Tänase Postimehe ArvamusKultuuris vist ilmus mu Márquezi-arvustus. Kuna AKi netis ei avaldata, riputan oma loo blogisse ka.
Gabriel García Márquez – „Kaksteist kummalist palverändurit“. Tallinn: Eesti Raamat 2009. Tlk Kätlin Kaldmaa.
Miks Gabriel García Márquez lugejatele meeldib – mitte ainult Ladina-Ameerikas, vaid ka Euroopas ja päris palju ka Eestis? Sellepärast, et ta ületab piire ¬– normaalsuse, mõist(likk)use, korralikkuse piire. Márqueze tegelased on enamasti pöörased, pidurdamatud kujud, mängukannid põletava elu- või surmajanu küüsis. Tema üheks põhiteemaks on armastus, mis ongi iseenesest üks piiride ületamine ja pöörane värk, aga eriti Ladina-Ameerikas, eriti Márquezel. Ja muidugi ikka see maagia, reaalsuse ületamine fantaasia ning unenägudega.
Huvi García Márqueze vastu võiks käsitleda ka eksootika võtmes, mida ilmselt on ka tehtud – meie (eestlaste ja eurooplaste, iseäranis põhjaeurooplaste) jaoks on tegu kauge maa kummalise kirjanikuga, kes on kütkestav oma teistsugususes. Kuid asi pole lihtsalt kujutatava ainese ja keelekasutuse erinevuses, asi on ikkagi mõistuse ja mõistlikkuse piiride ületamises.
20. sajandil on mõistuse piiridega päris palju tegeldud, ning lühidalt öeldes tõdetud, et mõistus on piiratud; et indiviid oma mõistusega on indiviidist suuremate jõudude lükata-tõmmata. Piiratud leiti ka olevat traditsiooniline mõistuspärane viis reaalsust peegeldada kirjanduses – realism. Nõnda püütigi realismi ületada modernistlike voolude, näiteks sürrealismi ja maagilise realismiga, nagu ka mitut laadi fantastilise kirjanduse abil.
Kuid „vana Euroopa“ on inertne. Oma põhituumas on ta ikka jäänud ratsionalistlikuks ja realistlikuks. Kirjanduse juurde jäädes: modernism tervikuna on jäänud võrdlemisi äärepealseks nähtuseks, postmodernismist rääkimata. Me ju kõik teame, mida meile siin Eestis kirjanduse tunnis lugeda kästi ja siiamaani kästakse. Ja mida peetakse silmas „klassikalise kirjanduse“ all. Teiste maade olukorda ma suurt ei tunne; huvitav oleks tegelikult teada, kui palju tegelevad Prantsuse koolilapsed sürrealismi või prantsuse uue romaaniga, kui palju vene lapsed Bulgakoviga, britid James Joyce`iga. Arvan, et põhirõhk on pigem ikka näiteks Hugol, Dostojevskil ja Dickensil. Eurooplane on oma põhiolemuselt jäänud ikkagi realistiks. Ratsionaalseks olendiks. Pole ime, et maagiline realism, uus võimas suund maailmakirjanduses, mille tuntumaks esindajaks muidugi ongi García Márquez, sündis euroopa kultuuri äärealadel, endistes koloniaalmaades.
García Márquez on oma raamatutes tihti tegelenud sellega, kuidas ladinaameerika afektiivne ja unenäoline vaim puutub kokku vaoshoitud euroopa ratsionaalsusega. Kuid García Márqueze hilises (esmakordselt 1992. aastal ilmunud) jutukogus „Kaksteist kummalist palverändurit“ on see üheks peateemaks, kuivõrd raamat koondabki endas kaksteist lugu sellest, kuidas erinevad ladinaameerika inimesed reisivad lühemaks või pikemaks ajaks Euroopasse.
Jutus „Pühak“ rändab Kolumbia külamees Rooma, pingutamaks selle nimel, et paavst kuulutaks tema tütre pühakuks, kuna tüdrukuke on jäänud aastate jooksul oma kirstus sama ilusaks ja terveks, nagu oli olnud oma surmatunnil, kusjuures tema kirstust tulvab igavesti värskelt lõigatud rooside lõhna ning ta keha ei kaalu midagi. Paavsti bürokraatiamasin ei tee külameest kuulmagi, teda toetav ja ümbritsev noorte vasakpoolsete kultuuriinimeste seltskond tahab aga külamehe elust ja võitlusest teha sotsiaalkriitilise filmi. („Vaat seda ei kannata ma stalinistide juures ka, et nad reaalsusse ei usu,“ kuulutab filmimaestro lk-l 50).
Lugu „Tramontana“, mis mulle kogu juttudest kõige rohkem meeldib, räägib Püreneedest puhuvast kurikuulsast maatuulest tramontanast, mis pidavat inimese hulluks ajama. Kariibi päritolu ilus noormees kardab seda tuult hirmsasti, ja teda toetab ja mõistab jutu minategelane – vähemalt García Márqueze alter ego – kuna on isegi seda tuult kogenud ning tunnistanud oma majaperemehe enesetappu tuule tagajärjel. Kuid kariibi poisi üle ainult naeravad Rootsi noored turistid, „põhjamaised ratsionalistid“, kes poisi veendumustest „ei olnudki võimelised aru saama“. „Südamesse metsikuid ideid külvavatest katalaani veinidest joobunud“ (lk 115), viivad rootslased poisi väevõimuga kaasa väiksesse Kataloonia linna, kus tramontana tõsiselt puhuda tõotab...
Hea lugu on ka „Unenäod müügiks“, kus taas Kolumbia päritolu Frau Frida (Frau sellepärast, et kasvas üles Austrias) teenis väga jõudsat elatist rikaste, „arhailisse ebausku kalduvate“ Viini perekondade liikmete unenägude seletajana. Minategelane oli „alati arvanud, et tema unenäod ei olnud midagi enamat kui elatusvahend“, kuigi võttis ise Frau Frida ähvardavat ennustust enda kohta väga tõsiselt. Loos külastab Barcelonat tšiili kirjanik Pablo Neruda, kes juhtumisi näeb unes, et see unenägija naine näeb teda unes. Frau Frida ei tea kuulsa kirjaniku unenäost midagi, kuid hiljem kõneleb minategelasele, et temagi nägi unes, et too kuulus kirjanik nägi teda, Fridat, unes. „Vahel lipsab ka minu unenägude vahele mõni, millel pole tegelikkusega midagi pistmist,“ mõtiskleb Frida lk-l 66.
*
Kui ratsionaalselt mõistetud reaalsus on piiratud ja küündimatu, ning inimene, näiteks kirjanik, üritab seda reaalsust teatud vahenditega ületada, siis võib see ületamine teenida robustselt võttes kaht erinevat tüüpi eesmärki. Esiteks võib olla taotluseks jõuda uut tüüpi reaalsuseni, uue ratsionaalsuseni, „reaalse reaalsuseni“, kuna vana reaalsus lihtsalt ei vääri enam reaalsuse nime. Teist tüüpi reaalsuse ületamine aga loobub igasugusest taotlusest kõnelda mistahes absoluutse reaalsuse nimel, ning sellest tulenevalt loobub ka suurte, universaalsete tõdede kuulutamisest. Selle asemel lähtub taoline kujutusviis isiklikest järeldustest või kogemustest, olgu need siis maagilis-realistlikud või millisedtahes. Teist tüüpi kirjanikke on Hasso Krull Michel Foucault` eeskujul nimetanud spetsiifilisteks intellektuaalideks, vastandatuna universaalsetele intellektuaalidele. Ning Foucault` sõber Gilles Deleuze koos kompanjon Félix Guattariga kõnelesid „suurele kirjandusele“ vastanduvast „väikesest kirjandusest“, kus ei kirjutata maailmast ja selle tõest tervikuna, vaid kirjutaja enda kohast maailmas ning teguritest, mis selle koha tingivad.
García Márquez on kirjanikuna ikka üsna suurel määral universaalne intellektuaal, suur kirjanik. Tema „Sada aastat üksildust“ haaras endasse igatahes rohkem kui sada aastat ja igatahes rohkem kui ainult Kolumbia lähiajalugu. Kirjaniku ja ajakirjanikuna ei ole ta varjanud oma sotsialistlikke ja II Maailmasõja järgse USA imperialismi vastaseid vaateid, on võtnud sõna kogu Ladina-Ameerika ning maailma oleviku ja tuleviku teemadel, üldinimlike väärtuste kaitseks. García Márquez on lõpuks „vana kooli mees“. Selles mõttes on García Márquez erinev näiteks Kafkast või Mehis Heinsaarest, kui kodule lähemale tulla. Kui valitsev Eesti kirjandusavalikkus ehk kunagi ristis Heinsaare maagiliseks realistiks ning ootas temalt García Márquezi sarnaseks heeroseks saamist, siis Deleuze`i-Guattari mõistes on Heinsaar küll viimane, kellest võiks suur kirjanik saada.
Reaalsuse ületamine maagilise realismi vahenditega teenib García Márquezel üldreeglina head eesmärki; seda, mis talle on oluline ja püha. Igavesti ilusaks ja roosilõhnaliseks jääva tüdruku isa on võimude (nii Kolumbia kui Vatikani) poolt väntsutatud; tontlikku tuulde uskuv kariiblane viiakse väevõimuga kaasa rassistlike ja üleolevate rootsi jorsside poolt. Hauas aastasadu kasvamist jätkavad juuksed kuuluvad armastajatele, pikkade tiibadega muldvanu ingleid ja maailma kõige ilusamaid uppunuid kohtavad ning merelt tulevat rooside lõhna tunnevad vaesed Kolumbia külaelanikud. Euroopalikud ratsionalistid, enamikel juhtudel kalgid kapitalistid ja halvad tegelased, ei ole selliste imede tegemiseks ega kogemiseks võimelised. Nende piiriületused on puhtkvantitatiivset laadi; näiteks on nad võimelised tapma nii palju põllutöölisi, et laibad täidavad kolmesaja vaguniga kaubarongi.
Mul loomulikult pole midagi selle vastu, et García Márquez rakendab imed üldinimlike ideaalide teenistusse, mis ka mulle õiged tunduvad. Ainult vahel tal juhtub, et ta loobub fantaasiast oma ideaalide nimel, ning selle tulemuseks on, et need tema suured ideaalid ja maagilised imed söövad üksteist vastastikku ära. Näiteks seesama lugu „Pühak“ igavesti ilusast surnust lapsest, kelle pühakukskuulutamise eest ta isa 22 aastat võitleb. Loo lõpus kuulutab minategelane, et tema kindla veendumuse kohaselt on pühak hoopis külamees ise, mitte ta tütar (lk 53). Sellest loost on kujunenud (nii palju kui ma näinud olen) käesoleva kogumiku enimviidatud jutt, ning mitu korda on viidetes esile tõstetud just fakti, et pühak on hoopis mees ise. Minu meelest oli see lõpulisandus tarbetu. Tuleb siis välja, et väike surnud tüdruk polnudki midagi erilist. Äkki ta ei olnudki surnuna igavesti terve ja ilus; ei lõhnanudki rooside järgi? Äkki see oligi kollektiivne hallutsinatsioon, nagu mitmed ametnikud pakkusid? Aga kui me võtame tütrekese igavest ilu metafoorina, siis kaotab ju ka metafoor tähenduse, kui tüdruk polnudki ime. Mille nimel siis ta isa seal Roomas 22 aastat oma vaese Andide mägiküla kulul elas? Miks me peaksime teda pühakuks pidama?
Realist García Márquez võiks ikka lõpuni maagiliseks jääda, ainult sellisena on ta õige realist.
PS. Igaks juhuks kordan seniste eesti arvustajate seisukohta, et Kätlin Kaldmaa tõlge on lennukas lugeda, García Márqueze väärilise rikkaliku, pillava sõnahooga.
Novembri õitsemine
12 tundi tagasi


