tumeda poole tume pool

Nägin unes: vaatan filmi. Filmi peategelaseks oli üks loodusteadlane, karudeuurija. Juhtus aga nii, et ta kahestus. Nagu lugupeetud doktor Jekyllist eraldus tume poolus, maniakk-mõrvar mr. Hyde. Karu-uurija teine pool oli ka selline metsik, karvane, jõhker tüüp, midagi neandertaallase ja nende peletiste vahepealset, keda aretati HG Wellsi raamatus "Dr. Moreau saar" ja selle järgi vändatud filmis. Ainult et erinevalt Jekyllist-Hyde`ist olid karu-uurija ning ta teine mina päriselt ka kaks täiesti erinevat füüsilist isiksust, nad puutusid ka alalõpmata kokku. Kokkupuuted olid konfliktsed, vägivalda kalduvad ning muidugi karu-uurijat frustreerivad. Karuteadlane üritas oma teist mina kontrollida ja kantseldada, et see päris käest ära ei läheks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nägin filmist, kuidas nad rüselesid kahekesi teadlase suures hämaras kabinetis, mis asus ühes teadukeskuses, kus oli palju raamatuid ja pabereid, seintel jahitrofeesid ning ühes nurgas hiiglaslik grislitopis. Lõpuks aga lahendas karu-uurija olukorra nii, et tal õnnestus lõpuks oma tume mina kuidagi samamoodi hulluks ajada, nagu ta ise oli läinud! Nagu tema enda hullumeelsuse tulemuseks oli karvane karu-mina, nii tekkis ka karu-minal nüüd omakorda teine mina. Ma ei saanud aru, kas see oli oma peremees-isikuga samaväärne kurjam või oli ta veel midagi palju kohutavamat, tumeda poole tume pool. Igal juhul juhtus nii, et tume mina hakkas oma tumeda minaga meeleheitlikult kisklema. Filmi lõpukaader oli selline, et tumedad kaklesid omavahel, teadlane ise aga sulges enda järel ukse ja lahkus mängust. Võib vist aru saada, et kaks tumedat mina lõpuks hävitasid üksteist vastastikku, ja karuteadlane oli taas ühtne, terviklik, terve.