvitanu hukkumist. Mõnel inimesel kulus omadega ühele poole saamiseks vähem aega, mõnel rohkem. Kuigi uue mõtteviisi kohaselt oli soovitav, et inimene end ise tapab, polnud paljud selleks suutelised – sellisel juhul palusid nad abi sellisteks puhkudeks end üles andnud vabatahtlikelt.

Sedamööda, kuidas inimesed end tapsid, tekkis aga uus probleem – laibad. End tappev inimkond ei tahtnud ennast lihtsalt vedelema jätta, sest lagunevate surnukehade lademed levitasid haigusi, kahjustades nii drastiliselt ka ülejäänud elusloodust. Laipade põletamine nagu igasugune tule tekitamine oli vastuolus uue ideoloogia põhiseisukohtadega. Nii näis, et ainsaks võimaluseks on matmine. Muidugi oli ka see vastuolus maailma puhastamise põhimõtetega, sest inimliha oli juba oma olemuselt räpane – ka üksainus laip tegi maapõues mädanedes enda ümber ainult kahju ning rikkus ökoloogilise tasakaalu oma lähiümbruses. Kuid üldise uskumuse kohaselt oli matmine siiski parem lahendus kui laipade laokile jätmine.

Kui inimesed oleksid end tapnud mõõduka kiirusega, oleks matmine osutunud tõepoolest lahenduseks, mida avalik arvamus oleks aktsepteerinud. Aga uude usku pööratud inimesed polnud nõus enda tapmisega ootama ning tahtsid võimalikult kähku maailma enda kuritegelikust isikust vabastada. Laipu lisandus liiga kiiresti liiga palju.

Algul matsid üksikud pühendunud, kes olid nõus keskkonna säästmise nimel enda tapmisega viivitama, surnuid põldudele ja karjamaadele, mis uue usu süvenedes kiirelt sööti jäid. Peagi olid suured põllumaad lagunevat liha täis – sedasama liha, mis põldude najal alles hiljaaegu maakeral vähkkasvajana vohama oli pääsenud. Kuid pealemurdvat laibavoogu ei suudetud matta piisavalt sügavale, nii et varsti olid hiiglaslikud maa-alad kaetud maa seest välja kaevatud lagunevate laipade ning skelettidega, mis olid jäänud järele raipesööjatest loomadest ja lindudest. Ja kui kogu nakatunud liha maa seest ka välja ei kraabitud ja nahka ei pandud, lagunes see pinnases liiga suures koguses, et maapõu laibamürke neutraliseerida oleks suutnud. Pahatihti levisid laibastikus vohavad bakterid veekogude kaudu tohutuid surnuaedu ümbritsevatesse ökosüsteemidesse. Need laibaväljad levitasid tõepoolest haigusi, sellist olukorda ei saanud keskkonnasõbralikuks pidada isegi üksikud veel ellu jäänud dissidendid, kes globaalse enesetapu plaani heaks ei kiitnud.

Nähes laibaväljade tekitatavat kahju, ei olnud maailma inimesest puhastamise idee pooldajad enam nõus sellega leppima. Kuid nende meelekindlus ei löönud vankuma, vaid sai sellest tülgastavast olukorrast hoopis uut hoogu juurde. Tuli leida laipadest vabanemiseks uusi lahendusi. Enesetaputempo drastiline pidurdamine kahtlemata ei kuulunud lahenduste hulka, see oleks seadnud kahtluse alla uue mõtteviisi põhialused.

Et haigusi levitavaid laipu keskkonnast eemale saada, hakati neid vedama karmide elutingimustega paikadesse, kus nii liigirikkus tervikuna kui üksikisendite arvukus olid väga madalad ning laipade lagunemisest tekkiv kahju paistis olevat seega minimaalne – kõrbetesse, mägedesse ja tundratesse. Algul näis, et see on lahendus. Kuid loomulikult tekitasid tohutud surnukehamassiivid ka taolistes keskkondades märkimisväärseid muutusi. Roiskuvat liha toiduks tarvitajad elukad olid võimelised karmides tingimustes õige pikki vahemaid ületama, et ootamatutest külluseväljadest osa saada. Toidu lõppedes pöördusid nad aga oma tavapärastesse elupaikadesse tagasi, võttes enestega kaasa ka surnukehadest pärinevad bakterid ja viirused. Mägedes ja tundrates kandusid haigused edasi ka ilma raipesööjate abita, sattudes sademete tõttu veeringesse.

Kogu sellest ülemaailmsest surnukehade lagunemisest poleks iseenesest suurt midagi hullu olnud. Ka kõigi maailma inimeste – nii elusate kui surnute – mass polnud ka tol ülerahvastatuse perioodil nii suur, et keskkonnas lagunedes tekitada murdosagi sellest kahjust, mida inimkond varem oli tekitanud fossiilseid kütuseid põletades, tuumajäätmeid merre heites või metsi hävitades. Lõpuks on ju laiba lagunemine eluslooduse loomulik osa. Kuid sedamööda, kuidas maailma inimestest puhastamise ideoloogia levis, muutusid inimesed aina kompromissitumaks ning äärmuslikumaks. Igasugune keskkonnamuutus, mille põhjustajaks on inimene – olgu elus või surnud – oli nende jaoks kurjast. Nad polnud nõus enam leppima mitte mingisuguse, kuitahes tühise inimesepoolse keskkonna mõjutamisega. Inimene kui selline oli rüve kõigis oma avaldumisvormides, tema igasugune mõju keskkonnale letaalne. Mida kõvemini kinnitas maailmas kanda uus ideoloogia, seda mürgisemaks muutus inimeste silmis inimliha – kõigi teiste keskkonnakahjude allikas. Õige ruttu oli inimliha muutunud hullemaks olluseks kui radioaktiivsed jäätmed ja kõige mürgisemad kemikaalid kokku.

Inimesed otsisid meeleheitlikult võimalust oma laipadest vabanemiseks ilma keskkonda kahjustamata. Näiteks aeti laipu sügavatesse maa-alustesse koobastesse ning kaevandusešahtidesse, aga teadlaste arvates reostasid surnukehad niimoodi põhjavett, rääkimata paljude mikroorganismide ainevahetuse mõjutamisest, kes suutsid elada maapõue kõige ekstreemsemates tingimustes.

Mõnda aega kaaluti võimalust hakata ajama laipu naftatankeritesse ning teistesse suuremõõtmelistesse tööstuslikesse mahutitesse, mida oleks võimalik hermeetiliselt sulgeda, tekitades nõnda gigantseid inimlaibakonserve. Taoliseid mahuteid võinuks vajaduse kasvades ka juurde toota. Kuid sellised mahutid pole igavesed, kõigest mõne sajandi jooksul hakanuksid nood korrosiooni mõjul ning muudegi asjaolude tõttu lekkima ja laibamürgid pääsenuksid ikkagi keskkonda.

Kaaluti veel ka võimalust, mis olnuks kaunilt sümboolne – paigutada laibad looduslikesse õhukindlatesse tühimikesse maakoores, mis olid jäänud tühjaks nafta ammutamisel. Paraku polnud võimalik nii kiiresti luua ning valmistada vajalikku tehnoloogiat kõigepealt suurte laibakoguste tühimikesse paigutamiseks ning seejärel tühimike kestvalt õhukindlaks sulgemiseks. Nii jäi teostamata rituaalne lunastus- või lepitusakt, mis ehk oleks mingil hetkel – näiteks kui kõik tühimikud jälle täis saanuksid – inimeste enesehävituskirge leevendanud, tekitanud tunde, et nüüd on küllalt, nüüd on tasakaal jälle saavutatud, ning nõnda toonud kaasa võibolla isegi pöörde mõtteviisis ja seega tapatalgute lõpu – vähemalt selleks korraks.

Samuti puudusid inimkonnal tehnilised vahendid ilmselt veelgi tõhusama plaani elluviimiseks, milleks olnuks kõigi laipade avakosmosesse läkitamine. Pealegi kartsid paljud, et kosmoses saavad laibad kahjustada võimalikke maaväliseid eluvorme. See veel puuduks, et inimene kosmost reostama hakkab! Pigem siis piirdugu inimese hävitustöö ühe planeediga ja selle elusolenditega.

Enesetapu-religioonis tekkis lõpuks usulahk, mille ideede kohaselt tuli hoida laipu nõnda, et nende lagunemine mõjutaks ainult inimesi. Selle usulahu pooldajad sulgesid end koos laipadega kinnistesse ruumidesse, kus õgisid mürgist laibaliha kuni surid, mille järel hakkasid nende usuvennad omakorda neid söögiks tarvitama. Kuigi selline protseduur võis pakkuda sektantidele emotsionaalset ja moraalset rahuldust, olid ka sellel teoorial ilmsed kitsaskohad. Mõistagi ei suutnud see usulahk oma tegevusega vältida teiste olendite kokkupuuteid inimlaipade laguproduktidega. Lukustatud uksed võisid mõnda aega hoida eemal suuri loomi ja linde, kuid mitte hiiri ja rotte, putukatest ja mikroorganismidest rääkimata.

Nõnda oli inimkonna viimases globaalses ettevõtmises tekkinud teoreetiline ummik – inimestel polnud enam võimalik end tappa, rikkumata kõige pühamat keeldu mitte kahjustada keskkonda. Näis, et ükskõik mida laipadega ka ette ei võetud, ikkagi tegi inimene ka surres loodusele kurja. Inimene tunnetas end tõelise needusena. Kuigi veel ei kaheldud selles, et surnud inimene, ükskõik kui rüve ja mürgine, on igal juhul parem kui elus, lähenes laibalademete keskkonnaohtlikkus inimeste teadvuses kõige laastavamatele traditsioonilise reostuse vormidele. Lagunev liha osutus ikkagi nii ahneks ja pahatahtlikuks, nii pagana elusaks.

See ummik jahutas teataval määral inimkonna suitsiidi-indu, enesetapp ei levinud enam sedavõrd jõulise ekstaatilise lainena. Kuigi tegelikkuses oli ennast tappa jõudnud veel vaid väike protsent inimkonnast, ähvardas inimkonna viimast suurt õilsat ideed – kogu liiki hõlmavat enesetappu – lämmatada üleilmne painaja: kõikjale kuhjuv mürgine inimliha, mis veel elusate inimeste hullunud teadvuses tungis maailmale peale ületamatult kõrge seinana justkui mandrijää. Elusloodust kattev mädaneva liha kiht aina laienes, haarates enese alla mägesid ja orgusid, põlde, järvi ja jõgesid. Inimesed kartsid, et kõikjaletungiv laibaollus tapab ja väärastab ülejäänud eluvorme tõhusamalt kui mistahes varasem inimtegevuse ilming. Kuid siiski ei unustatud, et inimene mõjutab drastiliselt biosfääri ka juhul, kui enesetapud katkevad ning homo sapiens jätkab paljunemist, reostamist ja saastamist.

Kunagi varem polnud inimesed nii palju vihanud, ja see aina jõuetumaks, kuid seda tugevamaks muutuv vihkamine oli tervenisti, üksmeelselt pöördunud kogu inimkonna vastu. Inimesed tundsid, et ei saa elada ega surra. Nad tahtnuks end oma vihkamise jõuga muuta virtuaalseiks olendeiks, pahadeks vaimudeks või ilmutusteks, kes lõpuks, koidikul, olemise needusest vabanevad ning puhtalt ja diskreetselt olematusse pihustuvad, nii et ka virtuaalsed valguskehad kaovad ning kõik tänavad ja majad kindlalt tühjaks jäävad. Inimesed tahtnuks oma ränga vihakoorma survel kollabeeruda imetillukesteks mateeriatompudeks, mis kellelegi silma ei hakka ega kedagi sega ning mida kellelgi vaja pole. Nad tahtnuks aovalgel tarduda kiviks nagu sortsid või maa-alused, et siis aastamiljonite jooksul kahjutute, lõplike, rahulikena ühe koha peal seistes vihmade, tuulte, jää ja lume mõjul aeglaselt ning vaikselt liivaks pudeneda. Kui ilus see olnuks: kõik inimesed üle maailma oma linnades ja külades teolt tabatud, pöördumatult ära neetud ja kiviks tarretatud – ei kellegi muu kui iseenda poolt!



Ja lõpuks saabuski lahendus ka selles lootusetuna tundunud olukorras. Kellelgi tuli mõte hakata transportima end tapnud inimeste laipu Antarktisesse, täpsemalt neisse piirkondadesse, kus on nii külm, et seal ei esine praktiliselt mingisugust elutegevust. Üksikud bakterid on teatud tingimustel eluvõimelised ka lõunapoolust katva mandri ekstreemsetes oludes, kuid selle väikse keskkonnamõju võimalusega olid inimesed valdavalt nõus veel leppima. Laipade võime Antarktikas keskkonda mõjutada oli siiski palju väiksem kui kõrbetes või mägedes. Sündinud plaani kohaselt tuli laibad transportida Antarktise mandri teatud paikadesse, kus aastane sademete hulk iseäranis väike püsib ning mis ei ole seotud lõunamandri hiiglaslike liustike vooluringidega. Nõnda loodeti paigutada laibad kogu elusloodusest piisavalt kaugele.

Muidugi polnud ka selle plaani puhul kõik laibad kindlalt ja igaveseks külmutatud. Ka kuitahes hoolikalt valitud asukohas puhkavatest laipadest võisid mõned sattuda liustikesse ning merre triivida. Samuti võisid üksikud surnukehad langeda ebatavaliselt hulljulgete sisemaale lennanud lindude saagiks. Siiski leidsid teadlased, et kui laibad on õigesti paigutatud, võib vaid väike hulk surnud inimollust lindude või liustike abil jääväljadelt pääseda.

Märksa suuremat ohtu uuele lunastavale plaanile kujutas endast kliima ettearvamatu käitumine lähitulevikus. Teadlased olid üldiselt seisukohal, et pikemas perspektiivis on maakera ootamas uus jääaeg, aga hetkel, kui leidis aset globaalne enesetapp, toimus ju kliima soojenemine. Aina muutuv kliima oli inimkonna jaoks niivõrd keeruline ja ennustamatu fenomen, et ükski klimatoloog, kes inimkonna suure ürituse eduka planeerimise ja täideviimise nimel enese veel ellu oli jätnud, ei osanud piisava tõenäosusega prognoosida, mil määral kliima veel soojeneb, enne kui taas külmenema hakkab, ning – mis oli põhiline – mil määral jõuavad sulada polaarmütsid ja kuidas paiknevad kliima muutumise tagajärjel ümber Antarktise liustikud ja sademed. Stsenaarium, mille kohaselt laibastunud ja külmutatud inimkond suudab üle elada jätkuva soojenemise, sellele järgneva jääaja ning ka edasiste sadade tuhandete aastate jooksul saabuvad jääajad ja nendevahelised üürikesed soojaperioodid, oli seda ebatõenäolisem, mida kaugem tulevik arutuse all oli.

Pealegi võivad kliima stabiilse muutumisprotsessi segi paisata kosmilist või ka maist päritolu kataklüsmid, nagu Maa kokkupõrge asteroidiga või hiidvulkaani purse. Taolise sündmuse tagajärjel aset leidvad protsessid muudavad kogu klimaatilise üldpildi veelgi määramatumaks. Esiotsa keskmine temperatuur taolise katastroofi tagajärjel langeks, aga võimatu on ennustada, kuidas paiknevad ümber mandrid, muutuvad hoovused jne, ning kuidas nende protsesside tagajärjel muutub temperatuur Antarktikas.

Ja isegi kui Antarktise laibaväljadel õnnestub – väga ebatõenäolisel moel – jääaegade vaheldudes pääseda liustikega merre kandumisest või koos igijääga kohapeal üles sulamisest, saabub mõne miljoni aasta pärast tõenäoliselt siiski tunduvalt soojem ajastu ning jääajad lakkavad sootuks. Samuti nihutaksid maakooriku all toimuvad tektoonilised arengud Antarktise mandrilava kunagi aastamiljonite pärast ikkagi ekvaatorile lähemale ning sulataksid jää ühes kõige sellega, mida jää sees parajasti leidub.

Seega ei olnud pikemas perspektiivis ilmselt võimalik vältida surnukehade tagasi eluringlusse sattumist ning biosfääri mõjutamist tulevikus. Varem või hiljem, õige tasapisi – või siis hoopis järsku nagu varas öösel – käivitub kindlapeale mingi mehhanism, kuskilt saabub kutse, ning kogu inimkond tõuseb oma jäisest hauast ja läheb... See oli kohutav, painav teadmine.

Kuid inimkond siiski lootis, et protsessid, mis laipade sulamist ja ringlusse sattumist põhjustaksid, toimuvad kaugemas tulevikus ja piisavalt aeglaselt selleks, et biosfääril oleks võimalik rüveda inimlihaga päris tasakesi ja laias laastus märkamatult hakkama saada. Vaatamata kõigile ohtudele ja kitsaskohtadele oli Antarktika-plaan ju lõppude lõpuks tõesti viimaseks võimaluseks laipadest vabaneda. Ka kõige äärmuslikumad enesetapu-usklikud pidid sellega leppima, sest neil polnud midagi paremat välja pakkuda.

Nii mobiliseeriski uut indu saanud inimkond oma jõu- ja ettevõtlikkuseriismed, et alustada koordineeritud tööd inimliigi ajaloo esimese ja viimase tõeliselt üksmeelse ning ühise eesmärgi nimel. Enesetappude arv suurenes taas plahvatuslikult, vaid üksikud pühendunud otsustasid enda tapmist edasi lükata, et tegelda laipade säilitamise ning transportimisega Antarktikasse. Et laibad nii pikal teekonnal ei laguneks ega keskkonda kahjustaks, valmistati tohututes kogustes juurde külmutusseadmeid. Kõigis maailma maades veeti väiksematest asulatest kaubaautodega raudteejaamadesse laipu kokku, kus need laaditi ümber külmutusvagunitesse, ning peagi kihutasid laipu täis rongid läbi linnade, külade, põldude, kõrbete ja tundrate, mis olid täis ebaõnnestunud surnuaedu – suuri maa-alasid täis konte ja roiskuva liha lehka. Üle nendesamade hingematvate laibaväljade lendasid ka lennukid – Airbusid, Boeingud ja TU-d – pilgeni surnukehi täis tuubitud. Lõpuks viisid kõigi autode, rongide ja lennukite teed sadamatesse, kus laibad laaditi uueks otstarbeks ümber ehitatud ja külmutusseadmetega varustatud suurtele kruiisi-, kauba- ja kalalaevadele ning naftatankeritele. Inimkonna teekond Antarktisesse toimus meritsi. Selleks grandioosseks ettevõtmiseks mobiliseeriti kõik töökorras ning piisavalt suured laevad.

Mõistagi ei kulgenud kogu ettevõtmine viperusteta, eriti alguses. Külmutusseadmed ei olnud töökindlad ning miljonite viisi laipu jäi ikkagi lagunema. Kuna aktsiooni keskkonna inimesest vabastamise nimel viisid valdavalt läbi vabatahtlikud asjaarmastajatest fanaatikud ning kogu planeet vappus üleüldises hullunud ekstaasis, toimus hulgaliselt õnnetusi transpordivahenditega. Autode, rongide ning lennukite vrakid olid peagi tavapärane vaatepilt. Suured tankerid sõitsid karile, hakkasid lekkima ning muidugi põhjustasid ulatuslikke reostusi – terved ruutkilomeetrid merepinda olid kaetud laipadega, mis ummistasid vahel ka jõesuudmeid ning lahesoppe. Teised surnukehi vedavad laevad pidid endale nende laibaparvede vahel alatasa teed rajama. Reostuste likvideerimiseks polnud tööjõudu võtta kuskilt. Lõpuks kuhjusid merel ulpivad surnukehad randadesse, kus kiiresti lagunema hakkasid ning kõrgeid skeletivalle moodustasid.

Üle maailma merede seilas Lõunapooluse suunas tuhandeid suuri reisi- ja kaubalaevu ning tankereid; neist paljude külmutusseadmed ütlesid kohati mitmekümnepäevaste reiside vältel üles. Siiski hoiduti laipu sihilikult merre viskamast ning ka kõige lagunenumad surnukehad toimetati sihtpunkti. Antarktise rannikul vabastati alused oma laadungist ning nad pöördusid taas tagasi uue lasti järele.

Antarktises töötavad vabatahtlikud tegelesid laipade vedamisega sisemaa sobilikesse piirkondadesse. Transpordi korraldamine Antarktika tingimustes oli äärmiselt keeruline. Sellest, et laipade sisemaale viimine nõudis palju inimelusid, polnud midagi, kuid probleemiks oli vähegi sobilike sõidukite puudus. Laipu veeti tavaliselt suurte lohistitega, mis roomikautodele ja traktoritele sappa haagiti. Teisest küljest aga polnud tööga Antarktikas kuigi kiire ning seda sai teha korralikult, sest laibad säilisid lõunamandril hästi – neid polnud enam tarvis kunstlikult külmutada.

Probleeme oli ka üksikute teisitimõtlejatega, kes ei pooldanud inimkonna kollektiivset enesetappu. Neid polnud küll palju, kuid nad olid küllalt hästi organiseerunud ning vaatamata kogu ülejäänud inimkonna pingutustele nende tabamise ja hukkamise nimel suutsid nad end edukalt varjata.

Kõige raskemaks osutus uut indu saanud inimkonna ohjeldamine enda tapmisel. Enesetaputalgud olid muutunud sedavõrd massiliseks, et laipu ei jõutud piisavalt kiiresti transportida, vältimaks nende lagunemist. Meenutagem, et kõige rohkem inimesi elas ekvaatori ümbruses. Inimeste innukusest enda tapmisel tekkis kõige rohkem keskkonnakahju. Liiga agarate enesetapjate süül tekkinud laibaväljad lõpuks isegi ületasid pindalalt neid ebaõnnestunud surnuaedu, mis olid rajatud enne päästva Antarktika-idee levikut.

Kuid inimkonna suur ühisprojekt pidi jätkuma, teist teed ei olnud. Nõnda õnnestus inimestel lõpuks oma ekstaatiline jõud kanaliseerida efektiivsel moel ning kampaania korras enesetapud kontrolli alla võtta. Suitsiidide reguleerimise edukus distsiplineeris inimkonna suurt ühisüritust ka kõigil teistel tasanditel. Nõnda tekkis ajapikku, vaatamata kõigile raskustele rütm ja rutiin ka surnukehade veol Antarktikasse ning õnnetusi juhtus tunduvalt vähem. Edusammud sisendasid inimestesse tublisti lootust, nende usk muutus veelgi kindlamaks. Suitsiidide arvukust kontrollivate ametnike valvsa pilgu all inimesed üle ilma aina pussitasid ennast ja teisi, lõikasid veene läbi, sooritasid seppuku-sid ja teisi traditsioonilisi ning rituaalseid enesetappe, lõid kaaslastele nuiaga pähe, hüppasid kusagilt alla, poosid ennast üles või toimisid muul viisil vastavalt oma päritolule, traditsioonidele ja meelelaadile – peaasi oli, et elu lõpetamine toimuks keskkonda kõige vähem mõjutaval moel. Autod, rongid, lennukid ja laevad muudkui sõitsid edasi-tagasi, Antarktise kuivad, sademetevaesed, lumised väljad täitusid jõudsalt surnud inimkonnaga.

Märgatavalt tõhusamaks muutusid ka kampaaniad redusolevate teisitimõtlejate tabamiseks. Kogu maailm kammiti läbi, ühtki džunglit, kõrbeoaasi või ligipääsmatut mäestikuorgu ei jäetud kahe silma vahele.

Nii kulus lõpuks pea kümme aastat, kuid inimkonna suur ühisettevõtmine jõudiski edukalt lõpule! Kogu inimkond oli end mõrvanud, Antarktika jäisel-lumisel pinnal puhkasid miljardid ja miljardid tapetud inimesed.

Asjad olid korraldatud nõnda, et viimastena jäid maailma endised sõjaväe eriüksuslased, kes pühendusid kõige visamate dissidentide tabamisele. Eriüksuslastes olid vastupidavus, osavus ja fanaatiline pühendumine moodustanud enneolematult intensiivse kombinatsiooni ning nende operatsioone saatis edu. Lõpuks hävitati kõige viimasemadki teadaolevad teisitimõtlejad. Sõdurid otsustasid, et nende missioon on täidetud, ning üliväike risk, et kuskil redutab veel mõni käputäis reetureid, ei põhjenda kuidagi sõdurite edasist ökosüsteemi reostamist oma eksistentsiga. Maailm jäi õige vaikseks paigaks – vähemalt inimkärast.

Kogu inimkond puhkas nüüd rahus Antarktisel, kus jää ja lume alla mattuvad kehad lootuste kohaselt miljonite või vähemasti sadade tuhandete aastate vältel keskkonnale ohutult ning vaikselt igavikku ootama olid määratud. Seda ju taheti, nõnda oli mõeldud. Enne viimsele unele suikumist unistas inimkond, kuidas kirkad, päikeselised, üürikesed polaarpäevad vahelduvad kuudepikkuste, tähesäraga täidetud polaaröödega, kuidas ajastud mööduvad, kuidas ülejäänud maailma elukad elavad ja asjad arenevad segamatult oma äranägemist mööda, seeaeg kui inimesed on päris kuss.



Paraku ei olnud sel unistusel inimkonna tulevikust määratud täituda.

Kui viimane dissidente jahtinud eriüksuslaste rühm oli Antarktisesse sõitnud, endale seal sobiliku viimse puhkepaiga leidnud ning end tapnud, viivitas veel enda tapmisega tolle rühma komandör. Ei saanud küll välistada võimalust, et kuskil on veel dissidente – nad võivad olla elus tänase päevani – kuid suure tõenäosusega oli tegu maailma viimase inimesega, kes tajus oma olukorra veidrat, pea peale pööratud kõikvõimsust. Tolle enda tapmisega lubamatult kaua viivitava komandöri peas oli tekkinud üks plaan. Miks tal selline plaan tekkis, mida ta tahtis sellega saavutada, mis veidrad seosed tekkisid tema ajus, jääb igavesti saladuseks.

Igal juhul viis ta oma plaani ellu.

Ta läks tagasi oma rühma väiksesse ja kiiresse laeva, lahkus Antarktikast ning põrutas otsejoones mööda Atlandi ookeani üles, kuni jõudis põhjapolaarjoone taha Arktikasse. Seal asus ta otsima väheseid allesjäänud jääkarusid, kel oli seni õnnestunud vältida väljasuremist inimtegevuse tagajärjel. Komandör leidiski mõned parajasti poegi kasvatavad emakarud. Pojad olid juba täitsa suured ning said omadega peaaegu hakkama. Komandöril õnnestus kuus poega kinni püüda. Ta viis noored karud oma laeva ning sõitis tuldud teed mööda tagasi maakera alumisse otsa – Antarktikasse. Seal lasi komandör pojad lahti ning tappis ennast.

Jääkarud on harjunud sööma ka külmunud ja roiskunud liha. Neil oli süüa terve mandritäis. Nad sõid, kasvasid suureks ja said palju poegi. Antarktikasse värskelt introdutseeritud jääkarude populatsioon hakkas plahvatuslikult kasvama. Kogu lumivalge manner määrdus inimverest punaseks, kõik kohad olid täis laialitassitud konte ja kehaosi ning veres püherdamisest punaseks värvunud jääkarusid.

Kuid olgugi, et inimeste surnukehi oli Antarktikas miljardeid, ei suutnud need lõpuks ikkagi pakkuda toitu nii kiiresti sedavõrd suureks paisunud karudepopulatsioonile. Laipade arv oli ju lõplik, karude toidulauale polnud lisa tulemas mitte kuskilt. Peagi jõudis kätte hetk, kui karud olid hävitanud ka kõik pingviinid, hülged, merielevandid, kotikud ja teised karudele hamba alla sobivad Antarktika elukad, nad olid tunginud kõige külmematele aladele mandri siseossa ning välja kaevanud ja nahka pannud peaaegu iga inimlaiba. Neil polnud enam midagi süüa. Kogu Antarktika oli täis inimeste skelette ning hullunud, näljaseid jääkarusid.

Siis võttis karude hulgas maad üleüldine kannibalism. Inimeste, pingviinide, hüljeste ja teiste lõunamandri elukate kontidele lisandus massiliselt jääkarude luukeresid. Karude populatsioon kahanes sama kiiresti, kui oli kasvanud, ning varsti olid ka nemad Antarktikas peaaegu täiesti välja surnud.

Lõpuks oli kogu manner täis lumme mattuvaid ja jäässe tarduvaid inimeste ning karude veriseid konte. Vaid üksikute karude luukõhnad surnukehad jäid liigikaaslastest puutumata. Koos mõnede juhuslikult terveks jäänud inimlaipadega vaatavad nad päranisilmi veriseid, kontidega täidetud jää- ja lumevälju ning ootavad aastatuhandete möödumist jäisel mandril.