neljapäev, 15. oktoober 2015

Jerusalem In My Heart, „If He Dies, If If If If If“ (Constellation, 2015)



2005. aastal Kanadas asutet projekti Jerusalem In My Heart keskme moodustab Liibanoni-päritolu härra Radwan Ghazi Moumneh. 2013 andsid nad välja suurepärase albumi „Mo7it Al-Mo7it“, millel domineerivad klassikaline araabia keelpillimäng ning võimas, emotsiooniküllane melismaatiline laul on pandud kõlama nagu Earth või Neil Youngi heliriba filmile „Dead Man“, sekka veel natuke sünte ja elektroonikat. See kõik kõlas omal kombel painajalikult  ja kütkestavalt veidralt, kuid oli ometi kokku mängitud lapseliku DIY lustiga, mis tõi meelde mõlkuma mõned mulgimaised Õunaviksi artistid.
            Kõnealune teine kauamängiv „If He Dies, If If If If If“ jätkab samas voolusängis, kuid kahjuks nii hea ei ole kui „Mo7it Al-Mo7it“. Algab ta väga jõulise esimese lauluga, kuid sealt edasi suubub album ambient-glitchilikku krudinasse, mis ei kõla eriti muud moodi kui timheckerlikult. „If He Dies...“ mõjub just nõnda ettearvatavalt, nagu neil ülipaljudel kordadel, kui keegi on otsustanud segada mistahes ilmanurgast pärit „traditsioonilist muusikat moodsa elektroonikaga“. Puudu kipub olema esimese albumi valus-mänguline sügavus, mis ulatus kõrgele ja kaugele. Ent kui katsuda „Mo7it Al-Mo7it“ ära unustada, siis ega „If He Dies...“ ei ole iseenesest ka just kehv plaat. Lisaks avaloole leidub siin siiski muidki väga kenasid laule, näiteks kolmas, nimega „7ebr El 3oyoun“. 7

(Ekspress, 14. okt 2015)

Arvustuse lõpuks kuulamegi hoopis „Mo7it Al-Mo7iti“ kaunist lõpulugu "Amanem".

teisipäev, 9. juuni 2015

Francisco López, Presque Tout (Quiet Pieces: 1993-2013) (Line, 2014)





Liiga palju kultuuri

(Ilmunud palju lühemana Müürilehes)

Hispaanlane Francisco López (s 1964) on üks maailma tunnustatumaid välihelikunstnikke (field recording artist). Tema 35 aasta jooksul kogunenud väga mahukas kataloogis on sadade kaupa töid, mille pikkus varieerub mõnest minutist mitme tunnini. Kuigi Lópeze huvi välihelide vastu algas tema teadustööst Kesk-Ameerika vihmametsades (ning ta töötas ökoloogina ühe intervjuu andmetel veel vähemasti 2010. aastal), ei ole tema helikunst sugugi dokumentaalset laadi, nagu paljudel tema kolleegidel, st Lópeze eemärgiks ei ole presenteerida kuulajale konkreetseid eksootilisi loodushelisid. Ta ei tee auditiivseid dokkfilme. Otse vastupidi. Tema töid iseloomustab äärmine infovaesus. Paljudel CD-del ega nende ümbristel pole ühtki kirjutatud sõna peale artisti nime ja töö pealkirja, milleks on lihtsalt näiteks „untitled # 274“. Helide allikas on teadmata ja neid on tundmatuseni moonutatud. On mingi heli ja kõik.
Mõned neist töödest on jõhker ja toores müra. Teised jälle on peaaegu puhas vaikus, vaid korraks kostub vaevukuuldavaid, tihti bassiseid krõbinaid-kobinaid. Käesolev kogumik on umbes seitsme tunni pikkune heli-DVD-kogumik, mis koondab Lópeze lühemaid vaikseid töid, lisaks veel üks tunni- ja üks kolme tunni pikkune teos. López ise rõhutab, et tema helide kuulamiseks on vajalik äärmine keskendumine. Tema laividel seotakse kuulajate silmad vahel kinni, et nad kõrvalistele asjadele tähelepanu ei pööraks. López peab ka enda isikut selles kontekstis kõrvaliseks ning ei viibi laval. Kodukuulajatele paneb López südamele, et nad kuulaksid CD-sid ja mitte viletsama kvaliteediga mp3-sid ning kasutaksid võimalikult head helitehnikat, et helinüansid kohale jõuaksid.
Niisugusel keskendumisastmel Lópeze teoste, eriti vaiksemate tööde kuulamine on meditatiivne ja kahtlemata väga meeldiv kogemus. Ma ise olen kasutanud mõndasid ta töid mediteerides keskendumisobjektidena. Isegi välihelikunsti kummalises maailmas on Lópeze looming väga omanäoline, kordumatu ja selgelt äratuntav.
Kuid Francisco Lópeze loomingu kuulamiseks on veel ka üks teistsugune moodus, millega maestro võibolla ise hea meelega ei nõustuks, kuid mida ma siiski väga tihti kasutan. Nagu paljud minuealised ja nooremad tänapäeva Lääne inimesed, olen ka mina pikkade aastate jooksul kohutavalt palju muusikat kuulanud. Mõnikord tekib sellest küllastumus. Ka Valdur Mikita kirjutab oma raamatus „Lingvistiline mets“, et meie ümber on liiga palju kultuuri – raamatuid, filme, laule, teatrietendusi. Ja muusika on – lotmanlikult kõneldes – tänapäeva kultuuri dominant. Mikita ei arva, et me peaksime manduma üleüldisse nürimeelsusse ja harimatusse. Ta peab silmas, mulle näib, et liiga palju on vahendatud,  abstraktseid kujutlusmaailmu, ning tänapäeva inimesel oleks vaja enam meelelist, aistilist, abstraheeriva ja analüüsiva mõistuse eelset, füüsilist, „metsikut“ kogemust. Ka niisugune kogemus saab olla kultuuriliselt reguleeritud ja esitatud, aga „kultuuriliselt“ teises mõttes.
Niisuguses tänapäeva kultuurilise ülekülluse olukorras, kui sa näiteks ei viitsi enam kuulata muusikat, saab valida mitmete praktikate vahel. Võib muusika üldse kuulamata jätta, aga see muudab mõnikord kah olemise kuidagi ühemõõtmeliseks ja plassiks. Aga võib näiteks kuulata Lópeze käesolevat „vaikusekogumikku“. Mitte tingimata nii, nagu López ise soovitab – äärmiselt süvenenult ja muid helisid ning tähelepanuobjekte minimeerides. (Muude helide minimeerimine on tänapäeval üldse küllaltki keeruline, kui te ei tegele kuulamisega helikindlas stuudios või üksinda keset sügavat ööd väga vaikses äärelinnas, või maal.) Aga võib kuulata nimelt hästi vaikselt, just nõnda, et teid ümbritsevad olmehelid Lópeze omadega segunevad. Keeruline on vahet teha, kas madalsageduslikud helid tulevad kuskilt väljast või teie kõlaritest. Nii te jääte oma füüsilisse keskkonda hõlmatuks ‒ mitte ei eraldu sellest, nagu eeldab suurem hulk tänapäevast kultuurikogemust ‒, kuid sellesse keskkonda tekivad pretsedenditult väiksed ja diskreetsed lisaühendused ja -uksekesed, mis seovad teid ja teie ümbrust millegi palju suurema, kõnekama ja tabamatumaga, kui te esimese hooga oskaksite tähele panna.

neljapäev, 2. aprill 2015

Andy Stott, „Faith in Strangers“ (Modern Love, 2014)






Tehno ja dubi alateadvus

Andy Stotti suur väärtus seisneb selles, et ta teeb tehnost ja dub(step)ist midagi enamat, kui need iseenesest tavaliselt on. Ta deterritorialiseerib tehno. Selliseid artiste on hämmastavalt vähe. Kui Stott oma ebaõdusate EP-dega „Passed Me By“ ning „We Stay Together“ sukeldus kuskile sügavale tekno pimedasse alateadvuseruumi, kus eemal nurgas võis teiste hämarate kujude hulgas märgata näiteks müraheeros Merzbow terastraatjalt kõhna kuju, siis eelmise albumiga „Luxury Problems“ (2012) võeti Alison Skidmore`i atraktiivse vokaali abiga jalge alla õhulisemad-eeterlikumad rajad, mille all aga undas-põksus endiselt midagi tumedat ja õudsat. Skidmore on kohal ka värskel albumil – ehk enamgi ja lummavamalt kui varem – ja tulemus on sammukese veelgi lähemal trip hopile ja näiteks Burialile. Tumedaid alateadvuseurinaid on ehk veidi vähemaks jäänud, aga „Faith in Strangers“ oleks sellest hoolimata igati suure- ja salapärane, kütkestav ja mitmekihiline album – kui ei oleks viimast kolme rada. (Kokku on neid üheksa.) Õnnetu lõpu seas on ka plaadi nimilugu, millega Stott astub kuidagi libedale ja populistlikule teele. Loodame, et pretsedent edaspidi enam ei kordu. Taevas teab, kuidas selle albumi lõpp nii hirmsasti ära vajus. Samas on mugav need kolm lugu lihtsalt kuulamata jätta ja kõik on vägagi huvitav ja ilus. 8

(Ekspressile oktoobris 2014)

neljapäev, 8. jaanuar 2015

A Winged Victory For The Sullen, „Atomos“ (Erased Tapes, 2014)





Vaibumise kunst

Igal muusikateosel on lõpp. See on siis, kui viimane takt on kõlanud, kui kõik, mis muusikutel öelda oli, on öeldud, ja heliteos vaibub hääletusse olematusse. Lõpp ei ole punkt ajas, see vaibumine peab alati vältama mingi ajavahemiku. Isegi Napalm Deathi mõnesekundilised grindcore-plahvatused ei saa hakkama ilma sekundi murdosa pikkuste vaibumisteta, kuigi nad võibolla tahaksid. Pikkadel rahulikel klassikalise muusika või ambient-teostel võib see vaibumine väldata mitu minutit. Ometi, kui võrrelda Napalm Deathi või Arvo Pärdi vaibumisi, siis on need hämmastavalt sarnased. Kui kõik maailma vaibumised eraldada neile eelnenud teostest, on nad ühesugused. Millinetahes eelnenud emotsioon või kaemus ka oli, nüüd ei oma ta enam tähtsust ‒ nüüd on lihtsalt vaibumine.
AWVFTSi endanimeline debüütalbum (2011) koosneski otsast lõpuni neist vaibumistest, teenis ohtralt kiidusõnu kriitikutelt ja kuulajatelt ning omandas mingil määral kultusstaatuse. Ju siis on tänapäeva inimestel vaja niisugust akustilist depressanti. Käesolev, teine album „Atomos“ on hetketi kah taoline vaibumise kunst, aga üldiselt segunevad vaibumised nüüd lihtsalt tavalise, rahuliku „postklassikalise“ muusikaga. Aga sellisena ei ole kah „Atomos“ sugugi paha. Siin on üldiselt väga kenad meloodiad. Hetketi leidub lausa kirjeldamatult kauneid helisid (nt „Atomos X“). 8

(Ekspress)



reede, 2. jaanuar 2015

David Shea, „Rituals“ (Room40, 2014)







David Shea ei ole laiema publiku hulgas just eriti tuntud, kuid maailma avangardsemates ringkondades juba vähemalt 1990. aastate algusest peale tunnustatud helikunstnik. Koostööd on ta teinud näiteks Bill Friselli, Bill Laswelli ja John Zorniga; ta on avaldanud mitu plaati Zorni plaadifirma Tzadik all. David Shea helikeel on väga laiahaardeline, hõlmates muu hulgas näiteks jazzi, klassikat, poppi, latiinot, ambientit, keskkonnahelisid ning ida-Aasia sakraalset muusikat. Shea on muide ka praktiseeriv budist.

„Rituals“ on võrreldes David Shea muu loominguga pigem vaiksem plaat. Kollaborantide hulgast leiame mitmeid kõneväärseid, näiteks Robin Rimbaud` (Scanneri) ja Oren Ambarchi; albumi on masterdanud Room40 boss Lawrence English. Nagu albumi nimigi lubab, on idakaare rituaalsetel helinditel ja instrumentidel selles teoses iseäranis kaalukas roll. „Rituals“ kõlab nii nagu teatavat tüüpi new age vist tahaks kõlada, aga enamasti lihtsalt ei küündi; see album on nii palju mitmetahksem, haritum ja sügavam.

Mõned albumid jutustavad pelgalt oma helidega lugusid, lasevad kuulda justnagu auditiivseid filme, kirjeldavad maailmu ‒ neis peitub saladuste sõlmpunkt. Üheks kuulsamaks näiteks võiks olla Pink Floydi „Dark Side of the Moon“. „Rituals“ kuulub samuti selliste maailmadest jutustavate albumite hulka. Ta moodustab kindlalt koos seisva terviku, olles seejuures väga pikk (ligi 80 minutit). See on igas mõttes suur teos. Tänapäeval harvaesinev saavutus. 10

(Ekspressile)

pühapäev, 14. detsember 2014

Cubus Larvik, „Memorial“ (Paranoia, 2014)






Cubus Larviku album algab rajaga „Epiloog“, mis kõlab svengrünberglikult. Üldse, kui Eestis kerkib esile uus elektroonilist muusikat loov artist, võib umbes 50 % tõenäosusega kindel olla, et tema teostes võib kuulda midagi grünberglikku. Selle helilooja pikaaegne ja kestev mõju niisugusele helikunstile on seda hämmastavam, et näiteks Grünbergi suurteosed – „Hingus“, „OM“ ja „Milarepa“ – on ausalt öeldes igavavõitu. Tema lummus seisneb eeskätt lühikestes ja tontlikes filmimuusika fragmendijuppides. Aga võibolla ongi just see Grünbergi mõju suurendanud ja pikendanud, et tema loodud kordumatu ja kummalise helikeele potentsiaal on jäänud ta enda poolt välja arendamata. Võibolla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega nad rikuksid kõik ära. Seda peavadki aina ning jätkuvalt tegema teised – neist algfragmentidest lummatud. Ning algallikas jäägugi lõpuni fragmentaarseks ning tabamatuks.
            Aga Grünberg Grünbergiks. Peale nimetatud lühikese „Epiloogi“ midagi grünberglikku Cubus Larviku plaadil ei kuule. Grünbergi looming ning ka „Epiloog“ on olemuselt soojad ja romantilised, ülejäänud „Memorial“ on aga külm ja kalk nagu Gröönimaa jäässe tardunud külma sõja aegse pommituslennuki rusud või Aphex Twini krestomaatiline „Selected Ambient Works, vol. 2“. Rajad on lühikesed ja katkevad kuidagi äkitselt ja julmalt – nagu neid presenenteeriks kuulajatele mõni südametu bürokraat: „Nii: nägite, kuulsite, hea küll! Aeg on edasi minna.“ Nõnda äkitselt katkedes ei jõua ükski rada meid mõnele helimaastikule või –maailma välja juhatada. Kuulaja jääb ekslema selles hargnevate radade külmas metsas.
            Kõnealuse plaadi esitlust tutvustavas tekstis öeldakse, et see album „tähistab tegijatele ühe olulise perioodi lõppu ja uue, kurvema algust“. Lõppenud perioodi kohta siis nähtavasti käibki „Epiloog“, mis „Memoriali“ hoopis alustab. Kohati hakkab „Memorial“ kõlama nagu ränkraskete masinate urinat jutlustav soomlaste Pan Sonic, kohati jälle nagu eriti tumeda tekno intro. Kuid masinaid ei panda täitel tuuridel tööle ning teknobiit matsuma ei hakka.
            Plaadi viimane rada „Monument“ siiski – pärast seda kalgivõitu plaati – taasäratab kuulaja külmunud hingelinnukese, kõlades nagu 1970ndate saksa kosmosemuusika või Jean Michel Jarre`i analoogsüntekad. Nõnda võib kokkuvõtteks öelda, et „Memorial“ on üks kõle ekslemine pimedas, metallises metsas, aga õnneks on teada, et metsa ümber – kuulaja selja taga ning kuskil kaugel ees – on ka miskit avarat ja südantsoojendavat, kuigi mis täpselt, jääb hämaraks.

(Ilmus lühendatult Müürilehes)

Tindersticks, „Ypres“ (Lucky Dog, 2014)





Belgias, Ypres`i linnas ja selle ümbruses toimunud I Maailmasõja lahingutes hukkus sadu tuhandeid sõdureid. Kohalik Ypres`i lahingutele pühendatud muuseum palus 2011. aastal Tindersticksil luua muusika avatava uue ekspositsiooni tarvis; selle palve tindekad järgneval aastal ka täitsid. Näitusemuusika erinevad katked mängivad, nagu ma aru saan, tänase päevani katkematult ekspositsioonisaalide erinevates ruumides. Ja nüüd siis sättisid tindekad kõnealused helindid ka plaadile.
            Sedavõrd õudsetele sündmustele pühendatud muusika loomine on keeruline ja vastutusrikas ülesanne. Albumi esimene rada, „Whispering Guns, parts 1, 2 and 3“ on sünge, kurb ja tume rännak, taustal kostub mürskude vinguvat lendu ja plahvatusi. Niisugune muusika tõttöelda on natuke kasutu. See on niigi teada, et Flandria Väljadel toimunu oli kohutav; kas on tarvis seda päevselget tõsiasja alla joonida ja üle öelda? Muusika peaks taolistel puhkudel lisama traagilistele sündmustele mingi uue tasandi. Heaks näiteks on Gavin Bryarsi kuulus „Sinking of the Titanic“ (1969), mis on rahulik, tasane ja sellisena lepitav, saatusega rahu sõlmiv teos. Aga uus tasand võib loomulikult olla ka midagi hoopis teistsugust, mitte tingimata rahulik ja lepitav. „Ypres`i“ teine pool mingit uut tasandit küll lisada üritab ja võibolla näitusesaalis see ka töötab, aga pelgalt albumina jääb „Ypres“ natuke tapeetlikuks ja hollywoodlikult pretensioonituks taustahelindiks. 5

(Ekspress)