sild

Suur rippsild mere kohal, ehitatud pealtnäha autosillaks. Väga lai ja nii jahmatavalt pikk, et selle mõlemad otsad kaovad õrna, silmapiiril virvendavasse uduribasse, ilma et mingit maad kummalgi pool näha oleks. Silladekk asub mõnekümne meetri kõrgusel merepinnast. Umbes iga paari kilomeetri järel seisavad sillal kõrged ja massiivsed tugipostid, mille küljest laskuvad alla silladekki üleval hoidvad jämedad kaablid. Ilm silla ümber on peamiselt jahe, niiske ja tuuline. Alalõpmata on sild mattunud uttu ning vaid harva on näha seda täies pikkuses ja selguses kuskile lõputusse kadumas. Kuid samas on kliima pehmepoolne. Suvel esineb ka mõnusaid, 20-kraadiseid päevi, talvel langeb sillale pigem kiirelt sulavat lörtsi kui püsilund ning meri silla all jäätub väga üksikutel talvedel.

Laiuse järgi otsustades on sild vähemalt kuuerealine, kuid mingeid ridade eraldusjooni sillal ei ole juba ammu ja kes teab, kas üldse kunagi on olnudki. Sest autosid sillal ei sõida. Mitte kunagi. Ja tegelikult on silla kohta mingis mõttes ennatlik öelda „väga pikk“, sest õigupoolest puuduvad vähimadki andmed selle kohta, kas sillal üldse on algus ja lõpp, kas ta algab ühelt kaldalt ja jõuab välja teisele. „Väga pikk“ justkui eeldaks, et sillal on lõplik pikkus, aga just seda ei pruugi sillal olla. Ta võib tõepoolest olla lõputu. Või midagi sellist.

Kogu sild ‒ nii küljed kui asfalt ‒ on tihedalt kaetud kirjade ja piltidega. Kohati võib öelda, et tegu on grafitiga, mille hulgas on igasuguse tasemega töid alates obstsöönsetest ja kunstiliselt küündimatutest sodinatest ning lõpetades tõeliste tänavakunsti meistriteostega. Kuid valdav enamik maalinguist ei ole sugugi seotud postindustriaalse urbaniseerunud ühiskonnaga, nagu grafitist kui sellisest oodata võiks. Sillal kujutatu hõlmab kogu kunstiajalugu ‒ koopajooniseid, antiikkunsti, hiina, jaapani ning egiptuse motiive, mida iganes... Õieti mitte lihtsalt kunstiajalugu, vaid üldse kogu ajalugu. Inimesed, loomad ja pagan teab mis olendid söömas, joomas, seksimas, sõdimas, rändamas, suhtlemas, vaikimas, tapmas, suremas. Linnad, külad, maad ja mäed, mered, jõed ja sillad, tuumaseened, kosmos, tähed, planeedid ja galaktikad. Kirjad sillal on kõikvõimalikes tuntud ja ka täiesti tundmatutes, õige kummalistes kirjasüsteemides. Ning suur osa piltidest jätaksid hätta ka kõige erudeerituma tänapäeva (kunsti)ajaloolase, sest ei näi kuuluvat õieti mitte kuskile, mitte ühessegi ajastusse. Paljudel piltidel on kujutatud hämmastava kujuga kosmoselaevu maandumas võõrastele planeetidele, ning sõgeda väljanägemisega aparaate ja riistapuid, mille otstarve jääb täiesti hämaraks. Võibolla on neil piltidel tulevik, millest teie või mina ei saa kunagi midagi teadma. Või kes teab.

Kogu selle kunsti- ja sodikülluse juures on hämmastav, et kõik kujutatu alates koopajoonistest ja lõpetades uute planeetide asustamist kujutavate koomiksisarnaste ribadega on sillal läbisegi. Ma ei tuvasta selles kõiges mitte mingit süsteemi. Maailmaajalugu oleks justkui üle elanud aegu ja ruume ületava tuumaplahvatuse, mis oma lööklaine jõuga on paari miljoni kraadises kuumuses kogu inimeste loo segi paisanud, silla seintele ning asfaldile kahemõõtmeliseks pihustanud ning nõnda igavesti kestvasse argihetkesse tarretanud.

Samuti on sild täis midagi, mida võib nimetada prügiks, kuid mitte ainult selle sõna tavalises, vaid ka laiemas, arheoloogilises mõttes: kokkukäkerdatud paberid, tühjad joogipurgid, autokummid, katkised tööriistad, potikillud, poolikud savitahvlid, vanad rebenenud ajalehed, kaantetud, vihma käes nätskunud raamatud, pooleksmurtud CD-plaadid... Kohati vedeleb sillal ka enamvähem korrapärastesse hunnikutesse asetatud lindude, kalade ja muude mereelukate skelette. Kuid sild ise paistab üsna terve olevat ‒ olulisi pragusid teekattes või silla kandekonstruktsioonides näha ei ole. Kui sillal vedelev prügi kokku lükata, saaksid autod sellel vabalt sõita, kuigi seda kunagi ei juhtu.

Silla keskele, kahte sõidusuunda eraldavale ribale on rajatud kitsas, lõputu põld, kus kasvab mitut masti tera-, aed- ja juurvilja. Põlluribade ja peenarde sees võib mõnes kohas näha kasvamas isegi väikseid, kõverikke ja kiduraid puukesi. Kahel pool „põldu“, silla asfaltkattel lugematute kunstiteoste vahel ja peal on siin-seal tihedate külakestena koos püstkodade või telkide sarnased inimeste elupaigad, mis on oskuslikult köite abil silla külge kinnitatud.

Sel sillal elavad inimesed, kes toimetavad ja liiguvad väikeste kogukondade või suguharudena. Lisaks silla keskel asuvaile põldudele, mis ongi muidugi sillaelanike endi rajatud, annab neile toitu ja praktiliselt kõike muud eluks vajalikku meri. Nad on hülgenahast ja kanepikiududest valmistanud vastupidavaid köisi ja redeleid, mille abil nad sillalt alla laskuvad ning oma kajakkidega kalal või suuremaid mereelukaid jahtimas käivad. Koduloomadeks on sillaelanikel koerad.

Mõned silla kõrged tugipostid on lihtsalt tugipostid, kuid teised on jällegi piirid ja ühtlasi väravad. Need väravad jaotavad silla osadeks ning tähistavad territooriume, mis igale suguharule määratud on. Ühel sillalõigul võib elada ka mitu suguharu, kui nad omavahel läbi saavad, kuid väravatest, mis nende lõiku kahest otsast piiravad, nad üldiselt läbi ei pääse. Selle eest hoolitsevad valvurid, kes väravaid hetkekski valveta ei jäta. Miks põliselanikud sinna teisele poole väravat mõnikord üldse kipuvad, sellest ma aru ei saa, sest eks näe nad ju isegi, et seal teisel pool väravat pole muud kui enamvähem samasugune tükk silda nagu see, kus nad praegugi elavad? Aga küllap neil siis omad hämarad põhjused on. Ammu aega tagasi olevat mõni suguharu läbitungi proovinud ‒ kas siis püüdes valvureist avaliku tormijooksuga jagu saada või siis salaja, paatidega võõra territooriumi alla ujudes ning köitega end ööhämaruses üles vinnates ‒ kuid alati on neid tabanud vääramatu tagasitõrjumine, nagu räägitakse. Nende valvurite vastu ei saa. Aga valvurid pole iseenesest sugugi kurjad. Suguharud, kes peavad kinni kindlaksmääratud piiridest ja järgivad muid tähtsaid tabusid ja kombeid, saavad valvuritelt kõiksugust eluks vajalikku hüva nõu. Valvurid on tavalised inimesed nagu sillaelanikudki. Või kes teab. Igal juhul elavad nemadki väravate läheduses väikeste salkadena, harivad põldu, püüavad kala ja ehitavad telke. Kuid nemad ei joonista ega kirjuta midagi. Nemad valvavad. Ning nende valduses on jõud, mis harilikest sillaelanikest kõrgelt üle on.

Kõneldakse, et osadel inimestel ja suguharudel on valvurid lubanud väravast läbi, uuele territooriumile siseneda, kuid seda on juhtunud harva. Näiteks siis, kui uuel territooriumil varem elanud suguharu on mingil põhjusel ‒ näiteks haiguste või nälja läbi ‒ nõrgaks jäänud või sootuks otsa saanud. Enamasti aga on valvurid ja nende tegutsemismotiivid tavalistele sillaelanikele nähtavasti täiesti mõistetamatud. Ja ega viimased enamasti väravatest läbi ei tükigi. Üldiselt pole sillaelanike lihtsal elul ju viga, nad saavad hakkama küll ‒ sedamööda, kuidas sillal vahelduvad päev ja öö, päike, vihm ja lumi, suvi ja talv. Kui peaks juhtuma, et talvel meri tõesti kinni külmab, siis ehitavad mehed endale lihtsad, üsna lohistite sarnased saanid, rakendavad neile koerad ette ja sõidavad sedamoodi jahile.

Kui sillaelanikud just jahil, kalal või põllul ei ole, toitu ei valmista, oma riideid, jalanõusid või telke ei paranda või millegi muu otseselt olmelisega ei tegele, siis räägivad nad lõkete ääres lugusid ja laulavad laule, nikerdavad puust kujukesi või korraldavad esivanemate ning jumalate auks riitustseremooniaid. Kuid nende põhitegevuseks on sillale joonistamine ja kirjutamine. Jah, nemad ongi kogu selle kunsti autorid. Niiske ilma mõjul kulub grafiti sillalt ajapikku ära, siis on tarvis seda parandada ja uuendada, kuid sillaelanikud ei joonista kunagi täpselt nii, nagu enne oli, vaid täiendavad ja muudavad alati midagi. Mõnikord nad kustutavad sootuks pika lõigu silda katvatest maalingutest ning joonistavad asemele midagi päris uut. Samuti poetavad sillaelanikud siia-sinna oma grafitikujutiste juurde „prügi“ ehk täiskirjutatud ja -joonistatud paberitükikesi ja muud rämpsu. Me näeme näiteks sillal vedelemas üsna lömastunud karbikest, millel ilutseb suur McDonaldsi M-täht. Aga see pole karbile trükitud, tähe on sinna hoolikalt joonistanud keegi silla põlisasukate hulgast, üks neist paljudest igavikulistest Andy Warholidest. Ning lisaks M-ile on karbile veel midagi joonistatud. Naljakad väiksed inimesed ja robotid ja mänguasjad. Tuul ja vihm pühivad tükikesed peatselt minema, kuid sellest pole midagi, nii see peabki olema. Ja sildadele ilmuvad aina uued ja uued märkidega kaetud prügitükid.

Aga lisaks kunstnikest küttidele-korilastele, kes on ühtlasi algelised põllupidajad, ning valvuritele liigub sillal veel kolmandat sorti inimesi. Neid eristab sillaelanikest ja valvuritest veidi erinev välimus. Nad ei kanna ainult mereelukate nahkadest ja lihtsast linasest riidest käsitsi kokku õmmeldud kehakatteid, vaid jopesid, mantleid, mütse ja saapaid, mis on ilmselt toodetud vabrikutes. Tõsi küll, ilmselt väga ammu, sest enamasti on riided päris kulunud ja kõvasti parandatud-paigatud. Need inimesed on sillal ainukesed, kel on kõigist väravatest vaba läbipääs. Ja nad aina rändavad mööda silda edasi ja tagasi. Kust nad tulevad, pole teada. Kas kuskilt kaugetelt kallastelt, mida sild ühendab, kuskilt teistest reaalsustest müstilisel viisil, või rändavadki nad lihtsalt kodutuina lõputult piki silda ringi. Neil on kaasas suured, vanad, kulunud kotid, mis on täis suvalist prügi ja träna maailma erinevatest maadest ja aegadest. Ühesõnaga näevad nad välja nagu hulgused, asotsiaalid, kuigi alkoholi tarvitavad nad väga vähe ja sedagi vaid külma peletuseks.

Kotitäied prügi on mõeldud sillaelanikele. Rändurid jaotavad need igaviku pudemed elanike vahel laiali. Nood siis uurivad saadud prügi hoolega, kuigi ma ei usu, et nad näiteks savitahvlikilde või sadades eri keeltes kirjutatud raamaturäbalaid lugeda oskaksid. Aga midagi nad sealt ometi välja loevad, mida nad siis oma sillale kantavais kunstiteostes kasutavad. Võibolla on visuaalsed kujutised neile arusaadavamad. Või kes teab, ehk ammutavad nad mingeid teadmisi magades ja und nähes või lovesse langedes. Kuigi nad on eluviisilt väga paiksed, ei või teada, mis maailmades, aegades ja tarkuse varasalvede juures nad oma vaimurännakutel ära käivad. Küllap aitab neid ka põllul kasvavate psühhotroopsete seente ja teatavat liiki kalade söömine, mis tekitab hallutsinatsioone. Ka kirjutamiseks ja joonistamiseks vajalikke värve, nagu ka enamvähem puhast, kuigi üsna päevinäinud pappi ja paberit saavad sillaelanikud rändureilt. Põlisasukad kirjutavad, joonistavad, voldivad, ning jätavad tehtud töö siis sinnapaika, et uue kallale asuda. Rändurid uurivad kõike sillaasukate tehtut hoolega, teevad selle kohta märkmeid, vestlevad sellest kunstnikega ja omavahel ning vahel võtavad mõne üksiku paberitüki või täisjoonistatud eseme kaasa. Esemetest, mis rändureile huvi ei paku, valmistavad põliselanikud lõpuks endale igapäevaselt vajalikke jubinaid – telgikinnitusaasu, õngekonkse, lauanõusid jne – või kui nad esemeile mingit otstarvet enam ei leia, viskavad need lihtsalt merre. Nad ei hoia millestki kinni, ei taha ühtki oma tööd ei betoonil ega paberil eriliselt säilitada või väärtustada. Kõik lendab varsti tuulde nagu tiibeti munkade liivamandala.

Rändurid kõnnivad piki silda maha kümneid, võibolla sadu kilomeetreid. Võibolla rohkem. Kiiret neil ei ole, ajaga pole sillal probleeme. Nad tulevad kuskilt ja lähevad kuskile, kuid samuti võib öelda, et eikuskilt eikuskile. Silla väravatega eraldatud territooriumide, neil elavate suguharude ning sillakunsti põhjal ei oska ma tuletada mitte mingit gradatsiooni, ei mingit suunda ega loogikat, mis silla mõistatuslikku haldusjaotust kuidagi struktureeriks. Kuid midagi need rändurid teavad ja uurivad; sihipärane, pealtnäha vägagi mõistlik tegevus toimub. Nad peatuvad oma rännakuil suguharude juures pikalt. Neid võetakse hästi vastu, sest vahel toovad rändurid sillaelanikele ravimeid või üksikuid kasulikke jubinaid, mida saab igapäevases elus ära kasutada. Ja sillaasukad ei jää rändureile võlgu. Nad kostitavad rändureid ning pakuvad neile puhkust ja peavarju, kuid eeskätt tasuvad nad rändajatele oma sillakunstiga. Vahel suhtlevad rändurid pikemalt ka valvuritega. Nood jälgivad ju tavalisi sillaasukaid pidevalt ja suhtlevad nendega. Võibolla ongi nad rändurite paigalisteks silmadeks-kõrvadeks sillal.

Ja mõnikord tulevad rändurid ka mitmekesi, vedades kärudel kaasa ehitusmaterjale ning suuremat sorti tööriistakolakaid. Sild tahab ju vahel parandamist. Aega ja vaeva võtab see kõvasti, aga kuidagimoodi, aegunud, hädapäraste vahendite, mingi ajaülese alkeemia ning unenägude aegades elavate silla põliselanike ja nende köite ning paatide kaasabil see parandustöö rändureil ka õnnestub.

Jah, ega ma ei tea tegelikult täie kindlusega öelda, kas silla põliselanikud, valvurid ja rändurid on päris tavalises mõttes inimesed, kuigi nad väga sedamoodi välja näevad. Aga igal juhul paistavad nad olevat natukene rohkem inimesed kui veel ühed olendid, kes sillaga kokku puutuvad. Kuigi tegelikult ei puutu. Nimelt libisevad silla alt vahel harva läbi igavesti suured kruiisilaevad. Võimsate mootorite efektiivse undamise saatel laevad muudkui kulgevad mööda, nad on täies tuledesäras ning neilt kostub mürtsu ja pidu. On näha tillukesi, uhkeid inimesi ülikondades ja kleitides. Sillaasukad vaatavad neid möödalibisevaid superlaevu hämmastunult. On need tondid või inimesed? Põliselanikud pigem pelgavad laevu ja hoiavad neist eemale, kuigi ka laevaolendid ei peatu silla lähistel kunagi ega ole sillakunstnikega mingit kontakti otsinud, kui alatine lapseliklõbus, naljakalt kohustuslik lehvitamistseremoonia välja arvata. Sillal kõneldakse, et kunagi väga ammu olevat mõne õnnetu, nälja ja tõbede küüsi langenud hõimu meeleheitel liikmed köitega laevale laskunud. Hiljem polevat neist enam eales midagi kuulda olnud. Ka rändurid ja valvurid vaatavad möödasõitvaid kruiisilaevu huviga. Nende huvis pole hämmastust ja on teadmist. Laevad kulgevad alati ainult ühes suunas – õhtu poole, kus loojub päike.

*

See on kõik, mida ma sillast teadsin. Või arvasin end teadvat. Mitte just palju, kas pole? Praegu tean ma veel vähem, sest ma olen ise sellel sillal. Kõnnin mööda silda. Mul on korralik jope seljas – veel korralikum, kui olin näinud rändureil ‒, aga mul on jahe. Aastaaeg on külm, kuid päeva ja ööd eristada pole selles igaveses hämaras hägus võimalik. Sild nagu sild ikka, ajastute tuumaplahvatuse-grafiti teeääri ja asfalti katmas. Aga on täiesti vaikne. Ühtki põliselanikku ega rändurit ei ole ma kohanud juba sellest ajast peale, kui silda mööda kõndima hakkasin, ja see oli juba päris kaua aega tagasi. Tontlikke kruiisilaevasid ka ei ole. Vahel siiski justkui libiseksid minust hääletult mööda mingid trobikonnad varjusid, kes on pimedusest ja udust enamvähem eristamatud. Ainult valvurid on päris. Või kes teab. Igal juhul kohtan neid ikka, kui taas järgmiste väravateni jõuan. Alati ma kardan, et nad ei lase mind läbi või teevad minuga miskit veel koledamat. Aga seisma jääda oleks veel koledam. Ma jõuan valvuriteni, kes tavaliselt ütlevad mulle midagi sellise näoga, nagu oleks see midagi tarka, aga ma ei saa sellest kunagi midagi aru. Ma vastan valvureile ma ei tea mis näoga, ja ma ei saa ka enda jutust midagi aru. Mõnikord valvurid vaikivad ja lihtsalt vaatavad mind sellise näoga, nagu mõtleksid nad midagi tarka. Kuid mind takistada pole neist keegi püüdnud. Pärast kohtumist valvuritega kõnnin oma teed edasi. Jalutan aeglaselt eikuskilt eikuskile, miskipärast.