Palverännud teise reaalsuse nimel

Tänase Postimehe ArvamusKultuuris vist ilmus mu Márquezi-arvustus. Kuna AKi netis ei avaldata, riputan oma loo blogisse ka.

Gabriel García Márquez – „Kaksteist kummalist palverändurit“. Tallinn: Eesti Raamat 2009. Tlk Kätlin Kaldmaa.

Miks Gabriel García Márquez lugejatele meeldib – mitte ainult Ladina-Ameerikas, vaid ka Euroopas ja päris palju ka Eestis? Sellepärast, et ta ületab piire ¬– normaalsuse, mõist(likk)use, korralikkuse piire. Márqueze tegelased on enamasti pöörased, pidurdamatud kujud, mängukannid põletava elu- või surmajanu küüsis. Tema üheks põhiteemaks on armastus, mis ongi iseenesest üks piiride ületamine ja pöörane värk, aga eriti Ladina-Ameerikas, eriti Márquezel. Ja muidugi ikka see maagia, reaalsuse ületamine fantaasia ning unenägudega.

Huvi García Márqueze vastu võiks käsitleda ka eksootika võtmes, mida ilmselt on ka tehtud – meie (eestlaste ja eurooplaste, iseäranis põhjaeurooplaste) jaoks on tegu kauge maa kummalise kirjanikuga, kes on kütkestav oma teistsugususes. Kuid asi pole lihtsalt kujutatava ainese ja keelekasutuse erinevuses, asi on ikkagi mõistuse ja mõistlikkuse piiride ületamises.

20. sajandil on mõistuse piiridega päris palju tegeldud, ning lühidalt öeldes tõdetud, et mõistus on piiratud; et indiviid oma mõistusega on indiviidist suuremate jõudude lükata-tõmmata. Piiratud leiti ka olevat traditsiooniline mõistuspärane viis reaalsust peegeldada kirjanduses – realism. Nõnda püütigi realismi ületada modernistlike voolude, näiteks sürrealismi ja maagilise realismiga, nagu ka mitut laadi fantastilise kirjanduse abil.

Kuid „vana Euroopa“ on inertne. Oma põhituumas on ta ikka jäänud ratsionalistlikuks ja realistlikuks. Kirjanduse juurde jäädes: modernism tervikuna on jäänud võrdlemisi äärepealseks nähtuseks, postmodernismist rääkimata. Me ju kõik teame, mida meile siin Eestis kirjanduse tunnis lugeda kästi ja siiamaani kästakse. Ja mida peetakse silmas „klassikalise kirjanduse“ all. Teiste maade olukorda ma suurt ei tunne; huvitav oleks tegelikult teada, kui palju tegelevad Prantsuse koolilapsed sürrealismi või prantsuse uue romaaniga, kui palju vene lapsed Bulgakoviga, britid James Joyce`iga. Arvan, et põhirõhk on pigem ikka näiteks Hugol, Dostojevskil ja Dickensil. Eurooplane on oma põhiolemuselt jäänud ikkagi realistiks. Ratsionaalseks olendiks. Pole ime, et maagiline realism, uus võimas suund maailmakirjanduses, mille tuntumaks esindajaks muidugi ongi García Márquez, sündis euroopa kultuuri äärealadel, endistes koloniaalmaades.

García Márquez on oma raamatutes tihti tegelenud sellega, kuidas ladinaameerika afektiivne ja unenäoline vaim puutub kokku vaoshoitud euroopa ratsionaalsusega. Kuid García Márqueze hilises (esmakordselt 1992. aastal ilmunud) jutukogus „Kaksteist kummalist palverändurit“ on see üheks peateemaks, kuivõrd raamat koondabki endas kaksteist lugu sellest, kuidas erinevad ladinaameerika inimesed reisivad lühemaks või pikemaks ajaks Euroopasse.

Jutus „Pühak“ rändab Kolumbia külamees Rooma, pingutamaks selle nimel, et paavst kuulutaks tema tütre pühakuks, kuna tüdrukuke on jäänud aastate jooksul oma kirstus sama ilusaks ja terveks, nagu oli olnud oma surmatunnil, kusjuures tema kirstust tulvab igavesti värskelt lõigatud rooside lõhna ning ta keha ei kaalu midagi. Paavsti bürokraatiamasin ei tee külameest kuulmagi, teda toetav ja ümbritsev noorte vasakpoolsete kultuuriinimeste seltskond tahab aga külamehe elust ja võitlusest teha sotsiaalkriitilise filmi. („Vaat seda ei kannata ma stalinistide juures ka, et nad reaalsusse ei usu,“ kuulutab filmimaestro lk-l 50).

Lugu „Tramontana“, mis mulle kogu juttudest kõige rohkem meeldib, räägib Püreneedest puhuvast kurikuulsast maatuulest tramontanast, mis pidavat inimese hulluks ajama. Kariibi päritolu ilus noormees kardab seda tuult hirmsasti, ja teda toetab ja mõistab jutu minategelane – vähemalt García Márqueze alter ego – kuna on isegi seda tuult kogenud ning tunnistanud oma majaperemehe enesetappu tuule tagajärjel. Kuid kariibi poisi üle ainult naeravad Rootsi noored turistid, „põhjamaised ratsionalistid“, kes poisi veendumustest „ei olnudki võimelised aru saama“. „Südamesse metsikuid ideid külvavatest katalaani veinidest joobunud“ (lk 115), viivad rootslased poisi väevõimuga kaasa väiksesse Kataloonia linna, kus tramontana tõsiselt puhuda tõotab...

Hea lugu on ka „Unenäod müügiks“, kus taas Kolumbia päritolu Frau Frida (Frau sellepärast, et kasvas üles Austrias) teenis väga jõudsat elatist rikaste, „arhailisse ebausku kalduvate“ Viini perekondade liikmete unenägude seletajana. Minategelane oli „alati arvanud, et tema unenäod ei olnud midagi enamat kui elatusvahend“, kuigi võttis ise Frau Frida ähvardavat ennustust enda kohta väga tõsiselt. Loos külastab Barcelonat tšiili kirjanik Pablo Neruda, kes juhtumisi näeb unes, et see unenägija naine näeb teda unes. Frau Frida ei tea kuulsa kirjaniku unenäost midagi, kuid hiljem kõneleb minategelasele, et temagi nägi unes, et too kuulus kirjanik nägi teda, Fridat, unes. „Vahel lipsab ka minu unenägude vahele mõni, millel pole tegelikkusega midagi pistmist,“ mõtiskleb Frida lk-l 66.
*

Kui ratsionaalselt mõistetud reaalsus on piiratud ja küündimatu, ning inimene, näiteks kirjanik, üritab seda reaalsust teatud vahenditega ületada, siis võib see ületamine teenida robustselt võttes kaht erinevat tüüpi eesmärki. Esiteks võib olla taotluseks jõuda uut tüüpi reaalsuseni, uue ratsionaalsuseni, „reaalse reaalsuseni“, kuna vana reaalsus lihtsalt ei vääri enam reaalsuse nime. Teist tüüpi reaalsuse ületamine aga loobub igasugusest taotlusest kõnelda mistahes absoluutse reaalsuse nimel, ning sellest tulenevalt loobub ka suurte, universaalsete tõdede kuulutamisest. Selle asemel lähtub taoline kujutusviis isiklikest järeldustest või kogemustest, olgu need siis maagilis-realistlikud või millisedtahes. Teist tüüpi kirjanikke on Hasso Krull Michel Foucault` eeskujul nimetanud spetsiifilisteks intellektuaalideks, vastandatuna universaalsetele intellektuaalidele. Ning Foucault` sõber Gilles Deleuze koos kompanjon Félix Guattariga kõnelesid „suurele kirjandusele“ vastanduvast „väikesest kirjandusest“, kus ei kirjutata maailmast ja selle tõest tervikuna, vaid kirjutaja enda kohast maailmas ning teguritest, mis selle koha tingivad.

García Márquez on kirjanikuna ikka üsna suurel määral universaalne intellektuaal, suur kirjanik. Tema „Sada aastat üksildust“ haaras endasse igatahes rohkem kui sada aastat ja igatahes rohkem kui ainult Kolumbia lähiajalugu. Kirjaniku ja ajakirjanikuna ei ole ta varjanud oma sotsialistlikke ja II Maailmasõja järgse USA imperialismi vastaseid vaateid, on võtnud sõna kogu Ladina-Ameerika ning maailma oleviku ja tuleviku teemadel, üldinimlike väärtuste kaitseks. García Márquez on lõpuks „vana kooli mees“. Selles mõttes on García Márquez erinev näiteks Kafkast või Mehis Heinsaarest, kui kodule lähemale tulla. Kui valitsev Eesti kirjandusavalikkus ehk kunagi ristis Heinsaare maagiliseks realistiks ning ootas temalt García Márquezi sarnaseks heeroseks saamist, siis Deleuze`i-Guattari mõistes on Heinsaar küll viimane, kellest võiks suur kirjanik saada.

Reaalsuse ületamine maagilise realismi vahenditega teenib García Márquezel üldreeglina head eesmärki; seda, mis talle on oluline ja püha. Igavesti ilusaks ja roosilõhnaliseks jääva tüdruku isa on võimude (nii Kolumbia kui Vatikani) poolt väntsutatud; tontlikku tuulde uskuv kariiblane viiakse väevõimuga kaasa rassistlike ja üleolevate rootsi jorsside poolt. Hauas aastasadu kasvamist jätkavad juuksed kuuluvad armastajatele, pikkade tiibadega muldvanu ingleid ja maailma kõige ilusamaid uppunuid kohtavad ning merelt tulevat rooside lõhna tunnevad vaesed Kolumbia külaelanikud. Euroopalikud ratsionalistid, enamikel juhtudel kalgid kapitalistid ja halvad tegelased, ei ole selliste imede tegemiseks ega kogemiseks võimelised. Nende piiriületused on puhtkvantitatiivset laadi; näiteks on nad võimelised tapma nii palju põllutöölisi, et laibad täidavad kolmesaja vaguniga kaubarongi.

Mul loomulikult pole midagi selle vastu, et García Márquez rakendab imed üldinimlike ideaalide teenistusse, mis ka mulle õiged tunduvad. Ainult vahel tal juhtub, et ta loobub fantaasiast oma ideaalide nimel, ning selle tulemuseks on, et need tema suured ideaalid ja maagilised imed söövad üksteist vastastikku ära. Näiteks seesama lugu „Pühak“ igavesti ilusast surnust lapsest, kelle pühakukskuulutamise eest ta isa 22 aastat võitleb. Loo lõpus kuulutab minategelane, et tema kindla veendumuse kohaselt on pühak hoopis külamees ise, mitte ta tütar (lk 53). Sellest loost on kujunenud (nii palju kui ma näinud olen) käesoleva kogumiku enimviidatud jutt, ning mitu korda on viidetes esile tõstetud just fakti, et pühak on hoopis mees ise. Minu meelest oli see lõpulisandus tarbetu. Tuleb siis välja, et väike surnud tüdruk polnudki midagi erilist. Äkki ta ei olnudki surnuna igavesti terve ja ilus; ei lõhnanudki rooside järgi? Äkki see oligi kollektiivne hallutsinatsioon, nagu mitmed ametnikud pakkusid? Aga kui me võtame tütrekese igavest ilu metafoorina, siis kaotab ju ka metafoor tähenduse, kui tüdruk polnudki ime. Mille nimel siis ta isa seal Roomas 22 aastat oma vaese Andide mägiküla kulul elas? Miks me peaksime teda pühakuks pidama?

Realist García Márquez võiks ikka lõpuni maagiliseks jääda, ainult sellisena on ta õige realist.

PS. Igaks juhuks kordan seniste eesti arvustajate seisukohta, et Kätlin Kaldmaa tõlge on lennukas lugeda, García Márqueze väärilise rikkaliku, pillava sõnahooga.

rahutu

Petrone Print oskab hästi reklaami teha, aga äkki keegi siiski veel ei tea, kes tahaks teada. Et täna (27 nov) esitletakse Tartu Kirjanike Maja krüptis Tartu kirjanike novellikogumikku "Tartu rahutused". Selles ilmuv minu jutt "Musta lennuki kirik" ripub ka siin blogis. Isiklikult ootan huviga ka Heinsaare, Meelis Friedenthali, Jaan Kaplinski, Kristjan Sanderi, Tiit Aleksejevi ning Urmas Vadi juttude lugemist. Kuigi kes teab, mis seal veel head on. Tundub päris tummine kogumik olevat Bergil kokku pandud.

Käesoleva postituse kirjutamise juurde kuulan M83 parimat lugu "Skin of the Night":

veel üks koomalugu

Seoses mõni päev tagasi postitatud koomauudisega tuli veel üks vana koomalugu meelde. Poolas langes üks mees koomasse 1988. aastal, ja tuli taas teadvusele 19 aastat hiljem, 2007. aastal. Kogu see aeg oli ta kõrval ta naine, kelle hool mehe enda arvates ta lõpuks taas ellu ärataski.

http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/6715313.stm

Tegelikkus oli siiski veidi proosalisem, nagu kirjutab wikipedia. Mehel oli ajukasvaja, mis mehe vananemise tõttu ei avaldanud ajule enam nii palju survet, ning seetõttu mees koomast ärkaski. Ja nüüdseks on ta siiski juba surnud. Siiski sai ta poolteist aastat veel elada ja head uut ilma vaadata ja imestada.

http://en.wikipedia.org/wiki/Jan_Grzebski

hämarad strateegiad

Brian Eno ning Peter Schmidti abivahend loominguliste ummikute puhuks ning kreatiivsuse elavdamiseks:

http://en.wikipedia.org/wiki/Oblique_Strategies
http://www.joshharrison.net/oblique-strategies/

Huvitav, milline see kaardipakk oleks, kui selle autor oleks Valdur Mikita.

jarmuschi muusikast

Jarmuschi "The Limits of Controli" kohta pikka juttu kirjutades läkski lõpuks meelest ära kirjutada veel ühest olulisest asjast Jarmuschi filmide puhul - nimelt tema taustamuusikast. Selles kontekstis võib tema kohta küll ülivõrdeliselt rääkida; ma ei tea kedagi, kes kasutaks muusikat oma filmides nii hästi kui tema. Eks siin mängib muidugi rolli ka subjektiivne muusikamaitse, mis mul ilmselt Jarmuschiga piisavalt ühtib, nii et ma ei taha siinkohal otseselt halba sõna öelda David Lynchi või Sergio Leone kohta. Mulle meeldib Jarmuschi muusikamaitse kaasaegsus, vabadus konventsioonidest, mis on valitsenud filmimaailma soundtrackide üle (kogu see pateetiline sümfoonilisus). Neil Young "Dead Manis" ja RZA "Ghost Dogis" kõlasid mu jaoks veel paremini, kui nende artistide muusika eraldivõetuna.

Seepärast oli mul eriti hea meel, et "Limits of Controli" soundtrackiks on drone; õieti siis drone rock või drone metal. Peamiselt Boris, aga ka SunnO))) ja Earth. Väga hea ja sobilik soundtrack, muud midagi. Ainult et miskipärast kuidagi liiga vaikne... Mulle meeldis "Dead Mani" ja "Ghost Dogi" vali totaalsus, mis drone rocki puhul oleks ju ka ülimalt eeldatav. Nii ei pääsenud antud juhul väga hea muusikaline taust lihtsalt mõjule. Muidugi võis asi olla osalt ka selles, et vaatasin filmi arvutist, mille tillukeste kõlarite kvaliteet on vilets.

*

Veel tahtsin öelda, sellise tagasiulatuva pseudotwitteri korras, et lugesin vahepeal kahte väga head artiklit saladusest ja hirmust. Esiteks Maarja Vaino "Venedikt Jerofejevi ja Juri Buida saladus" Kriteeriumis, ning Mehis Heinsaare "Teadmised, hirm ja loovus" Sirbis. Mehisele tahaks vastu vaielda selles osas, et mu meelest teadmised ja tänapäevane info üleküllus paradoksaalselt mitte ei kustuta teadmatust ja Tundmatust, vaid lõppkokkuvõttes hoopis toodavad seda juurde. Mida rohkem sa tead, seda vähem sa tead, kindel see. Aga väga hea artikkel sellegipoolest.

Ja siis vaatasin veel Jarmuschi filmi tuules kultusvesterni "El Topo". Ärge vaadake seda filmi, väga halb. Omamoodi õpetlik sissejuhatus kõigesse sellesse, mida oli kuuekümnendates ja hipi-maailmas nõmedat ja rumalat.

Elu on väärtusetu, sest elu on hindamatu

Vaatasin PÖFFil linastuvat Jim Jarmuschi uut filmi "Limits of Control". Järgneb arvustus, mille saatsin (lühendatult) ka Sirpi. Pealkirja eest tänan Kati Lindströmi.

Ühest küljest on „Võimu piirid” (The Limits of Control, 2009) nii omapärane ja suveräänne teos, et kuidagi naljakas on seda Jarmuschi teiste või tegelikult ükskõik milliste filmidega ühele pulgale seada. Ega Jarmusch ühtki kehva filmi teinud ei olegi. Aga teisest küljest ei saa kuidagi ütlemata jätta, et minu jaoks on „Võimu piirid” „Surnud mehe” (1995) kõrval Jim Jarmuschi kõige nauditavam, huvitavam ja intrigeerivam film. Ja „Surnud mees” on üldse üks mu lemmikfilme.

Põhja-Ameerika filmikriitikat koondavast saidist rottentomatoes.com selgub, et eriti sooja vastuvõttu pole „Võimu piirid” oma kodumaal leidnud. Asi on ilmselt selles, et oma viimases filmis teeb Jarmusch Lynchi. „Võimu piirid” on esmapilgul päris krüptiline mõistatus. Lynchi puhul kiidetakse juba ammu heaks kõik, mis ta teeb (igaks juhuks, et mitte lolliks jääda), aga kuna Jarmusch pole sedasorti filme varem teinud, siis temale esmase ja ühese tähenduse puudumist juba andeks ei anta. Ometi pole Jarmuschi jaoks tegu mingi uisapäisa eksperimendiga; selles filmis läbiva reaalsuse ambivalentsuse ja arbitraarsuse teemaga tegeles Jarmusch juba „Kummituskoeras” (1999) ning „Murtud lilledes” (2005), kui mitte juba varemgi. Päris kindlasti on „Võimu piirid” täiesti õnnestunud mõistatus, mille jahedas vastuvõtus pole süüdi mitte mitte Jarmusch, vaid korporatiivsest filmitööstusest tuimestatud pealiskaudne kriitika.

Peale selle pole antud juhul tegu sellise pöörase otsade lahti jätmisega nagu Lynchi filmides. „Võimu piirid” on lõppkokkuvõttes ehtjarmuschlikult sümbolistlik lugu. Oli ju ka „Surnud mees” sümbolistlik. Jarmuschile omane on ka filmi rahulik tempo, algusest lõpuni meisterlik atmosfääriloome ning hubane keskkonda sulandumine. „Võimu piirid” räägib loo nimetust mehest (Isaach De Bankolé), kes reisib läbi Hispaania, et täita teatud salajane ning tähtis ülesanne. Kaunid kaadrid Madridist, Sevillast ning spagetti-vesternidest tuttavatest Hispaania mägi- ning kõrbealadest jõuavad meieni meisteroperaator Christopher Doyle`i kaamera läbi, kes on vaatajale tuntud Wong Kar-wai filmide ülesvõtjana. Nimetut meest abistavad tema teel mõned kunstnikud, muusikud ja boheemlased.

Ja see on võibolla kõik, mida võib selle filmi kohta öelda ja teada enne, kui te seda näinud ei ole. Sest peaosalise missiooni eesmärk selgub filmi vältel õrnalt ja vihjamisi, ning alles kõige lõpus selgemalt ja kindlamalt (kuigi ilmselt ikkagi mitte piisavalt selgelt paljude kärsitute vaatajate jaoks). Minu edasine jutt käsitlebki filmi lõpus selguvat põhiideed. See põhiidee on paeluv ja paljutahkne ning väärib kindlasti põhjalikku arutamist – eriti juhul, kui te olete filmi juba näinud. Nii et palun edasi lugedes sellega arvestada, et ma lobisen allpool enam-vähem kõik välja.

*

Kuid filmi analüüsi ei maksa siiski alustada mitte lõpust, vaid algusest, kui peategelane – filmi lõputiitrites tituleeritud kui „Üksildane Mees” (Lone Man) – kohtub kellegi Kreooliga ning tolle tõlgiga. Kolm meest näevad välja nagu mafioosod; seejuures kannab Üksildane Mees filmi vältel iseäranis elegantseid ülikondi. Kreool annab Üksildasele ülesande. See kõlab minu mäletamist mööda nii: „Mees, kes arvab, et ta on suurem, kui ta tegelikult on, peab surema. Surnuaial ta näeb, mis elu tegelikult on – ainult peotäis põrmu.” Peale selle soovitab Kreool: „Kasuta oma kujutlusvõimet, kasuta oma oskusi.” Antakse ka üks konkreetne juhis: kohtuda Viiuliga.

Üksik mees asub teele – esialgu Madridi – kuid me märkame, et ta ei tegutse sugugi nii, nagu peaks toimima maffia või mingi muu salaorganisatsiooni eriti tähtsa ülesande täitja. Ta ei järgi täpselt väljatöötatud plaani täis kohtumisi, salapäraseid infovahetusi, vargusi, mahakoksamisi ja süstemaatilisi puru silma ajamisi. Selle asemel jalutab mees rahulikult, kuid tähelepanelikult Madridis ringi, käib kunstinäitustel ja ööklubides, istub mitu päeva ühes kohvikus. Mees on täiesti karske; aegajalt sooritab ta oma ajutises korteris tai chi harjutusi ning kuulab klassikalist muusikat. Niisiis on tegu kunstihuvilise konspiraatoriga.

Linnas uidates ta paneb tähele mitmesuguseid tema jaoks olulisi märke, mis juhatavad teda edasi. Aga need märgid ei näi kuidagi olevat tema ülesandega põhjuslikus seoses. Näiteks näeb ta muuseumis maali, millel on kujutatud viiulit. Mees uurib maali tähelepanelikult. Pärast seda istub mees taas oma kohvikus, kui tema juurde tulebki kartlik mees viiulikastiga, kes annab üksikule mehele mingi salapärase paberi ja paar konkreetset juhist edasiseks tegutsemiseks.

Edaspidised kohtumised, mis Üksildast ta eesmärgile lähemale viivad, toimuvad umbes sama juhusliku loogika järgi. Esmalt märkab mees linnas uidates mingit märki, millele järgneb oluline kohtumine. Ta vaatleb kunstimuuseumis aktimaali, ning koju minnes ootab teda ees paljas tüdruk. Sevillas näeb ta täiesti juhuslikult rentslis vedelevat kokkukäkerdatud postkaarti sealse kuulsa Kuldse Torni fotoga, mille järel leiab selle torni jalamilt tänavakohvikust kitarrikohvriga mehe. Mõlemad kohtumised aitavad Üksildast edasi. Üksildane näib tegutsevat mingi kaose-loogika järgi, tõlgendades oma märke justkui Hiina vana ennustamisraamatu I Ching („Muutuste raamat”) juhuslikult etteantavaid soovitusi. Üksildane tegutseb intuitiivselt, kasutades oma kujutlusvõimet – just nagu filmi algul salapärane Kreool tal teha soovitas. Ümbritseva pakutavatest lugematutest võimalikkustest aktualiseerib üksik mees ühe, olles samas teadlik, et selle ühe võimalikkuse kõrval on lõpmatult teisi. Ja ükski neist pole rangelt võttes vale. Nagu ütles Kreool: „Tegelikkus on arbitraarne”. Kõige tagatipuks tellib Üksildane alati kaks tassi espressot, valides neist rüüpeks vaid ühe.

Inimesed, kellega Üksildane kohtub, aitavad kõik teda edasi mingite konkreetsete juhiste abil, kuid sinna juurde räägivad ka justkui mõttetut juttu, mis sarnaselt Üksildase kõnekate märkidega ei ole sihipärase tegutsemisega kuidagi otseselt seotud. Kuid samal ajal kujutavad need jutud endast arutlusi tegelikkuse ambivalentsuse teemadel; kõikide võimalikkuste üheaegse kõrvutieksisteerimise teemadel. Efektse välimusega filmiinimene, ilmselt näitlejanna (Tilda Swinton) räägib, et parimad filmid on nagu unenäod – kunagi hiljem mõnd teatud pilti meenutades ta ei mäleta, kas tegu on kaadriga mõnest filmist või nägi ta seda ise unes. Viiulimees kõneleb, et kõigi puust tehtud keelpillide molekulid säilitavad endas iga noodi, mis neil pillidel kunagi on mängitud. Mehhiklane, võibolla kitarrist, räägib, et tema küla meeste arvates sõltus tegelikkus sellest, mis värvi klaasi läbi sa maailma vaatad. Jaapanlannast teadlane räägib sufide tarkust edasi arendades, et maailma asjad koosnevad tantsivatest molekulidest, mida on tulevikus võimalik teaduse abiga ümber kujundada, nõnda muutes ka asju ennast.

Kui teadlane välja arvata, on kõik kohatavad isikud kunstiinimesed, või vähemalt kunstihuvilised. Paistab, et sarnaselt peategelasega ei eksisteeri neist kellegi jaoks ühtset, loogilist, ainuõiget reaalsust, ainukest tõde.

Filmi teises osas aga leiab aset kõnekas stseen. Jaapanlannast teaduseneiu teatab pärast oma filosoofilist mõttearendust Üksildasele sosinal: „Meie hulgas on neid, kes ei ole meie hulgas!” Millele Üksildane vastab: „Mina ei ole kellegi hulgas.” Tõepoolest, nimetu peategelane, kes ümbrusega nii tähelepanelikult kontaktis on, hoiab sellest samas ranget distantsi. Ta keelab oma abilistel telefonide kasutamise, keeldub alasti neiu poolt pakutavast seksist, ei räägi kellegagi kohalikus, hispaania keeles. Tema päritolust pole midagi teada. Ta tegelaskuju vihjab [spagetti]vesternitest tuntud nimetutele peategelastele (nt Sergio Leone filmides), kes tulevad eikuskilt, muudavad vääramatu jõuna asjade kulgu, ning kaovad eikuskile.

Kuid mida pidas jaapanlanna oma hoiatusega silmas? Üksildase abilisi iseloomustab see, et need on valdavalt üsna boheemliku ja viletsapoolse väljanägemisega kunstiinimesed. Teadlane kannab ranget kostüümi. Selles seltskonnas paistavad aga välja kaks naisterahvast – Üksildast ta korteris oodanud alasti neiu ning näitlejanna. Neiu on küll Schuberti-huviline, kuid Üksildane tasub talle tema informatsiooni eest teemantidega, mis neiule sära silma toovad. Samuti katsub neiu Üksildast võrgutada. Näitlejanna on õige efektselt riietatud ning meenutab oma jutus õhkamisi Hollywoodi klassikalisi filme. Võrreldes „Võimu piiride” mitmete hatuste kompromissitute kunstinässidega tõmbavad neid naisi hinnalised esemed, kuulsus ja glamuur. Kahtlemata on tegu võimu atribuutidega. Milleks on loomulikult ka seks, võrgutamine.

Filmi edasises käigus läheb neil kahel naisel haprasti. Näitlejanna nabivad kinni mingid mustades ülikondades mehed ja topivad ta luksusautosse. Tema edasine saatus on teadmata. Üksildast korteris oodanud teemandihimuline neiu aga tapetakse filmi lõpus päris ära. Nüüd hakkab ehk tasapisi aimuma, millest see film räägib. Võimust, kontrollist. Ning samas kunstist, intuitsioonist, reaalsuse nägemisest lugematutel eri viisidel, mis ei allu ühtsele, ühesele kontrollile.

Filmi lõpus saab kõik selgeks. Üksildane jõuab oma rännaku lõpule kuskil Hispaania poolkõrbes, kus asub äärmuslike turvameetmetega ümbritsetud villa. Seda, kuidas Üksildane sinna mängeldes sisse tungib, ei vaevuta meile isegi mitte näitama, sest mitte sellest ei ole film. Piisab vaid Üksildase seletusest: „Ma kasutasin oma kujutlusvõimet.” Villas paikneb Ameeriklane (Bill Murray), keegi ülitähtis asjamees, kellest ei saagi aru, on ta poliitik, maffiaboss või vabamüürlane (ta laual asub miskipärast inimpealuu), aga see polegi tähtis, sest tema osaks on selles sümbolistlikus filmis olla Suur Tähtis Nina. Ta peab ennast vulgaarselt üleval ning seletab Üksildasele, et igasugused kunstnikud ja teadlased ei tea tuhkagi sellest, kuidas maailmas tegelikult asjad käivad. Nagu aga kogu eelneva filmi jooksul selgeks on saanud, on Üksildasel ja ta kompanjonidel tegelikkusele hoopis teistsugune vaade.

Nüüd näib selgeks saavat ka see, kuhu kadusid varem paljas tüdruk ja näitlejanna. Kuigi nad olid rohkem või vähem kunstiinimesed, õnnestus võimul nad oma korruptiivsesse võrku meelitada. See hukutas naised. Saab ka selgeks, mida tähistavad filmis aegajalt vilksatavad teemandid ning linnade kohal tiirutavad mustad helikopterid.

Muidugi võib vaatajatel tekkida kahtlus, et ka filmis figureerivatel kunstnikel-teadlastel on oma salaorganisatsioon, kelle eesmärgiks on hetkel võimu omavad isikud kõrvaldada ning siis ise kontrollipositsioonile asuda. Teataval määral on ju nende tegevus ning suhtlus Üksildasega täpselt koordineeritud, filmi vältel vahetatakse tikutoose, mis sisaldavad salapäraseid kodeeritud sõnumeid. Kuid samal ajal on selge, et nad kõik on täiesti erinevad inimesed, kes tegelevad igaüks oma erialaga – näitlevad, mängivad pilli, uurivad molekule. Mis neil ikka nii väga ühist saab olla. Kui neil on mingi salaselts, siis see tundub olevat põgus, ühekordne üritus, mille ainsaks eesmärgiks ongi totaalset kontrolli omava Ameeriklase kukutamine. Mitte selleks, et ise võimusüsteem kehtestada, vaid selleks, et võimusüsteem avada lõpmatute ümbersüstematiseerimiste avatud väljale. „Universumil pole keskpunkti ega ääri,” kõlab üks teine filmis mitut puhku korratav loosung.

Prantsuse teoreetikud Gilles Deleuze ja Félix Guattari on eristanud riiklikku ja nomaadlikku reaalsuse tõlgendamise ja kontrollimise süsteemi. Riigi-süsteem ihaldab süsteemi muutumatust ning totaalset kontrolli. Riigil on võimukeskus ja perifeeria. Nomaadlik süsteem on ilma keskmeta; see on pidevas muutumises. Ka nomaadlik süsteem võib olla keeruliselt organiseeritud, kuid selline organisatsioon on alati valmis lagunema ning ümber formeeruma vastavalt muutunud oludele. Eesmärkide muutudes tekivad laialilagunenud üksustest taas uued organisatsioonid jne. Kindlaid reegleid ei ole, need tekivad sõltuvalt olukorrast aina uuesti ja uuesti. Sellises kindlate piirideta olukorras ongi põhiliseks abimeheks intuitsioon. Pole kahtlust, et filmis „Võimu piirid” on Ameeriklase kontrollida Deleuze`i-Guattari mõttes riiklik organisatsioon, kunstnike-teadlaste salaselts on aga nomaadlik moodustis.

Kuid Üksildane ise on veel äärmuslikum nähtus. Ta nagu polekski päris inimene, vaid midagi enamat, mingi üleloomulik või jumalik kuju, kes näib kohati omavat inimesele kättesaamatuid võimeid (ja võibolla kuulub siis ka Üksildasele ülesande andnud Kreool sellesse üleinimlikku valda). Tundub, et Üksildane pole mitte kunstnikega võrdväärne sõltumatu üksus, kes aina moodustab uusi nomaadlike kooslusi, vaid on taas sümbolistlikul moel fundamentaalse printsiibi kehastus ja täideviija – printsiibi, mille järgi mistahes muutumatu kontrollimehhanism on määratud lagunema. Ta kehastab printsiipi, mida on võimelised suunama ja ellu rakendama kunstnikud ja muud uute ideede genereerijad.

Deleuze ja Guattari rõhutavad, et riiklik süsteem tegeleb alati enesepettusega, sest totaalset, muutumatut kontrolli pole kunagi võimalik saavutada. Kui keegi arvab, et kontrollib elu ja tegelikkust (võibolla oleks olnud targem tõlkida filmi pealkiri ikkagi „Kontrolli piirid”), siis ta eksib. Reaalsus, nagu me Jean Baudrillard` järgi teame, on kõrb. Suur Tähtis Ameeriklane asub ju keset kõrbe. Ning „elu on vaid peotäis põrmu”, nagu kuulutas Kreool filmi alguses. Filmis mitmel korral kummitavaks lauseks on „La vida no vale nada” – „elu pole midagi väärt”. Filmi ühes viimastest kaadritest külastab Üksildane taas Madridi rahvusmuuseumi ning vaatleb seal Antoni Tàpiese taiest, mis kujutab endast lihtsalt üht maaliraami paigutatud valget lõuendit või lina. Lõuendi taga võib olla ükskõik mis; lõuendile võib maalida ükskõik mida.

„Elu pole midagi väärt”... Ühelt poolt võib seda loosungit tõesti tõlgendada Baudrillard`likult, nihilistlikult. Teiselt poolt võib aga öelda, et see, mis pole midagi väärt, on see elu ja reaalsus, mida peab reaalsuseks Ameeriklane – ehk siis „ainuke tõeline”, „objektiivne reaalsus”. Ning Jarmuschi järgi on just kunsti ja kunstnike – või ka uudsete teaduslike ideede – võimuses purustada illusiooni totaalset kontrolli taotlevast ühesest tegelikkusest. Nagu ütleb filmis figureeriv Mehhiklane: peegeldused on tähtsamad kui peegeldatav. La vida no vale nada, sest vita brevis, ars longa est. Või: elu pole midagi väärt, sest elu on hindamatu.

Ega ma ei ütle, et „Võimu piirid” päris perfektne film on. Ma tegelikult ei näe põhjust, miks see pidi kuni finaalini jääma nii arusaamatuks. Film keskendus Üksildase intuitiivsele rännakule ja kohtumistele, kuid vähe oli kujutatud tema missiooni sihtmärki – võimu. Oli vaid kujutatud kahe tegelase, näitlejanna ning palja tüdruku allajäämist võimu survele, lisaks veel need ringitiirutavad mustad helikopterid ning mõned teemandid juhuslike neidude ihaldavate pilkude valguses sädelemas. Kuid kõike seda oli liialt vähe, et tähelepanelik vaataja saaks juba varem aimu, mille vastu Üksildase ning ta põgusa vennaskonna konspiratsioon on suunatud. Selles mõttes taandus filmi salapära tõesti põhjendamatuks segasuseks. Sest lõppkokkuvõttes polnud ju mingit saladust. Aga kuna lõpuks kõik selgeks sai, ei riku see probleem üldmuljet väga palju.

Ei olnudki 23 aastat koomas

A Belgian man who doctors thought was in a coma for 23 years was conscious all along, it has been revealed.

http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/8375326.stm

(...) He has also said that he felt powerless as doctors and nurses tried to speak to him before giving up hope, and that he "dreamt the time away" as the years passed.

(...) Mr Laureys said that in about 40% of cases in which people are classified as being in a vegetative state, closer inspection reveals signs of consciousness.