poliitilisi hajamõtteid: väägvere robotikoor

Ma pole selles blogis eriliselt poliitikaga tegelenud, aga nagu feministid ütlevad: kõik on poliitiline. Elu on üldse viimasel ajal poliitiliselt aktiivsemaks muutunud.

Siim Kallas virises kuskil, et vanad eurooplased on ülbed ja ikka arvavad, et Eesti on mingi jumala mõttetu maa, sisuliselt Venemaa. Aga ega eestlased isegi enda kohta oluliselt teisiti arva. Iive kisub vääramatult alla nulli, Soomes töötab 100 000 eestlast (sh paar mu sõpra ja klassikaaslast, puha hea haridusega ja targad); soome keelt õppida soovijate arv on plahvatuslikult kasvanud. Joel Sang pakkus aasta eest Ekspressis välja lahenduse: Eesti peaks ühinema Soomega. Olen isegi sellele võimalusele palju mõelnud.

Teiseks võimaluseks vältida eesti rahva hääbumist oleks püüda arendada eesti kultuuri, mida soovitasid ka nt Jakob Hurt ja Gustav Suits. Ma arvan, et kuigi hetkepoliitiliselt on Tiibet tunduvalt viletsamas seisus kui Eesti, on neil meiega võrreldes kahtlemata mõõtmatult suurem võimalus viiesaja aasta pärast olemas olla, sest neil on erakordne kultuur. Aga oluliselt suurem võimalus on ka nt islandlastel (teate ise, kui suure rahvaarvuga) - mitte niivõrd geograafilise isoleerituse või kalapüügipiirkondade pärast, vaid kultuuri pärast. Ja mitte ainult saagavärgi pärast, vaid Björki, Sigur Rosi, Mumi pärast; rikkaliku ja elujõulise kirjanduse ning filmikunsti pärast. Eks muidugi ka väga aktiivse kodanikuühiskonna pärast.

No ja kui kõnealuse teema piire veel kokkupoole tõmmata ja veel väiksemaid näiteid tuua, siis USA võib minna päris pankrotti ja kõik autofirmad võivad oma tehased Detroitis sulgeda. Aga Detroiti väljasuremist lükkab kindlasti kaugemasse tulevikku selle linna eriline koht teknomaailmas.

Õieti peaks ütlema, et Eestis ei tuleks mitte kultuuri arendada või luua, vaid see kultuur tuleks üles leida. Või isegi - nagu ehk Hasso Krull ütleks - taas üles leida.

Aga Siim Kallase partei leiab, et "majandus on kõige alus" ehk teisisõnu "papp on põhiline".

Mul on siiski veel üks idee, mis peaks peale minema ka nimetatud parteile, eriti kui nad oma lipukirja kiuste ei taha lähitulevikus eepilistes kogustes võõrtööjõudu sisse tuua. Eesti tuleks robotiseerida. Robootika areneb tänapäeval väga kiiresti; robotid teevad aina keerulisemaid töid. Juba praegu ei saa ma aru, miks suvalises supermarketis nii palju inimesi töötab. Tegelikult poleks ju tarvis mitte ühtegi kassapidajat, koristajat ega kauba lettidele ladujat. Piisaks ühest robotite kupjast. Eestist võiks saada maailma kõige robotiseerunum maa, mis annaks eeskuju kogu pensioneeruvale Euroopale. Ka meie relvajõud peaksid loomulikult maksimaalselt robotiseeruma. Robotid töötavad ja sõdivad (näiteks Afganistanis), eakad eestlased aga kirjutavad romaane, uurivad tumeainet ja universumi struktuuri, peesitavad Tenerifel, jooksevad-suusatavad-väntavad-rullivad mööda maratone või teevad midagi muud toredat.

Meenub muidugi üks hea ulmejutt, mida ma kunagi Põhjanaelast lugesin. Seal oli algamas viimsepäevavõitlus inimkonna ja põrgujõudude vahel. Aga Luciferi ja Peltsebuli leegionitega saatis inimkond sõdima robotid, kes lõpuks sõja võitsidki. Ja nõnda võttis ka Issand Jumal lõpuks enda juurde Paradiisi robotid. Inimkond jäi pika ninaga maa peale edasi.

Lõpuks võib juhtuda, et ka Eesti robotitel kui põhilise töö tegijatel tärkab tõeline rahvustunne. Ma näen robotite laulukoore üldlaulupeol laulmas ja üldtantsupeol kõikvõimalikke liikuvaid detaile keerutamas ning ekraane vilgutamas. Ja inimesed - endised eestlased - jäävad kadestusväärselt hästi valvatavate väravate taha.

Müürileht 19

on netis lugemiseks väljas ja lubaduste kohaselt ka juba füüsiliselt Tallinnas Von Krahlis ja täna pärastlõunast Tartus Genklubis.

Arvustan seal kaht märkimisväärset heliteost - Fenneszi "On Invisible Pause`i" ja Porter Ricksi uuesti välja antud klassikalist albumit "Biokinetics". Samuti ilmub selles lehes mu refleksioon kloonide teemal, mida siit blogist allpool lugeda võite. Minust palju asjalikumalt puudutavad kõrgharidusreformi teemat veel Kaisa Eiche ja Henri Kõiv. Sellest lehest oskan senise lugemise-toimetamise põhjal veel väga soovitada Kadri Noormetsa metafüüsilist lühinäidendit "done not gone". Üks väga andekas noor kirjutaja on eesti kirjandusse tekkinud.

Siis veel Riho Kall luuletab ja Mihkel Kunnus kirjutab teate ise, millest. Ja ilus kaas on, eksju. Renee Altrov tegi.

kloon

ehk

Lilled Dollyle

Väärtuslik, hästivalmistatud ese, näiteks täispuidust söögilaud vananeb aeglaselt ja väärikalt. Ta võib olla kohutavalt vana ja kulunud, aga tema kulumises on originaalsust, stiili ja iseloomu. Isegi võib öelda, et sellise laua tõeline iseloom tulebki välja alles vananedes. Muidugi teatava piirini; miski pole igavene. Seevastu odav saepuruplaadist vuhvel näeb kui varem või hiljem välja nagu vastik asotsiaalne nott. Vana saepuruplaadist mööbliesemega pole mitte kui midagi peale hakata. Seda ei taha isegi mingitele heategevusorganisatsioonidele annetada, isegi kui need võibolla seda soovima peaksid. Tahaks selle noti lihtsalt minema visata.

Sellistest esemetest koosneb suur osa meid (vähemalt mind) tänapäeval ümbritsevatest asjadest. Tihti olen pidanud tõdema: mu ketsid, jope või arvuti vananevad kiiresti nagu kloonid. Nagu lammas Dolly, esimene kloonitud imetaja. Ja mitte ainult tema. Kõik kloonid kipuvad kiiresti vananema. Selle põhjused on keerulised, ka bioloogid on ses küsimuses eriarvamusel; ma ei tunne kloonimise bioloogilisi mehhanisme kuigivõrd ega hakka sel teemal pikemalt peatuma. Ma lihtsalt olen harjunud niimoodi võrdlema – see särk või raamat demoraliseerub füüsiliselt kiiresti nagu kloon. Küllap on selle võrdluse põhjuseks ohter Philip K. Dicki romaanide lugemine noorespõlves.

Sest mõnikord vananeb kiiresti ja haletsusväärselt ka näiteks mõni kohvik või kauplus. Maja, terve kvartal (Ülenurme põllupealsed). Linn (mingid USA uuslinnad). Miks mitte siis ka terve maailm, või vähemalt tsivilisatsioon.

Vilets vuhvel, mis kiiresti vananeb, näeb alguses hirmus kena, värviline ja läikiv välja. Jah, pakend, bränd on tähtis. Aga vuhvel ei ole lihtsalt „täiuslik simulaakrum“. Simulaakrum küll, aga mitte täiuslik. Asi on lisaks kõigele siiski ka asi, kuigi vilets vuhvel. Asi, mis teenib lihtsalt asjana, ühesõnaga ei millenagi muuna kui nimetu iseendana. Kuigi mitte eriti kaua. Ta on kloon. Mingi abstraktse etaloni, teatava märgijärjestuse (vrld DNAga) kloon.

Täna tabasin end mõttelt: olen väsinud nagu kloon. Ma ei olnud eriti palju tööd teinud. Ei olnud teinud seda kuigi entusiastlikult. Pigem ennast sundides. Miski oli mind sundinud, aga ma väga ei viitsinud. Natuke tegin ja kohevarsti olingi suht väsinud. Nii on see elus tihti.

Kloon ei ole nagu robot. Selle võib kuitahes võimsa ehitada, enda vajadusi mööda programmeerida ja siis robot murrab sinu jaoks tööd teha nagu tuhat meest. Kloon ei ole ka golem. Tollele sa lükkad paberirulli suhu ja see tormab võika innuga paberirullile kirjutatud salakäsku täitma. Täidab käsu ära ja viskab siis kuskile sirakile. Kui sa oma golemit korralikult paberirullide abil ei karjata, siis ta, tõsi küll, võib peast segi minna. Aga tal ei ole endal mitte mingisugust identiteeti. On põhimõtteliselt välistatud, et golem kisendaks: „Ma ei taha olla golem!“

Kloon ei ole ka ori. Aare Pilv kommenteeris Facebookis targasti praegu töös olevat kõrgharidusreformi: „Ikka enam pean ma õnne tänama, et käisin ülikoolis üheksakümnendail, mil seal polnud enam nõukogudeaegseid totrusi ega olnud veel kapitalistlikku rentaabluse-diktaati. Elias Canetti kirjutab teoses „Massid ja võim“: „niipea kui inimene määratakse üheleainsale tööle ja nõutakse lisaks võimalikult palju tulemusi võimalikult lühikese ajaga, niisiis produktiivsust, saab ta selleks, keda tuleb defineerida orjana.“

Jah, aga ori on selline olend, kellele öeldakse täie täitevvõimu toega: tee minu heaks tööd või sa sured. Kaldun pigem arvama, et need olendid, kes sünnivad kõnealuse kõrgharidusreformi või laiemalt üleüldse globaalse kapitalistliku rentaablusaparaadi töö tulemusena on nimelt kloonid. Kloon on ambivalentse, vastuolulise identiteediga. Kloon tunneb, et ta on küll justkui „tema ise“, aga samas ju ei ole ka, sest fundamentaalsed jupid, millest ta koosneb, on pärit kuskilt mujalt. Kelleltki teiselt; mingist abstraktsest etalonist (vrld meetri etalon, kilo etalon), lühidalt öeldes teatavast välisest märgijärjestusest. Ta justkui arvab asjade kohta midagi ise, aga samas mõtleb (või siis ei mõtle): kas see on ikka tema ise, kes nii arvab? Ta ei ole simulaakrum; ta on „päriselt olemas“ nimetu iseendana, ta tunneb ise ka, et ei viitsi nagu...; et ta kulub kiiresti, väsib kiiresti. „Põleb läbi“. Aga kloonina ei oska ta teisiti kui püüab oma probleemi lahendada sellesama eelprodutseeritud etaloni põhjal, millest ta koosneb. Ja nii ta ei jõuagi palju. Aga töölt ära ka ei lähe, kuigi – erinevalt orjast – saaks. Või õpib drakoonilise õppekava järgi juurat ja töötab öösiti baaris ettekandjana.

Valdur Mikita kirjutab oma „Metsikus lingvistikas“, peatükis „Maagiline sõna“ (nüüd tuleb üks mihkelkunnusliku kvantiteediga tsitaadilitter): tänapäeva inimesel „puudub keel, milles iseendaga rääkida. (...) Me kõik suudame tõenäoliselt meenutada elu jooksul juhtunud seiku, kus inimeses avaldub ühtäkki erakordne psüühiline jõud. Enamasti on selleks vaja ekstreemset situatsiooni, et jõud, millest meil polnud varem aimugi, muutuks korraga reaalsuseks. Tekib lihtne küsimus, miks see nii on. Miks inimese nõrkus ei ole absoluutne? Miks üks, olles enesele öelnud: Tänasest pööran elus uue lehekülje!, teebki seda, teine aga vajutab veel ühe inetu ja rasvase näpujälje juba loetud poognasse. Miks mõnes olukorras enesele öeldud sõna jõuab palju sügavamale? Miks on ühe inimese autokommunikatsioon teise omast efektiivsem? Vastused neile küsimustele ei pruugi asuda mitte psühholoogias, vaid kultuuris.

Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. (...) Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega (kloonid – S.V.). Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat. Selle üle tasub järele mõelda.“ (lk 41-42)

Jah, maagilise sõna valdajat ei saa kontrollida, sest ainult tema ise teab, mis ta teeb. Aga ta teeb seda kloonidega võrreldes määratu jõuga. Ainult originaal suudab öelda endale maagilise sõna, kloon eikunagi.

Originaal on määramatu, ennustamatu. Tema omaga identset DNA-järjestust ei ole ealeski varem maailmas olnud ja keegi kurat ei tea, mis sealt tulla võib.

topofon 4: lint ja sõna. hauntoloogiline

Kolmapäeval, 25. jaanuaril Tartus, Y-galeriis Küütri 2 (Ülikooli peahoone vastas) kell 19

- Lauri Pilter loeb Samuel Becketti näidendit "Krappi viimane lint"
- Hasso Krull kannab ette oma kevadel ilmuva müstilis-sümbolistliku luuleraamatu "veel ju vist" tekstid. Saateks Y-helid
- Martiini anti-lindistab
- üllatusesineja
- (plakati autor: Kaja Pae)

fennesz - on invisible pause

Fennesz on teinud muusika ühele tantsuetendusele ja see on Touchi-labeli kodulehelt jumala tasuta allalaetav: http://www.touchmusic.org.uk/news/touch_radio_73_fennesz.html
Ma olen Fenneszi fänn, aga ma kahtlustan hetkel, et see on tema kõige parem asi üldse, isegi albumitega "Venice" ja "Endless Summer" võrreldes.

tree of life

Filmijutu-Joonas (filmijutt.blogspot.com) kirjutas oma blokki ja ka Ekspressi artikli Terrence Malicki uuest filmist "Tree of Life". Artikkel oli hea, aga mina nii positiivselt selle filmi suhtes meelestatud ei ole, ja nii ma siis kommenteerisin seda Ekspressi kommentaariumis. Aga nende kommentaariumidega on nõnda, et kui artiklis on paar kordagi kasutatud sõnu "Jumal" ja "religioon", siis tulistab väga kirju seltskond kommentaariumi kohe paksult teksti täis. Mis ei ole üldse halb, ma toetan inimeste vaimseid otsinguid ja arutelusid; aga ma ei tea, kes mu väikest kommentaari seal ikka loeb, ja nii ma siis puhtalt edevusest riputan oma kommi siia ka.

Muide, sissejuhatuseks filmi kohta üldse on Joonase artikkel suurepärane, nii et lugege kõigepealt enne seda, kui te filmi näind ei ole. Aga nüüd siis mu komm:

Mind valdasid selle filmi äravaatamise järel segased tunded. Artiklis viidatud kriitikud kurtnuvat, et film ei paku selgeid vastuseid. Mulle tundus, et see film ei pakkunud isegi mitte küsimusi - vähemasti selliseid, mis poleks triviaalsed, elementaarsed. Ja vastustega oli nagu sama lugu - triviaalsed, elementaarsed. Jah, nõus, tingimata kristlikult ei pea seda filmi võtma, seda ta ei sunni, aga õigupoolest tundus, et see film ei räägi mitte kui millestki. Kiidetakse, et "võta ükstaskõik milline kaader sellest filmist, prindi hea kvaliteediga välja ja riputa seinale" (AO Scott NYTimesis?), aga ma kahtlustan, et kogu aur läkski visuaalse, kinematograafilise blingi peale. Sisu ei ole. No ja see Joonase kiidetud animatsioon Universumi ja elu tekkest... Pean ütlema, et stseen, kus lihasööjal saurusel tekib justkui mingi altruistlik tunne haavatud rohusööja vastu... no kuulge...

Roger Ebert kiitis, et ükski film alates "Kosmoseodüsseiast" pole inimest, olemist ja inimolemist nii võimsalt kokku võtnud (ega seda isegi mitte üritanud). "Odüsseia" on kahtlemata vägev. Aga "Odüsseia" ei ole triviaalne. "Odüsseias" on saladus (või mitu).

Mul on ausalt öeldes seoses "Tree of Life`iga" natuke hirm, et seda nii kangesti kiidetakse ja kõiksuguseid palmi- ja muid oksasid antakse. Tänapäeval, jah, ei tehta enam selliseid mastaapseid, haardekaid, ühesõnaga Suuri Filme. Ja kui hr Malick üritab, tunnistatakse tulemus tingimusteta geniaalseks, Suureks. Aga võibolla inimesed, isegi kriitikud ei oska enam suuri filme vaadata ja ära tunda? Ja siis, pagan võtaks, saab neile ju igasugust propagandistlikku, salakavalat, leniriefenstahllikku, leninlikku rämpsu sisse sööta, eht-totalitaristlikus vaimus? Filmikeele totaalsus on salakavalaks propagandaks suurepärane vahend. Ei, "Tree of Life`is" pole midagi nii otseses mõttes salakavalat, aga...

Aga kogu see jutt on natuke oletamisi-jutt, sest nagu öeldud, on mu tunded vaatamise järel segased. Ühest küljest võiks nagu veel vaadata, aga ausalt, igav oli, elementaarne, Watson. Ja teisest küljest enam ei julgegi üle vaadata Malicki "Thin Red Line`i", mis mulle kunagi nii sügava elamuse pakkus. See oli üle kümne aasta tagasi, olin noor ja loll, ja kui ma nüüd uuesti vaataks, siis võibolla selguks, et selle filmiga on sama jama, mis "Tree of Life"`igagi - et puhta bling-retoorikaga petab ära.

meta-koomiks?

Silver kunagi aastate eest saatis lingi ühele päris kentsakale koomiksile. Aeg-ajalt tuleb see mulle miskipärast meelde. Viimane kord, taas miskipärast, Bergi esinemise ajal viimasel Topofonil Y-galeriis (mis oli mu lemmik-Topofon seni, kuigi teised ka muidugi meeldisid).

Vabandused selle koomiksi äärmiselt räige sisu pärast, aga mind võlub eeskätt selle vorm. Klikkige sellele peenikesele ribale, mis avaneb; siis tuleb suurem pilt.