Lubomyr Melnyk – Corollaries (Erased Tapes, 2013)

Mõtlesin, et miks mitte ka blogisse riputada neid plaadiarvustusi, mida ma vahest Ekspressile kirjutan. Siin saab seda ka natuke pikemalt teha, kuigi ma pean 1000 tähemärgi formaadist iseenesest väga lugu. (Ülalolev plaadi kaanepilt on pärit "Corollariesi" kunstilise kujunduse autori Gregory Euclyde kodulehelt gregoryeuclide.wordpress.com.)

Ukraina juurtega Lubomyr Melnyk, kes on muide kaks korda ka Eestis esinenud, on paar korda tunnistatud ametlikult maailma kõige kiiremaks pianistiks, kes natuke noorema mehena mängis ühe käega sekundis 19 nooti ja üldse kokku tunnis ligi 100 000 (vaadake Youtube`ist videosid, kus ta mängib, see on küllaltki jahmatav vaatepilt). Aga muidugi pole ta mingi sõgeullike Guinnessi rekordi üritaja. Sellise pöörase aastatepikkuse harjutamise (et nii kiiresti mängida) võttis ta ette, et täiustada oma küllaltki eripärast stiili, mille ta väidetavalt ise välja töötas ja ristis „jätkuvaks muusikaks“ (continuous music). 

Lubomyr Melnyku helikangad sobituvad ühelt poolt üsna mugavalt minimalismi alla, teisalt toimivad klassikalise ambientina brianenolikus mõttes – nad moodustavad teadvustamatult, taustal toimiva helivoo. Melnykule iseloomulikult aga on see helivoog enamasti erakordselt intensiivne – kuulaja ümber nagu vidistaks miljard pisikest erutatud linnukest, või isegi: kuulaja justkui seisaks võimsa, päikese käes mitmeid muutlikke vikerkaari sünnitava kose ääres, olles mingi hallutsinogeeni abil võimeline tajuma igaüht lugematute kukkuvate piisakeste ja joakeste helidest eraldi. Ometi pole see üpris jahmatav ja üliintensiivne helimassiiv pealetükkiv või lärmakas. Eks on ju ka korduvalt kirjeldatud paradoksaalset, subliimset kogemust: kurdistava kose kõrval seistes tabab inimest ühel hetkel äkki erakordne vaikus.

Sedapuhku teeb Melnyk koostööd produtsent Peter Broderickiga, kes on muusikuna tuntud ka Efterklangi ühe liikmena. Brodericki käe all on Melnyk mõnevõrra kaotanud oma ürg-looduslikku pöörasust, nagu seda kuuleme nt plaadil „The Voice of Trees“ (1985); „Corollaries“ on selline veidi tavapärasem tänapäeval populaarne postklassikaline meeleolumuusika, nagu seda loovad Ólafur Arnalds, Nils Frahm, Greg Haines jpt. Siiski on käesolev plaat tolle „postklassika“ paremikku kuuluv teos, iseäranis ilus on esimene pala „Pockets of Light“. 8

TOPOFON / VIHIK

- Uue Vihiku numbri esitlus
- LIVE: Star Turbine (ambient Norra/Taani)
- LIVE: Claus Poulsen
- LIVE: Erkki Luuk
- DJ: Kaspar Jassa (tekno)

Neljapäeval, 28. märtsil kell 19 Tartus, Y-Galeriis

Topofonil on ülihea meel, et esitlemisele tuleb uus, seninägematult tüse ajakirja Vihik number alapealkirjaga "Nostalgia asjade vastu, mis seisavad veel ees". Rõõm on seda suurem, et eelmine Vihiku number ilmus tont seda mäletab, millal. Lühikese sõnavõtuga Vihiku uuest numbrist esineb toimetaja Jaak Tomberg.

Mitte väiksem rõõm ei ole Topofonil esitleda Skandinaavia ambient-duod Star Turbine, mille moodustavad taanlane Claus Poulsen ning eelmiselgi Topofonil esinenud norralane Sindre Bjerga. Kuulake näiteks nende bandcampi lehelt albumit "The Sleeping Land". Star Turbine väisab Tartut oma Põhjamaade ja Baltikumi tuuri raames (vt http://www.facebook.com/events/288036904656761/?ref=ts&fref=ts). Lisaks Star Turbine`ile annab sooloesinemise ka Claus Poulsen. Rohkem infot Star Turbine`i ja Poulseni kohta alljärgnevalt inglise keeles.

 Topofonil esinevad ka Vihiku (püsi)autorid Erkki Luuk ja Kaspar Jassa. Luugil ilmub värskes Vihikus kogumik ta kunagisi legendaarseid plaadiarvustusi, Jassa aga maadleb hullu Gogoliga.

 ENGLISH:

STAR TURBINE: Sindre Bjerga from Norway and Claus Poulsen from Denmark are a newly formed duo. Working mainly with electronics and prepared amplified objects, they have produced in a short time 6 albums. Both artists are also highly active as solo musicians and in other collaborations. The duo did a tour in Denmark and Germany March/April 2012 and in UK in October 2012.

 ..a celestial zone somewhere between the outer space and the inner space, hidden somewhere in the black shadows of Jupiter or in the zoned out dream states of the unconscious. Through celestial navogation Star Turbine set sails through dark oceans of deep space, burning through the hemispheres, amped up on high-octaned, astral energy…

 “Like all the output of Tangerine Dream squished up into a 1 second sample then dragged out again on a low res JPEG.”
 http://www.starturbine.bandcamp.com/
http://starturbine.wordpress.com/
http://www.facebook.com/starturbine

CLAUS POULSEN: Wbaum is the solo project of musician and producer Claus Poulsen who works with laptop, turntables, guitars, field recordings and other sound sources. His output from this can sit anywhere within the blurred boundaries of electronica, ambient, noise and pop.

Having played in many bands, most notably 8 years of noise improvisations with Alarm112, he decided to make music on his own under the Wbaum moniker (pronounced "wunderbaum") - and now also release under the name Claus Poulsen.

 His journey as an artist is very much an on-going process and he prefers to experiment with sound and texture in an improvised fashion, with a goal of gradually honing his craft over the months and years that lie ahead. Claus is constantly pushing himself in different areas and experimenting with ideas in search of something new, unexpcted or accidental.
 http://www.wbaum.dk/

Kui huumorid on paigast ära

(Ekspressi Areen küsis oma gallupi jaoks, mis mu arvates käesoleva aasta parim raamat on. Kirjutasin alljärgneva lühikese ja pretensioonitu jutu, aga Ekspressi formaadi jaoks on see siiski liialt pikk, seega riputan siia täisteksti):

Minu arvates on 2012. aasta parimaks raamatuks Meelis Friedenthali romaan „Mesilased“.

Nagu Jan Kauski on öelnud, ilmub praegusel ajal suures koguses noorkirjandust, mis on üles ehitatud lihtsale valemile: on nõme ja kuri maailm, milles peategelane on elama, kannatama ja vanduma sunnitud. Aga kannatuse ühe põhipõhjusena pole neis raamatutes välja toodud kahetsusväärset asjaolu, et petegelane on loll. See puudus teeb taolised teosed erakordselt igavaks. Nõnda ongi hea lugeda teoloogiadoktorist kirjaniku Meelis Friedenthali romaani, mis on kirjutatud sama valemi järgi, kuid nimetatud asjaolu puudub.

Ühest küljest on „Mesilased“ selline umbertoecolik vaade teatava ajastu kultuurilukku. Romaani tegevus toimub 17. sajandi lõpus nn väikse jääaja haripunktis, kui kogu Põhja-Euroopas oli jube külm ja kogu aeg sadas, nii et viljasaak hävis, valitses hirmus nälg, inimesed hullusid ning võimusnikel tekkis mõistusevastane, kuid kange tahtmine sõdima hakata. Nii ka Tartus ja selle lähiümbruses, kus toimub „Mesilaste“ tegevus.

Hiljutiavatud Tartu Ülikooli saabub õppima Madalmaadest pärit üliõpilane Laurentius, keda vaevab aga melanhoolia, sest tal on huumorid paigast ära. Nagu Friedenthal oma populaarteaduslikus järelsõnas seletab, vastasid kogu maailma üles ehitavale neljale elemendile tollal mõjuka humoraalse meditsiini käsitluse kohaselt inimkehas neli huumorit (umor – lad k „kehavedelik“): kollane sapp (kr k chole), lima (kr k phlegma), must sapp (kr k melan chole) ja veri (kr k haima, lad k sanguis). Kui need huumorid tasakaalust välja läksid, oligi tervis käest ära ja näiteks melanhoolia ehk musta sapi haigus kallal.

Ka nõidust, millega raamatu tegelased tihtipeale kokku puutuvad, seletasid toonased valgustatud härrad humoraalse teooria abil. Nii on huumorite nihkumise tulemuseks ka peategelase kuri silm, kuigi süda tundub noorehärral küll õige koha peal olevat. Laurentius käib siis viletsas, tillukeses, määnduvas ja vihmases Tartus ringi, suhtleb professorite, tudengite, umbkeelsete ja nälgivate eestlaste ning salapäraste neidudega, otsides vastuseid oma küsimustele ja leevendust ihu- ja hingehädadele. Nõnda on „Mesilased“ sissevaade valgustusaegse Euroopa vaimulukku.

Teisest küljest aga ei ole „Mesilased“ sugugi selline rahuloleva professori intellektuaalitsev targutus, nagu mu meelest kipuvad olema Umberto Eco romaanid. Tegu on päris sünge, valusa ja radikaalse looga, mis ajastut arvesse võttes on muidugi eelduspärane. Ja kuigi tegelasteks on vararatsionalistlikud haritlased, ei ole lugu üldsegi lõpuni loogiline ja selge, otse vastupidi, mida edasi, seda hallutsinatoorsemaks ja kummalisemaks asi läheb. Isegi mina, kellele taoline radikaalmaagiline realism vägagi hingemööda on, mõtlesin lõpuks, et midagi jäi siin natuke nagu liiga segaseks. Mitte üheplaaniliselt loogilises, vaid puhtalt intuitiivses mõttes. Kes see Laurentiust toitnud ja abistanud öine neiu ikkagi oli...

„Mesilaste“ põhiline häda on selle lühidus – vaid 212 lk. Mõnigi oluline kõrvalliin – näiteks peategelase lapsepõlv, õnnetu nälginud lõunaeesti vanamehe seiklused ning ka lõpp – jäi õige pealiskaudseks. Jah, õieti jäi kogu romaan veidi skemaatiliseks. Kui see olnuks 300- või 400-lehekülje paksune, olnuksid kõik need saladused veel põhjalikumalt lahendamatutena esitatud – ja seega justnimelt arusaadavamad. Aga kui põhjalikult sa ikka jaksad kõrvalliine lahti kirjutada, kui korralikke romaane Eestis suurt ei loeta ega hinnata ja parimad kirjanikud peavad oma loomingut töö ja pere kõrvalt pusima.

Aga ega ma väga ei kurda. Kuigi tegevus toimub 17. sajandil, on see mu jaoks Tartu-romaan par excellence ja kehtib ülimal määral ka 21. sajandil: kõik see endassekapselduv üksindus, melanhoolia ning tasakaalust väljas vedelikud, pime, vihm ja külm, hallutsinatsioonid ja labürintjad paralleelmaailmad, kompromissitu akadeemiline süvenemine, kuri silm, salapärased abistaja-neiud ning meekarva kollase valguse ihalus.

***

Kui Friedenthali romaani poleks ilmunud, tulnuks valida kahe raamatu vahel – Lauri Pilteri kolmas raamat „Aerudeta köisraudteel“ ning William Gibsoni „Kõik homse peod“, mille tõlkis eesti keelde Jaak Tomberg. Neid kahte raamatut iseloomustab teatud kirjastuslik marginaalsus – esimese (kuigi loomulikult eestikeelse teose) on välja andnud ühe USA ülikooli väike kirjastus ning osta saab seda ainult Amazonist; teine aga, kuigi väga ilusti küljendatuna ja kujundatuna, levib asjaolude tahtel puhtalt samizdatina, ja paraku ilmselt nii ka jääb. Kui vaadata, mida inimesed loevad ja ostavad, kuidas töötavad kirjastused ja kuidas näevad välja end monopoolsesse seisu trüginud Apollo ja Rahva Raamat, nii et õiged raamatupoed on Eestis praktiliselt välja surnud, siis tundubki, et õige kirjandus, päriskirjandus peab aina rohkem undergroundi hiilima, nagu vene ajal. Ime, et veel Friedenthali Varrak välja andis. Järgmistel aastatel ilmselt koosnevad parima kirjanduse edetabelid täies ulatuses põrandaalustest teostest.

TOPOFON 5

Laupäeval, 11. augustil kell 19 Y-galeriis, Tartus (Küütri 2)
Tasuta 
Saturday, August 11, at Y-Gallery, Tartu (Küütri 2)
Free entrance.


SINDRE BJERGA (NORWAY) & JAVA DELLE (GERMANY)
VAHRAM MURADYAN (ARMENIA, TARTU)
KUNILEID (TARTU)


Sindre Bjerga and Java Delle will visit Tartu during their August tour that leads them through Norway, Finland, Estonia, Latvia and Lithuania.

Sindre Bjerga - Psychedelic ambient collages, hotwired cassette recorders, found sounds and random voices from the other side.. Runs the Gold Soundz label and has collaborated with a cast of interntational players, including Jan-M: Iversen, Lasse Marhaug, Robert Horton, My Cat is an Alien, Anla Courtis and Culver, to name just a few..
There's also at least well over 100 records out there on labels all over the world..
www.sindrebjerga.wordpress.com

Java Delle is harsh noise from Hamburg. Mangled, piercing frequencies, junk metal and contact-miked uneasiness. Java Delle also plays in the excellent duo Hænder & Tænder as well as a couple of other high tension noise bands. He is one of the prime movers in the Hamburg noise scene though his promotion and label empire TTTT.
www.javadelle.wordpress.com

Muradyan (aka vahrammuradyan) is electronic multi-instrumental experimental artist. He was born in 1983 in Armenia. Muradyan’s style is very versatile but always warm, strange and calm. Otherwise Muradyan is a visual artist and bubuk.
Muradyan will perform some looped mumbling lullabies on Topofon. Something like this:
http://www.youtube.com/watch?
He also has an extensive homepage with plenty to listen and download:
www.vahrammuradyan.com/music

Kunileid.

rahutuse raamat

"All of a sudden, as if a surgical hand of destiny had operated on a long-standing blindness with immediate and sensational results, I lift my gaze from my anonymous life to the clear recognition of how I live. And I see that everything I've done, thought or been is a species of delusion or madness. I'm amazed by what Imanaged not to see. I marvel at all that I was and that I now see I'm not.

I look at my past life as at a field lit up by the sun when it breaks through the clouds, and I note with metaphysical astonishment how my most deliberate acts, my clearest ideas and my most logical intentions were after all no more than congenital drunenness, inherent madness and huge ignorance. I didn't even act anything out. I was the role that got acted. At most, I was the actor's motions.

All that I've done, thought or been is a series of submissions, either to a false self that I assumed belonged to me because I expressed myself through it to the outside, or to a weight of circumstances that I supposed was the air I breathed. In this moment of seeing, I suddenly find myself isolated, an exile where I'd always thougth I was a citizen. At the heart of my thought I wasn't I.

I'm dazed by a sarcastic terror of life, a despondency that exceeds the limits of my conscious being. I realize that I was all error and deviation, that I never lived, that I existed only in so far as I filled time with consciousness and thought. I feel, in this moment, like a man who wakes up after a slumber full of real dreams, or like a man freed by an earthquake from the dim light of the prison he'd grown used to.

This sudden awareness of my true being, of this being that has always sleepily wandered between what it feels and what it sees, weighs on me like an untold sentence to serve.

It's so hard to describe what I feel when I feel I really exist and my soul is a real entity that I don't know what human words could define it. I don't know if I have a fever, as I feel I do, or if I've stopped having the fever of sleeping through life. Yes, I repeat, i'm like a traveller who suddenly finds himself in a strange town, without knowing how he got there, which makes me think of those who lose their memory and for a long time are not themselves but someone else. I was someone else for a long time -- since birth and consciousness -- and suddenly I've woken up in the middle of a bridge, leaning over the river and knowing that I exist more solidly than the person I was up till now. But the city is unknown to me, the streets are new, and the trouble has no cure. And so, leaning over the bridge, I wait for the truth to go away and let me return to being fictitious and non-existent, intelligent and natural.

It was just a brief moment, and it's already over. Once more I see the furniture all around me, the pattern on the old wallpaper, and the sun through the dusty panes. I saw the truth for a moment. For a moment I was consciously what great men are their entire lives. I recall their words and deeds and wonder if they were also successfully tempted by the Demon of Reality. To know nothing about yourself in a flash, as I did in this moment, is to have a fleeting notion of the intimate monad, the soul's magic word. But that sudden light scorches everything, consumes everything. It strips us nakes of even ourselves.

It was just a moment, and I saw myself. I can no longer even say what I was. And now I'm sleepy, because I think -- I don't know why -- that the meaning of it all is to sleep."

~~ Fernando Pessoa, The Book of Disquiet, Fragment 39 (tlk Richard Zenith)

mitte-tartu saadavus

Seoses mitmete inimeste kurtmisega, et nad ei tea, kust endale "Mitte-Tartu" raamatut osta, teatan: "Mitte-Tartu" on müügil järgmistes kohtades:

Tartus: TÜ raamatupoes (kuni selle Tartu viimase tõelise raamatupoe sulgemiseni vist 17. või 18. juunil), Y-galeriis (Küütri 2), Genklubis (Lai 37 taga), Nooruse galeriis (Riiamäel), kohvikus Anna Edasi.

Tallinnas: kaupluses Ise Seisev Riiul Müürivahe tänaval.

Samuti kohevarsti Apollo poodides üle Eesti.

Tellida saab seda ka Krisostomuse netipoest.

Kõige odavamalt saab seda endiselt otse minu käest. 10 eurot. Kirjutage mulle svenvabar[ät]gmail.com, ja ma toon teile raamatu kuskile Tartusse või saadan postiga ükskõik kuhu maailmas (postikulu tuleb siis juurde).

2666

Aitäh "Mitte-Tartu" autoritele, kes kirjutasid raamatusse, osalesid rännakutel ääremaadele ja tulid esitlusele lugema. Kujutage ette, 15 autorist 14 tulidki ja lugesidki (v.a. Kiwa, kes Rootsis viibis). Ja aitäh kõigile, kes on raamatut lugenud, ja kes tulid rännakutele ja esitlusele. Mõlemad läksid üle ootuste hästi. Ja ma olen raamatu kohta kuulnud ootamatult palju väga positiivset tagasisidet, mis teeb meele heaks ja tuju rõõmsaks. Ju siis oli vajalik tegu see "Mitte-Tartu".

*

Aga ma loen siin parajasti Roberto Bolano paksu romaani "2666". Tahtsin sealt paari lõiku tsiteerida:

“He chose The Metamorphosis over The Trial, he chose Bartleby over Moby-Dick, he chose A Simple Heart over Bouvard and Pecuchet, and A Christmas Carol over A Tale of Two Cities or The Pickwick Papers. What a sad paradox, thought Amalfitano. Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze paths into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench.”

ja:

"Then Boris Yeltsin looked at Amalfitano with curiosity, as if it were Amalfitano who had invaded his dream, not the other way around. And he said: listen carefully to what I have to say, comrade. I'm going to explain what the third leg of the human table is. I'm going to tell you. And then leave me alone. Life is demand and supply, or supply and demand, that's what it all boils down to, but that's no way to live. A third leg is needed to keep the table from collapsing into the garbage pit of history, which in turn is permanently collapsing into the garbage pit of the void. So take note. This is the equation: supply + demand + magic. And what is magic? Magic is epic and it's also sex and Dionysian mists and play. And then Yeltsin sat on the crater or the latrine and showed Amalfitano the fingers he was missing and talked about his childhood and about the Urals and Siberia and about a white tiger that roamed the infinite snowy spaces. And then he took a flask of vodka out of his suit pocket and said: "I think it's time for a little drink.""