(Ekspressi Areen küsis oma gallupi jaoks, mis mu arvates käesoleva aasta parim raamat on. Kirjutasin alljärgneva lühikese ja pretensioonitu jutu, aga Ekspressi formaadi jaoks on see siiski liialt pikk, seega riputan siia täisteksti):
Minu arvates on 2012. aasta parimaks raamatuks Meelis
Friedenthali romaan „Mesilased“.
Nagu
Jan Kauski on öelnud, ilmub praegusel ajal suures koguses noorkirjandust, mis
on üles ehitatud lihtsale valemile: on nõme ja kuri maailm, milles peategelane on
elama, kannatama ja vanduma sunnitud. Aga kannatuse ühe põhipõhjusena pole neis
raamatutes välja toodud kahetsusväärset asjaolu, et petegelane on loll. See
puudus teeb taolised teosed erakordselt igavaks. Nõnda ongi hea lugeda teoloogiadoktorist
kirjaniku Meelis Friedenthali romaani, mis on kirjutatud sama valemi järgi,
kuid nimetatud asjaolu puudub.
Ühest
küljest on „Mesilased“ selline umbertoecolik vaade teatava ajastu kultuurilukku.
Romaani tegevus toimub 17. sajandi lõpus nn väikse jääaja haripunktis, kui kogu
Põhja-Euroopas oli jube külm ja kogu aeg sadas, nii et viljasaak hävis,
valitses hirmus nälg, inimesed hullusid ning võimusnikel tekkis mõistusevastane,
kuid kange tahtmine sõdima hakata. Nii ka Tartus ja selle lähiümbruses, kus
toimub „Mesilaste“ tegevus.
Hiljutiavatud
Tartu Ülikooli saabub õppima Madalmaadest pärit üliõpilane Laurentius, keda
vaevab aga melanhoolia, sest tal on huumorid paigast ära. Nagu Friedenthal oma
populaarteaduslikus järelsõnas seletab, vastasid kogu maailma üles ehitavale
neljale elemendile tollal mõjuka humoraalse meditsiini käsitluse kohaselt
inimkehas neli huumorit (umor – lad k
„kehavedelik“): kollane sapp (kr k chole), lima (kr k phlegma),
must sapp (kr k melan chole) ja veri (kr k haima, lad k sanguis).
Kui need huumorid tasakaalust välja läksid, oligi tervis käest ära ja näiteks
melanhoolia ehk musta sapi haigus kallal.
Ka nõidust,
millega raamatu tegelased tihtipeale kokku puutuvad, seletasid toonased
valgustatud härrad humoraalse teooria abil. Nii on huumorite nihkumise
tulemuseks ka peategelase kuri silm, kuigi süda tundub noorehärral küll õige
koha peal olevat. Laurentius käib siis viletsas, tillukeses, määnduvas ja
vihmases Tartus ringi, suhtleb professorite, tudengite, umbkeelsete ja
nälgivate eestlaste ning salapäraste neidudega, otsides vastuseid oma
küsimustele ja leevendust ihu- ja hingehädadele. Nõnda on „Mesilased“
sissevaade valgustusaegse Euroopa vaimulukku.
Teisest
küljest aga ei ole „Mesilased“ sugugi selline rahuloleva professori
intellektuaalitsev targutus, nagu mu meelest kipuvad olema Umberto Eco
romaanid. Tegu on päris sünge, valusa ja radikaalse looga, mis ajastut arvesse
võttes on muidugi eelduspärane. Ja kuigi tegelasteks on vararatsionalistlikud
haritlased, ei ole lugu üldsegi lõpuni loogiline ja selge, otse vastupidi, mida
edasi, seda hallutsinatoorsemaks ja kummalisemaks asi läheb. Isegi mina,
kellele taoline radikaalmaagiline realism vägagi hingemööda on, mõtlesin
lõpuks, et midagi jäi siin natuke nagu liiga segaseks. Mitte üheplaaniliselt
loogilises, vaid puhtalt intuitiivses mõttes. Kes see Laurentiust toitnud ja
abistanud öine neiu ikkagi oli...
„Mesilaste“
põhiline häda on selle lühidus – vaid 212 lk. Mõnigi oluline kõrvalliin –
näiteks peategelase lapsepõlv, õnnetu nälginud lõunaeesti vanamehe seiklused ning
ka lõpp – jäi õige pealiskaudseks. Jah, õieti jäi kogu romaan veidi
skemaatiliseks. Kui see olnuks 300- või 400-lehekülje paksune, olnuksid kõik
need saladused veel põhjalikumalt lahendamatutena esitatud – ja seega
justnimelt arusaadavamad. Aga kui põhjalikult sa ikka jaksad kõrvalliine lahti
kirjutada, kui korralikke romaane Eestis suurt ei loeta ega hinnata ja parimad
kirjanikud peavad oma loomingut töö ja pere kõrvalt pusima.
Aga ega ma
väga ei kurda. Kuigi tegevus toimub 17. sajandil, on see mu jaoks Tartu-romaan par excellence ja kehtib ülimal määral
ka 21. sajandil: kõik see endassekapselduv üksindus, melanhoolia ning tasakaalust väljas vedelikud,
pime, vihm ja külm, hallutsinatsioonid ja labürintjad paralleelmaailmad,
kompromissitu akadeemiline süvenemine, kuri silm, salapärased abistaja-neiud
ning meekarva kollase valguse ihalus.
***
Kui Friedenthali romaani poleks ilmunud, tulnuks valida kahe raamatu vahel – Lauri Pilteri kolmas raamat „Aerudeta köisraudteel“ ning William Gibsoni „Kõik homse peod“, mille tõlkis eesti keelde Jaak Tomberg. Neid kahte raamatut iseloomustab teatud kirjastuslik marginaalsus – esimese (kuigi loomulikult eestikeelse teose) on välja andnud ühe USA ülikooli väike kirjastus ning osta saab seda ainult Amazonist; teine aga, kuigi väga ilusti küljendatuna ja kujundatuna, levib asjaolude tahtel puhtalt samizdatina, ja paraku ilmselt nii ka jääb. Kui vaadata, mida inimesed loevad ja ostavad, kuidas töötavad kirjastused ja kuidas näevad välja end monopoolsesse seisu trüginud Apollo ja Rahva Raamat, nii et õiged raamatupoed on Eestis praktiliselt välja surnud, siis tundubki, et õige kirjandus, päriskirjandus peab aina rohkem undergroundi hiilima, nagu vene ajal. Ime, et veel Friedenthali Varrak välja andis. Järgmistel aastatel ilmselt koosnevad parima kirjanduse edetabelid täies ulatuses põrandaalustest teostest.